/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
Tartu Postimehe küsimus: miks peaks Tartus valima teie erakonna või valimisliidu?
Kohalike valimisteni on jäänud vähem kui üks kuu. Tartu Postimees palus Tartu linnavolikokku kandideerivatel erakondadel ja valimisliitudel põhjendada, miks peaks siinne valija just nende erakonna või liidu linnas võimule panema.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Heljo Pikhof:
Alustuseks võiks küsida: kas viisteist aastat linnajuhtimist ühe taktikepi all on palju või vähe, saati siis meie paarikümne iseseisvusaasta taustal?
Mina vastaksin: seda on liiast. Võimul, teadagi, on kalduvus korrumpeeruda. Tartu areng on nihkes, tasakaal eri huvide ja soovide vahel paigast ära. Alati saab ju valida mitme võimaluse vahel: kas nende huvides, kes võimule lähemal, või nende huvides, kes tuge, lahendust, lootust kõige rohkem vajavad.
Ka iga kodanik peaks saama valida, kas liituda mõne poliitilise jõuga või mitte, olgu ta pealegi asutuse või ettevõtte juht. Aga ole sa nii hakkaja kui tahes, kui poliitikakaugena sinu tööelu ikka kuidagi kännu tagant lahti ei pääse, annab pragmaatiline aru viimaks alla: tühja sest, astugem siis – Tartu puhul – Reformierakonda.
Nõnda ei pea see ometi kestma meie vaimupealinnas. Demokraatliku juhtimise põhialuseid ongi see, et võim vahetuks, et vaateväli avarduks, et linn usaldaks rohkem oma kodanikke igas vallas – kogukonnainitsiatiivist osalusdemokraatiani, liiklusest kultuurikorralduseni.
Kahe jalaga maa peale
Puhuti tundub, et praegune linnavalitsus näeb meie linna autoaknast, kesklinnas sõitva auto aknast. (Ehk just viimasel põhjusel tulekski südalinnas jalakäijate ala laiendada?)
Ometi on kümneid ja sadu muidki vaatenurki: on annelinlase ja tammelinlase pilk; on lapsevanema ja eaka inimese pilk; on tudengi ja professori pilk.
Julgeksin väita, et kõik see kokku teeb üsnagi sotsiaaldemokraatliku pilgu, sest prisma, mille läbi näeme meie (linna)elu, on inimesest hoolimine ja solidaarsus, on muudki väärtused peale edu ja rikkuse – rõhuga empaatiavõimel. Iga inimene on ainukordne ning ainukordne on tema mõttemaailm ja vaimulend: ühtki inimest ei tohi tema väärikusest ilma jätta.
Põrmugi vastandumata neile, kelle ärivaist või -võimekus annab teistelegi leiva lauale, tahame senisest rohkem kaasata ja väärtustada inimesi, kes kasvatavad-õpetavad meie lapsi, kes tohterdavad-põetavad abivajajaid, kes püüavad oma ala tippteadmisi ja kõrgkultuuri järeltulevale põlvkonnale edasi anda – sõnaga neid, kes edule orienteeritud ühiskonnas on jäänud truuks inimlikkusele.
Kuigi inimene ei ela ainuüksi leivast, vajavad palgalisa nii lasteaia- kui kooliõpetajad, sest kuis muidu saaksid nad omaenese lapsed kaela kandma kasvatada. Tule taevas appi – mäherdune lõhe on näiteks ülikooli õppejõu ja pumba juurde sattunud ärimehe sissetulekute vahel!
Lastega pered, üksikvanemad, üksi jäänud vanurid ja puudega inimesed, peost suhu elavad, ent ärksad tudengid ja tudengipered – keegi neist ei tohi tajuda, justkui oleksid nad abivajajad. Nemadki peavad osalema otsustustes, neilgi peab olema võimalus oma huvisid väärikalt kaitsta.
Ülikoolilinn ja tema nimi
Kindlasti tahame näha linnajuhte ning ülikooli ja teiste kõrgkoolide mõtlejaid ja elumõtestajaid ühise laua taga, ja senisest hoopis rohkem.
Mõeldes või selle peale, mäherdune vaimupotentsiaal on tallel teispool lauda – et linnaelu edendada, et teadusüritused ei varjuks vandliluust müüride taha, et ülikoolilinn oleks rasvaste tähtedega kirjutatud nii Euroopa kui kogu maailma kaardile, alates konverentsiturismist ja lõpetades mõne eriala ületamatu tippharidusega.
Ja muidugi selleks, et Tartu oleks ligitõmbav nii Eesti kui muu ilma noortele ja õppejõududele. Saab ju rahvusvahelises konkurentsis üha määravamaks linna imago, elukeskkond, kultuuri kvaliteet. Kandes hoolt nii tudengi olme eest kui soodustades innovaatilise ja teaduskeskse majanduse arendamist, saame loota, et helged pead tulevad Tartusse ja jäävadki siia.
Tartu vajab uut hingamist. Usaldusväärne ja atraktiivne elukeskkond ning läbipaistev, akadeemilisi ringkondi ja noori kaasav linna arendamine on meie edu pant.
Tartu nagu lapitekk
Lisaks ideele panna Raekoja platsile pöörlema kullatud linnapeakuju pakuti linnakodanikke kaasava eelarve projekti raames välja hulganisti väärt algatusi, ühtekokku 158 mõtet lühikese aja jooksul.
Lõviosa noist algatusist räägib sama keelt, mida sotsiaaldemokraadidki: toetame senisest enam asumiseltside tegevust; toome kesklinna parkidesse elu ja tänavale kultuuri; loome juurde lasteaiakohti ja teeme koolid korda; rajame mänguväljakuid ja kergliiklusteid; ehitame üle Riia tänava raudtee kergliiklussilla, et jalakäijad, ratturid, suusatajad pääseksid ohutult liikuma; korraldame talvisel ajal kõnniteede lahtilükkamise lumest ja libedatõrje, sest muidu ei pääse näiteks Annelinna elanik üldse luid-konte murdmata toast välja, liiati lapsevankriga …
Jah, iseäranis kesklinnast eemale pole linnavalitsuse pilk seni ulatunud ning ülearu palju kohustusi on maja- või korteriomaniku kaela veeretatud. Tartu on praeguseks kui lapitekk ja suured augud haigutavad isegi meelisarendatud kesklinnas. Emajõgi on tõepoolest linna ehe ja Emajõe ääre arendamine on meie prioriteete.
Tartlaste algatused räägivad sellest, et oleme aru saanud, kust king pigistab. Kes tahab oma silmaga veenduda, lugegu meie valimisprogrammi. Ei saa eitada, et koolide kordategemine või sada kilomeetrit kergliiklusteed vilksatab ka mõne teise erakonna valimislubadustes.
Meest sõnast … Viisteist aastat olnuks sõnapidamiseks aega ehk küll?