Toomas Kivimägi: 2010 kujuneb Pärnu linnavalitsusele ellujäämise aastaks

Foto: Andres G. Adamson

Kolmapäeval tegi Pärnu maavanem Toomas Kivimägi võimuliidu kokkuleppesse viimaseid parandusi. Neljapäeva hommikul see allkirjastati ja samal ajal võttis Tallinnas riigikogu vastu seadusemuudatuse, mis lubab Kivimägil saada Pärnu linnapeaks.

Hiljem oli maavanemal asja Tallinna ja Norrasse, kus ta tegi lahkumisvisiidi Pärnumaa sõpruskommuuni Buskerudi juhtidele ja koostööpartneritele. Kivimägi vabastamise maavanema kohalt peab otsustama valitsus. Jutuajamine Pärnu tõenäolise järgmise linnapea Toomas Kivimägiga oli avameelne, sõbralik ja ammu kujunenud sinavormis.

Millises seisus jääb maha Pärnu maavalitsus?

Väga heas seisus, isegi eelarve ülejäägiga. Oleme majandanud nii, et saame kõik kohustused detsembris täidetud, ei jää ühtki maksmata arvet ega väljamaksmata palka. Sel aastal oli eelarve kärbe 15-16 protsenti ja keerulistes tingimustes tulime toime. Üks inimene, kellega täna oli juttu koondamiste teemal, ütles, et maavalitsusse pole jäänud ühtki halba spetsialisti. Hoolitsen, et järgmisel maavanemal oleks laual tasakaalus eelarve, mis tähendab 13protsendist kärbet nii personali- kui majanduskuludelt. Nendesse numbritesse mahtumine tähendas koondamisotsust viiele inimesele.

Mis jääb maakonna tegemistest hingele kripeldama?

Mul jääb pooleli Pärnu muuseum, mille omal ajal seadsin eesmärgiks. Muuseum on lubadus, mis praegu jääb täitmata. Kuigi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse rahastamine muuseumi projektis on otsustatud, oli kultuuriministeeriumile halb üllatus, et EAS pidas abikõlblikuks vaid 50 protsendi ulatuses Euroopa Liidu rahaga rahastamist. Ministeerium lootis, et EASi rahastamine on suurem. Kultuuriministeerium osa kujuneb algul planeeritust suuremaks, küündides üle 20 miljoni krooni. Muud suuremad eesmärgid on saavutatud, kuigi nagu kunagi ei saa valmis Tallinna linn, ei juhtu seda Pärnu maakonnaga. Alati on asju, mis jäävad pooleli, ja neid pole vähe.

Keda näeksid meelsasti järgmise Pärnu maavanemana?

Olen andnud otsustajatele soovituse, et sellel kohal istuks inimene, kellel on Pärnumaa rahva toetus ja usaldus. Suure tõenäosusega ei pääse see inimene 2011. aasta märtsis riigikokku kandideerimisest.

Maavanemana ei peaks kõrvale jätma erakonnavälist inimestki. See ei tähenda, et uuele maavanemale lubataks seda luksust, et ta jääb kõrvale sellest erakonnast, millele Pärnu maavanema koht peaks kuuluma. Kindlasti ei toeta ma parteipoliitiliselt kellelegi tänuteene osutamist. Arvestades eesseisvaid riigikogu valimisi ja tulemust, mille tegin kohalikel valimistel, on Pärnu maavanema koha hind kindlasti tõusnud.

Olles nüüd põhjalikult tutvunud Pärnu linna seisuga, kas see oli ootuspärane, parem või halvem?

Kaks korda halvem. Ennekõike pean silmas linna rahakotti. Eelarve tegelik puudujääk kokku on 150 miljonit krooni. Meie järgmise aasta eelarve on 100 miljonit krooni väiksem. Samal ajal tuleb ära katta selle aasta miinus, mis võib olla 50-70 miljonit krooni. Puudujääk on ilmselgelt suurem, kui oli meie arvamus.

Pean tõdema, et linna rahandus pole ainus laokil asi. Võtame või aplombiga ühe erakonna üritusena avatud spordihalli. Halli iseenesest on linnale väga vaja, aga selle organisatsiooniline külg ripub õhus. Keegi ei tea, millise struktuuriga on tegemist, kellele see kuulub, kes võib sõlmida lepinguid.

Mis hakkab nüüd kindlasti juhtuma?

Esimene asi, mis juhtub ega ole populaarne, on kulude oluline kärpimine. Kujutelm, et suudame oluliselt suurendada linna tulusid, jääb illusiooniks. Tulude arvestatav kasv võib tõeks osutuda kolme-nelja aasta pärast.

Kulude kärpe suurusjärguks võib kujuneda 70-90 miljonit krooni. See on esimene ja vältimatu samm.

Pärnu linna ametnikud ei peaks tundma endast kärpest oluliselt puudutatuna, sest linnas tehakse seda, mida riigiasutustes ja äriühingutes on tehtud viimased kaks aastat.

Maavalitsuse eelarvet on viimasel kahel aastal kärbitud 22-23 protsenti, kuid seda oleme teinud sammhaaval. Kuna Pärnu linnas ja linnavalitsuses pole nii toimitud, tuleb kärbe suurem ja ühekorraga. Valikuid meil ei ole.

Linnaaparaadi valitsemiskulud vähenevad 20 protsenti, mis tähendab teatud struktuuride likvideerimist. Olgu siin nimetatud munitsipaalpolitsei. Jah, tõden, et munitsipaalpolitsei on täitnud turvalisuse tõstmise otstarvet ja neil on selles saavutusi, aga kui oleme valiku ees, kas laste huviring või munitsipaalpolitsei, tuleb valik teha. Kui munitsipaalpolitseid 30-40 protsenti kärpida, ei suudaks ta enam oma ülesannet täita.

Siiski otsime võimalusi tulusid suurendada, kuigi järgmise aasta üksikisiku tulumaksu prognooski on 20-30 miljonit krooni väiksem tänavusest. Peame jõudma Pärnu sissekirjutuse väärtustamiseni. Üks väärikas inimene, kunstnik, oli huvitatud kandideerimisest meie nimekirjas. Küsisin veel temalt üle, kas ta on Pärnusse sisse kirjutatud, ja poole tunni pärast selgus, et pole, kuigi on elanud siin 20 aastat.

Mis saab Pärnu Koolide Sihtasutusest ja PAUHist?

Koolide Sihtasutuse tuleviku suhtes lõplikku otsust veel ei ole. On kaks argumenti, mis ei võimalda isegi kaaluda selle organisatsiooni likvideerimist, mida muidu ei peaks välistama, tuues see majandusosakonna alla või andes koolide majandamine nende endi kätte.

Esimene argument on käibemaksu küsimus. Koolide renoveerimistööd sihtasutuse kaudu on linna rahaline võit. Teine argument on sihtasutuse laenukoormus. Kui me sihtasutuse likvideerime, tuleks selle laenukoormus - umbes 90 miljonit krooni liita Pärnu linna praegusele laenukoormusele, mis on üle 390 miljoni krooni. Sel juhul poleks laenumaht napilt üle 60 protsendi, vaid ulatuks 80-90 protsendini linnaeelarvest.

Oleme palju rääkinud linna teatud haldusettevõttest. Võib-olla tuleks sihtasutusele funktsioone juurde panna. Ideena on üleval parkide, kõnniteede koristamine linna kätte võtta, sest need paar lepingut on aasta lõpuga lõppemas ja tuleb otsustada, kas tellime neid töid äriühingult või leiame rakendust oma inimestele, kellel pole tööd.

Üks võimalusi on viia spordihall oma tegevusega sihtasutuse alla. Need arutelud seisavad veel ees. Igal juhul tuleb Koolide Sihtasutuse tegevus muuta efektiivsemaks.

PAUHi puhul on eesmärk lõpetada selle hoolduskulude kandmine linnaeelarvest. Esimene eelistus on anda PAUH üle päästeametile. Kui nad seda ei soovi, siis on meie hoiak, et 130 000 krooni hooldusraha aastas on selgelt palju, võrreldes kasuga, mida PAUH võiks tagasi anda.

Kas lahkuva linnapea Mart Viisitamme suhtes võidakse algatada juurdlus seoses linna raha kasutamisega?

Praegu ei saa ma seda kinnitada ega välistada. Mind on teinud ärevaks paar olulist signaali, et nii-öelda 24. tunnil võidakse üritada midagi teha. Näiteks Pärnu maakohtus olev vaie OÜ Herder Pärnu linnavalitsuse vastu. Nemad ostsid Esplanaadi 10 ja on esitanud nõude linnavalitsuse vastu sooviga tehing tagasi pöörata. Müügisumma oli suurusjärgus 44 miljonit krooni, osaühing tahab maja linnale tagastada ja linnalt müügiraha kätte saada. See oleks vastutustundetu ja kuritegelik, kui viimastel päevadel üritatakse sõlmida selliseid kohtuväliseid kokkuleppeid, mis linnale võiks tähendada umbes 30 miljonit krooni, mille võrra suureneks eelarve miinus. Kui selliseid samme peaks asutatama, ei välista ma neid rõhuasetusi, mis olid selles küsimuses.

Teine asi, mis minu kõrvu on jõudnud, puudutab Ringi tänaval kunagise tööhõivekeskuse maja kiirkorras rendile andmist.

Mulle on arusaamatu, sest üheski äriühingus poleks saanud niimoodi laamendada, nagu Pärnu linnas on viimased kolm-neli aastat tehtud. Ma ei oska öelda, kas see ongi demokraatia hind, mis tuleb maksta sellise laristamise võimaldamiseks.

Ükski äriühing ei saa lubada enda sattumist sellisesse olukorda, kus Pärnu linn praegu on. Kui omavalitsus nii raskesse finantsmajanduslikku olukorda pannakse, peaks olema personaalne vastutus.

Sinu ametiajal on maavalitsus olnud väga lahtiste ustega ametiasutus. Pärnu linnavalitsusest veel piiratuma ligipääsuga on linnas vahest ainult kaitsepolitsei kohalik osakond. Kas ja kuidas muutub linnavalitsus senisest kodanikusõbralikumaks?

Sellele küsimusele on mul vara vastata. Maavalitsuse uksed on inimestele avatud hommikust õhtuni piiranguteta ja meil pole probleeme olnud. Minu esimene eesmärk oleks muuta Pärnu linnavalitsus avatuks, aga ma ei tea eri turvariske, mis võivad olla linnavalitsuse hoones, sest see on maavalitsuse omast oluliselt suurem.

Isiklikult mulle lubade süsteem ei meeldi. Oletan, et pole mõistlik, kui viis päeva nädalas on kõik uksed avatud, aga üks, kaks, kolm päeva nädalas ei peaks all turvakontrolli läbima, et ametnike juurde pääseda.

Ma tahan tõstatada küsimuse, kui põhistatud on linnavalitsuse range turvasüsteem.

Oled 16 aastat juhtinud maavalitsust ehk riigiametit, kus on selge hierarhia ja maavanema sõna maksab. Kuidas on siit minna linnavalitsusse, kus on inimesi, kes peavad ennast niisama oluliseks kui linnapea? Kui tugevaks pead ennast meeskonnatöös, eriti nüüd, kui koos hoidma hakata tuleb kõiki kuulsaid ja kummalisi?

Mulle on see uus olukord. Viimased 16 aastat olen saanud lõppkokkuvõttes üksinda otsustada, ise teha. Linnavalitsuse organisatsioon kui omavalitsus on selles mõttes oluliselt teistmoodi üles ehitatud, seal on tegemist kollegiaalsete organitega nii volikogu kui linnavalitsuse näol. See vajab mul harjumist.

Võimuliidu läbirääkimiste ajal tõdesin, et kipun oma arvamust liialt peale suruma. Igal inimesel on tugevamaid ja nõrgemaid iseloomuomadusi, eks minu nõrkustest rääkigu teised, aga tugeva küljena julgen nimetada administreerimise kogemust ja oskust. Eriti just keerulisel ajal. Ma ei taha nimetada ennast saneerijaks, kuid see on mu tugev külg. Praegu on üsna arusaamatu, miks kärpeid pole tehtud varem, siis saanuks linn juhtimisega lihtsamalt edasi minna. Teistpidi on mul väljastpoolt tulles lihtsam neid otsuseid langetada, sest ma pole linnavalitsuse inimestega koos puuda soola ära söönud.

Ma ei pea õigeks soleerimist, mida linnavalitsuses olen kogenud. See ei tähenda initsiatiivi surmamist, aga üks osakond ei saa olla linnavalitsusest tähtsam. Hierarhia tuleb selgelt paika panna, keegi ei saa oma kohast struktuuris kõrgemale tõusta.

Kardinaalselt tuleb muuta suhtumist, et kes on kelle tarvis ametis: kas ametnik kodaniku pärast või vastupidi. Selles mõttes on inglisepärane teenimine (to serve – teenima) kõigi maavalitsuse ja linnavalitsuse majas istuvate inimeste esmane ja põhiline ülesanne. Nende asi on inimesi teenida. Abivalmidus, avatus on väga oluline.

Olen endale valmis mõelnud viis kriteeriumi, mis peavad olema täidetud: usaldus, lojaalsus, kompetentsus, tulemuslikkus ja tahe. Usaldust ja lojaalsust ei kasvata, need kas on või neid pole. Kasvatada saab kompetentsust. Tahet kas on või pole. Ja tulemuslikkus tuleb kõige lõpus. Kui neli muud omadust on olemas, võin teha möönduse kompetentsuses, sest inimene kasvab ja areneb oma tööga. Kui tal pole tahet, lojaalsust ega usaldusväärsust, pole temaga võimalik koos töötada.

Inimesed, kes enda puhul leiavad, et need viis punkti on täidetud, ei pea linnavalitsuses oma töökoha pärast kartma ka siis, kui saan Pärnu linnapeaks.

Mida ootad volikogult kõige enam?

Ootan julgeid otsuseid, mida eeldab keeruline aeg. Gordioni sõlmi on Pärnus palju ja neid polegi alati võimalik lahti harutada, peab läbi raiuma. Praegu on aeg, kui ei saa lubada roosamannat. 2010 on linnavalitsusele ilmselgelt ellujäämise aasta. Rõhutan: linnavalitsusele, mitte niivõrd Pärnu linnale.

Peame lähtuma olukorrast, kus me praegu oleme. Praegugi võiks huugama panna Estonia ja Pärnu Vee ning hõissa! maksta sama palka edasi veel kaks aastat, aga minu arvates oleks vastutustundetu minna kõige lihtsama vastupanu teed ja müüa neid äriühinguid, mis peavad linnakassasse tooma raha meie lastele ja lastelastele. Praeguses olukorras millegi müümine oleks pigem kinkimine. Kulusid kärpimata me linnamajandust korda ei saa.

Kuidas kavatsed koos hoida valimisliitu, kus igaüks võib hääletada südametunnistuse järgi, ja kuidas tagada sellise suhtumise puhul võimuleppe täitmine?

Südametunnistuse järgi hääletamises ei näe ma vähimatki probleemi. Meil on varuks hulk hääli, otsuse läbiminekuks on vaja 17 poolthäält, võimuliidul on 25 häält. Kui kaks puudub ja kolm hääletavad enamuse otsusele vastupidiselt, jääb ikka veel 20 häält. Probleem oleks siis, kui võimuliidul oleks 17-18 häält.

Valimisliidus on džentelmenlik kokkulepe, et me ei saa kedagi sundida olema igavesti Toomas Kivimägi valimisliidu liikmed, kuid kui minnakse teise rüppe või sängi, vabastatakse koht Pärnu linnavolikogus. See tähendab seda, et ka nelja aasta pärast on meil volikogus 14 kohta, isegi kui keegi on lahkunud. Usun ja usaldan inimesi ega kahtle vähemalt 30 inimeses grammigi, et nelja aasta pärastki on nad meie valimisliidus.

Hästi huvitav on väide sinu oponentidelt Keskerakonnast, et avaliku teenistuse seadust muudetakse vaid Toomas Kivimägi pärast. Kuidas kommenteerid?

Just praegu helistati, et Lääne-Viru eelmine maavanem Urmas Tamm soovib asuda seal ühe omavalitsuse vallavanemaks või abivallavanemaks. See seadusemuudatus puudutab teda samamoodi. Siin on oluline see, mida rõhutas seadusemuudatuse teisel lugemisel riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde: seda seadust üle kümne aasta tagasi vastu võttes peeti silmas tegelikult tööle asumist äriühingusse, mille üle sa maavanemana oled järelevalvet teostanud, mitte tööleasumist avalikku sektorisse, omavalitsusse.

Kes peaks sinu arvates Pärnu linnapeale ametiketi kaela panema, kas eelmine linnapea, nagu linna põhimäärus praegu ette näeb, või hoopis volikogu esimees, nagu Pärnu Postimees on välja pakkunud?

Ma ei ole lõplikku otsust teinud, sinna on veel aega. Olen sellele mõelnud ja olen tänulik Pärnu Postimehele teema tõstatamise eest. Praegu pole aeg ega koht ülevoolavaks tseremoniaalsuseks. Loomulikult võtan ametiketi vastu, kuid arvan, et ei lase seda endale kaela panna. Arvan, et esimene kord, kui olen seda ehk valmis tegema, on rahvusvaheliste hansapäevade ajal. Kindlasti olen valmis seda tegema mõni kord aastas edaspidi, kui oleme august välja roninud ja võime tunda naudingut tehtavast tööst.

Ametikett ei tee inimesest linnapead, vaid linnapeast teeb linnapea see inimene ise oma otsuste ja käitumisega. Loodan, et Pärnu linnavolikogu esimees on valmis mulle selle ametiketi üle andma. Rõhutan: linnavolikogu esimees.

Kas eelmisest võimuliidust on midagi headki rääkida?

Kindlasti. Arvan, et valdav osa linnaametnikke on teinud tublit tööd. Pigem on häda olnud selles, et mõni juhtametnik pole neil lasknud seda tööd teha. Üllatusega olen kuulnud, et linna 2010. aasta eelarvega pole peaaegu tegeldud, sest käsku pole antud. Piltlikult öeldes: ei lubatagi tegelda. See näitab, et probleem pole töötajates, vaid linna tippjuhtides.

Meil olid uhked hansapäevad, atraktiivne rannapromenaad, väga vahva taluturg. Spordihall, kuigi see läks üüratult kalliks, praegu maksaks 20-30 miljonit krooni vähem, kuid nüüd, mil oleks parim aeg ehitamiseks, on linn oma raha ära kulutanud.

Mida muudab eesootav linnapeaamet sinu isiklikus elukorralduses?

Väga palju. Üks inimene, kes polnud minu kandideerimisotsuse üle õnnelik, on minu elukaaslane. Ütlesin talle, et mind hakkab nädala sees olema kodus tavalisest paar tundi vähem ja räägin kodus veel vähem, kui siiani olen rääkinud. Meil ongi kodus selline väike probleem, et tööl hommikust õhtuni rääkides ja suheldes tahaks õhtul kodus rahus istuda, telekat vaadata või lugeda ja lihtsalt olla.

Töökoormus muutub oluliselt suuremaks ennekõike laokil linnamajanduse tõttu.

Olen kunagi öelnud, et järgmine Pärnu linnapea peab olema kas jobu või masohhist, ja praegu on küll veidi masohhisti tunne.

Pärnu linnapea koht oli väga atraktiivne neli aastat tagasi, kui olime majandustõusul. Praegu on see üks vähem ihaldusväärseid kohti, arvestades seda suppi, mis siin viimase nelja aastaga on kokku keedetud. Usun, et aasta-kaks on tõepoolest väga rasked nii linnale, linnavalitsusele kui linnapeale, aga Pärnu enda potentsiaal ja tulevik on väga särav. Ülehomne päev on see, mis pakub mulle omakorda naudingut. Ükski töö ei tohi olla ainult kohustus, siis pole tulemus see, mis ta võiks olla, vaid töö peab olema sulle nauding ja võimalus asju muuta. Võimalus täita inimeste tahet ja soovi ning mul on vastutustunnet.

Ühes telesaates küsiti, kas Pärnu linn on minu oma. Tegelikult pole Pärnu linn minu oma, vaid mina kuulun linnale. Need 5336 inimest on selline tulemus, mida lähima 50 aasta jooksul keegi ei korda. Suur toetus on pannud mulle suure vastutuse. Olen Pärnu linna ja linnarahva oma.

Mis raamatut viimati lugesid?

Lugesin viimati Paolo Coelho ”Üksteist minutit” inglise keeles, et lihvida oma keeleoskust.