Kahekojaline parlament vähendaks parteide osakaalu

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu tühjad lauad ootavad, et 6. märtsil valitaks uued rahvaesindajad.
Riigikogu tühjad lauad ootavad, et 6. märtsil valitaks uued rahvaesindajad. Foto: Raigo Pajula.

Kui president Toomas Hendrik Ilves manitses aastate eest riigikogu hoiduma kummitempliks muutumisest, siis kevadistelt «Minu Eesti» mõttetalgutelt sai hoo sisse idee muuta parlament kahekojaliseks ning seega ka reaalse eluga seotumaks.



Suve lõpust tegutseb mitu töötuba, mille eesmärk on kutsuda kokku need inimesed, kes 1. mail «Minu Eesti» mõttetalgutel erinevates Eesti paikades ühel teemal ideid vahetasid. Üheks selliseks on demokraatiateemaline töötuba, kus arutletakse kogukondade, aga laiemalt ka riigivalitsemise mudeli üle.

Nii näiteks leiti juba mõttetalgutel, et praegune parlamentaarne demokraatia on end ammendanud, ja pakuti lahendusvariante mitmekojalisest parlamendist kuni virtuaalse riigikoguni välja. Samuti tõdeti, et valimisseadus ei arvesta reaalsust ning parteitutel on vähe võimalusi reaalsesse poliitikasse sekkuda.

Üheks kahekojalise parlamendi idee veendunud toetajaks on töötoa juht ja roheliste erakonna juhatuse liige Peeter Jalakas, kelle unistuseks on, et juba tulevastel riigikogu valimistel väheneks parlamendi töös parteide osakaal. Idee kohaselt kuuluksid parlamendi ühte kotta poliitikud, teise kotta aga erinevate erialade esindajad, spetsialistid, kes säilitavad poole kohaga ka erialase töö. «Kahekojaline parlament tagaks, et meie saadikutel säiliks side reaalse eluga,» tõdes Jalakas, toonitades, et tema mõte ei ole kindlasti üldine roheliste seisukoht.

Jalakas tõi praeguse süsteemi nõrkuseks selle, et kui inimesed valitakse parlamenti, lõpeb nende erialane karjäär, nad harjuvad mugavuste, sissetulekutega ning riigikogust lahkudes on nad justkui vangid, kes peavad uuesti ühiskonda integreeruma. «Selle hirmus jäävadki nad kramplikult oma toolist kinni hoidma,» leidis ta.

Kunagine poliitik, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogu liige, Caritas Eesti juht Lagle Parek on sügavalt veendunud, et terve riigisüsteem vajab reformi. «Meil on isiksuste kriis ja parlamendis pole piisavalt vajaliku ettevalmistusega saadikuid,» tõdes ta. «Olen kuulnud riigikogu seest, et kui peamine töö käib komisjonides, siis ka seal on töö tegijate osa väga väike.»

Sellele, et riigikokku võiks pääseda vaid eelneva kompetentsisõela läbinud inimesed, on viidanud ka kirjanik ja poliitik Jaan Kaplinski.

Suureks probleemiks pidas Parek ka seda, et valitsuse ja ministeeriumide sidusus on liiga väike. «Puudub julgus ja tahe viia ellu vajalikke reforme. Haridus- ja haldusreformi peaks praegu läbi viima üheaegselt, kuid selleks pole valimistest valimisteni elavatel poliitikutel söakust,» ütles ta.

Riigikogu IRLi saadik Urmas Reinsalu, kes on varasemalt nentinud, et kibedast seadusloome etapist välja kasvanud riigikogu vajab uut sisu ja ühiskonna diskussioonivedaja rolli, ei kiirustanud kahekojalise parlamendi ideed heaks kiitma. Tema sõnul on teisel kojal tavaliselt blokeeriv või järelemõtlev roll ja seadusandlikku initsiatiivi oleks neil vähe. «Arutleda sel teemal kahtlemata võib, kuid juba praegu on meil probleemiks, et parlamendi tasemel ei ole võimalik vajalikke reforme läbi viia. Kui loome veel täiendava otsustustempo piduri, ei tule see meile kindlasti kasuks,» nentis Reinsalu. «Parlamendi võimu tasakaalustamiseks loodud vormiliselt mittepoliitiline ülemkoda aeglustaks protsesse ja sisuliselt oleks tegemist ikka poliitilise kojaga.»

President Lennart Meri pakkus oma ametiajal välja idee, et parlamendi ülemkoda võiks koosneda maavanematest.

Eesti VI riigikogu
07.04.1938 – 05.07.1940

Esimene koda – riigivolikogu
• 80 kohta
• 64 saadikut olid valitsusmeelsed (ainsana valimistele lubatud organisatsiooni Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne ja selle toetajad)
• 16 opositsioonilist saadikut (Ants Piip, Jaan Tõnisson, paar endist asunikku ja vabadussõjalast, tööliskoja esindajad, vasak- ja paremsotsialistid, kaks vene saadikut)
• Parteid olid keelatud, riigikogu ametlikus nimekirjas ei ole opositsiooni märgitud
Teine koda – riiginõukogu
• 40 kohta
Ameti poolest kuulusid riiginõukokku:
• sõjavägede ülemjuhataja
• Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku pea
• Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pea
• Tartu Ülikooli rektor
• Tallinna Tehnikaülikooli rektor
• Eesti Panga president
Valimiste alusel said riiginõukokku:
• 3 maaomavalitsuse esindajat
• 1 linnaomavalitsuse esindaja
• 16 kutsealaste omavalitsuste esindajat (sh 5 põllumajanduse ja kalanduse alalt, 5 tööstuse, käsitöö, kaubanduse, laevanduse ja ühistegevuse alalt, 3 töövõtjaskonna poolt, 1 linnakinnisomandi alalt, 1 vabakutsete alalt, 1 kodumajanduse alalt)
• 1 Kaitseliidu esindaja
• 1 hariduse ja kultuuri ala esindaja
• 1 vähemusrahvuste kultuuri esindaja
• 1 rahvatervishoiu ala esindaja
Lisaks nimetas president oma eriõiguse alusel riiginõukokku 10 liiget
Allikad: «Valitud ja valitsenud». Koostanud Jaan Toomla; 1938. aasta põhiseadus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles