Ingvar Tšižikov: teen seda enda pärast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ingvar Tšižikov
Ingvar Tšižikov Foto: Pm

Meie ühiskond on haige. Haigusega võib õppida koos elama, kuid ravimiseks on vaja teada põhjust. Tervenemise juures on määrava tähtsusega ka organismi puhastumine. Majanduslangus on haiguse sümptom, eetika ja moraali kriis on selle tegelik põhjus.


Meie riik on noor. Noore riigi juhid teevad ikka vigu. Tuleb anda hinnang viimase 20 aasta jooksul tehtule. Kas kõik, mis on tehtud, on tehtud õiglaselt? Mida oleks saanud paremini teha? Kuhu on kadunud rahva usaldus? Eesti riigi uue ajastu alguses olid suured ootused ja lootused. Meil oli usk oma juhtidesse.



Meil oli ettekujutus, missugust Eestit me tahame. Siiamaani on meil meeles Heinz Valgu sõnad, et me võidame niikuinii. Meid innustas ilusaim eesti laul – Tõnis Mäe «Koit».



Me ei ole aga analüüsinud, kas rahareform oli eetiline ning õiguslikult korrektselt vormistatud. Ma väidan, et rahareformi käigus rikuti seadusi, rääkimata moraalist ja eetikast. Selliseid analüüsimata valgeid laike on 20 aasta jooksul tekkinud piisavalt palju. Need kõik on õõnestanud kodanike usaldust riigi vastu.



Moraalitus hakkas tasapisi suurenema. Lõpuks me ei märganudki, et see oli muutunud loogiliseks osaks meie elus. Praeguseks on ta nii tugevalt kanda kinnitanud, et paljud tunnevad, et seda ei ole võimalik muuta. Ükskõik missuguseid seadusi me juurde ei tee, ei muuda see midagi, kui me ei arvesta oma eesmärkides moraali ja eetikaga.



Me võime rääkida ükskõik millistest majandusstrateegiatest, kuid pikemas perspektiivis need ei aita meid, kui me ei tegele usalduskriisiga.



Kriisist ülesaamiseks on ainult üks tee: rahva ühendamine ja koostöö. Koostööd saab teha nendega, kes on usaldusväärsed. Praegu on raske panna valitsust ja rahvast ühiselt tegutsema. Usalduse taastamiseks on vaja puhastuda.



Ühendada suudab ühine eesmärk. Mõnikord kasutatakse rahva ühendamiseks ühise vaenlase otsimist, see on manipuleerimine. Praegune ühine vaenlane on ülemaailmne majanduskriis. See võib olla ka Savisaar, Ansip või Eesti kroon.



Meedial on oluline osa vigade kajastamisel. Positiivne on, kui meedia ei pea end ainutõe valdajaks: «Ajakirjanikud on tavalised inimesed, kes ei taba alati probleemi tuuma, kuid nad küsivad küsimusi ja see viib kokkuvõttes selgusele lähemale» (Neeme Korv, PM 16.01). Kellelgi pole õigust kuulutada ainutõde, kuid kodanikuna on meil alati õigus oma arvamusele.



Eesti rahvas andis Rahvaliidu viimaste aastate tegevusele ja tegematajätmistele õiglase eetilis-moraalse hinnangu, väljendades seda nii europarlamendi kui kohalikel valimistel.



Nende hinnangute taustal suudame tunnistada vigu, mida oleme teinud. Hääletustulemustega andis rahvas Rahvaliidule võimaluse muutuda. Europarlamendi valimistel anti hinnang ka ebaõiglasele valimissüsteemile ja parteistumisele. Suur tänu kõigile selle eest. 



Mõistan rahva pettumust Rahvaliidu poliitikas ja juhtides. Sellest on vähe, kui ainult räägitakse, aga eeskuju puudub. Iga uus juht võtab eelneva juhi tehtud või tegemata tööde eest vastutuse. Tal on kohustus anda hinnang eelnevale ja püüda teha paremini.



Rahvaliidu aseesimehena võtan ma isikliku vastutuse ja palun vabandust Rahvaliidu liikmete ning kogu Eesti rahva ees, et Rahvaliit ei ole seisnud oma aadete eest, kaitsnud rahva õiglustunnet ega võidelnud tasakaalustava jõuna piisavalt ühiskonna lõhestatuse vastu.



Samuti pole me andnud eetilis-moraalset hinnangut oma juhtide tegevusele. Me ei saa öelda, et kui miski on pelgalt juriidiliselt korrektne, siis on ta seda ka eetiliselt ja moraalselt. Juriidiliselt ei ole minul õigust ega pädevust kedagi hukka ega õigeks mõista, selleks on meil kohus.



Mida ma teisiti teen? Tunnistan, et ma ei ole täiuslik ja ma ei tea kõike. Olen teinud vigu ja teen neid ka edaspidi, sest ma olen inimene. Ma luban, et ma õpin oma vigadest. Mind võib kritiseerida, sest kuidas ma muidu saan oma tegudele tagasisidet ja võimalust oma otsuseid hinnata ja vajadusel muuta?



Kriitika taga on suur annus hoolivust – hoolivus teise inimese, oma riigi suhtes. Hoolivusele vastandub ükskõiksus. Julgus välja öelda oma arvamust tuleb soovist, et minu lapsed ja lapselapsed saaksid elada paremas Eestis. Selle nimel ma tegutsen. Ma teen seda enda pärast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles