Tallinna juhtimine on sügavas ummikus, nõustub Andres Herkel (IRL), kuid leiab, et üksnes volikogu aruteluformaadi muutmisega pole seda võimalik sealt välja tuua, vaid tugeva volikogu aluseks on selle liikmete üheselt mõistetav mandaat.
Andres Herkel: kuidas Tallinna volikogule võim tagasi anda?
/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
27. september 2013, 13:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalev Kallemetsa 25. septembril Postimehe võrguväljaandes avaldatud käsitlust Tallinna volikogu viletsusest ja sellega kaasnenud ettepanekuid olukorra parandamiseks tuleb üksnes tervitada. Tähelepanuväärne on juba see, et volikogu allakäiku möönab volikogu liige.
Küll aga on tema olukorra parandamise kavas mu meelest mõnest põhiküsimusest mööda mindud. Nood ettepanekud on ju kenad soovitused – laiendada arutelude temaatikat ja kaalu, kaasata eksperte jne. Mulle meenutab see riigikogu töö- ja kodukorra muutmist 2009. aastal. Kallemets räägib linnaelu puudutavate ekspertarutelude toomisest volikogusse. Ja väga õige! Samuti vajadusest anda komisjonidele võimalus sõltumatute analüüside tellimiseks. Jälle õige! Samasuunaline uuendus tehti parlamendis, uksed avati raportite koostamisele ja olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele fraktsioonide ettepanekul.
Riigikogus on see kaasa toonud pigem ikka head kui halba. Siiski ei saa märkimata jätta paljude riiklikult tähtsate küsimuste taandamist pelgaks parteipropagandaks, mida tuleks vältida. Riigikogu mainekujunduses pole toonane algatus suurt läbimurret toonud. Arvan, et Kallemetsa ettepanekud mõjuksid Tallinna volikogule umbes samamoodi. Teoreetiliselt on see samm õiges suunas, kuid olulist läbimurret siit ei tule, kui samaaegselt ei muutu midagi olulist taustsüsteemis.
Selleks on vaja tugevamaid meetmeid. Esiteks tuleb linnavalitsus depolitiseerida nõnda, et poliitiline otsustustasand jääkski volikogusse. Selle lahenduse radikaalsem variant eeldab mittepoliitilist, konkursi teel välja sõelutud linnapead, kes saab oma tööülesanded volikogult. Pehmem variant jätaks linnapea ja halduskogude valitud linnaosavanemad poliitilisteks figuurideks, aga sellega poliitilise juhtimise tasand ka piirduks. Kõigi praeguste abilinnapeade, ametite juhtide, Mupo-juhtide ja priitkutserite töölemääramine parteikontori kaudu on suuremat sorti arusaamatus, mis ongi meid ummikusse viinud.
Tugev volikogu eeldab, et valitutel on selge ja üheselt mõistetav mandaat. See viib meid taas peibutuspartide ehk praegu volikokku kandideerivate ministrite, riigikogu liikmete ja Euroopa Parlamendi saadikute juurde. Olukord, kus kandideeritakse, kuid tegelikult volikogus tööle ei hakata, tuleb lõpetada. Allar Jõks paneb ette, et uus mandaat tühistaks eelmise ehk siis volikokku valituks osutudes lahkub riigikogu liige oma senisest ametist. Karm, aga selge süsteem. Ma ei näeks õnnetust ka selles, kui riigikogu liikmed saavad olla ühtaegu volikogus, ent kindlasti ei peaks nad sealt sel juhul saama täiendavat tasu. Peaasi on ikkagi see, et volikogu oleks volikogu, mitte linnavalitsuse puudel. Praegusel juhul on aga tegemist valijate otsese eksitamisega, mida kõik parlamendiparteid teevad.
Volikogu, mis koosneb peamiselt asendusliikmetest, on nõrk. Seda ainuüksi juba sellesama fakti pärast, et ollakse kellegi teise vari, tänuvõlglane ja aseaine. Sellisel volikogul on väga raske võtta initsiatiiv.
Mis aga linnavalitsuse tasakaalustamisse ja mitteideoloogilise munitsipaalpoliitika kujundamisse puutub, siis sisaldub Kallemetsa artiklis üks väga huvitav idee. Tõsi, ta isegi ei toeta seda otsesõnu, vaid soovitab «kaaluda». See on Stockholmi ja Helsingi mudel, kus linnavalitsus moodustatakse mitmeparteilisena ehk nõnda, et iga poliitilise jõu osakaal linnavalitsuses on proportsionaalne nende saadud kohtade arvuga volikogus. Sel juhul pole tavapärast koalitsiooni ja opositsiooni ning munitsipaalpoliitika peaks arvestama kõigi valimistel edu saavutanud osapoolte seisukohtadega. Muuseas võiks selline lähenemine tasakaalustada meil teisigi kestva võimukakluse ohvriks jäänud omavalitsusi.
Igal juhul on Tallinna juhtimine sügavas ummikus ja üksnes volikogu aruteluformaadi muutmisega pole seda võimalik sealt välja tuua. Lisaks volikogule vajavad täiendavat võimustamist ja pädevuste laiendamist ka linnaosade halduskogud. Need sammud eeldavad aga laiapõhjalist diskussiooni ja kokkulepet poliitiliste jõudude vahel – arusaama, et senisel moel pole enam võimalik edasi minna. Kahjuks aga on teema praeguse valimiskampaania tulipunktist välja jäänud.