Riigikogu sotsiaaldemokraatide saadikurühma juht Eiki Nestor (56) ei pea õigeks tulla Tallinnas võimule Keskerakonna kõrval ning on tsentristidega läbirääkimiste alustamise suhtes negatiivselt meelestatud.
Eiki Nestor sarjab kaksikliidu loomise mõtet
22. oktoober 2009, 09:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millised on praegu meeleolud Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas?
Tahan meile aastate jooksul truuks jäänud väga teadlikele valijatele öelda üht: oleme teiega koos ju demokraadid ja demokraatias on ka olukordi, kus ollakse vähemuses.
Loomulikult on valijate valikuvõimalus mõnevõrra suurem kui näiteks eriarvamusel oleval erakonnaliikmel. Kõiki kõhklusi ja kartusi mõistes ei oleks mõistlik hukka mõista neid läbirääkimisi juba enne seda, kui need on alanud.
Üks mu hea sõber ja meie valija, parteitu seejuures, ütles mulle esmaspäeval: nõukogudeaegse mentaliteediga inimeste kokkupuude demokraatlikult mõtlevate inimestega tuleks Tallinnale kasuks.
Olete selgelt eriarvamusel ehk kaksikliidu vastu?
Minu isiklik veendumus on alati olnud see, et kui keegi on saanud veenva häälteenamuse, siis on väga keeruline ja riskantne juurde minna. Kõige olulisem on läbirääkimiste protsess, sest kui seal ei suudeta oma soove läbi suruda, siis hiljem selleks võimalust ei tule.
Mis on kõige suuremad miinused?
Eks ikka needsamad, mis enne valimisigi üleval olid. Alates maksumaksja raha kasutamisest erakonna huvides, mille suhtes olen veendunud, et meie inimesed teevad selle maa põhja – sõltumata sellest, kummal pool võimuliidus nad Tallinnas on. Ja kindlasti minnakse vaidlema teemade puhul, mis puudutavad Elmar Seppasid ja Ivo Parbuseid.
Kas näete ka mingeid plusse selles, kui jõutakse läbirääkimistes veelgi edasi?
Ainus pluss on see, kui Tallinnas muutub elu avatumaks, euroopalikumaks, demokraatlikumaks ja linn tuuakse välja postsovetlikust mentaliteedist.
Võimalikus kaksikliidus nähakse ka mõju riigikogu valimistele ehk tekiks selgelt parem- ja vasakleer. On see nii? Oleks see hea?
Meil on praegu kaks väga pragmaatilist erakonda, kel polegi suurt vahet – Keskerakond ja Reformierakond. Kui ideoloogilised huvid ületaks praegu poliitilist pragmatismi, siis mitmed erakonnad oleks juba ammu oma suured ja populaarsed juhid välja vahetanud. Seda ei tehta ja tegutsetakse pragmatismist.
Kahest leerist on praegu vara rääkida, sest need leerid võivad veel väga segi minna. Vabandan, et olen teiste erakondade suhtes nii küüniline, aga olen seda liiga palju näinud, et roosilisi jutte uskuma jääda.
Sotside pealinna-otsuses on ju ka pragmatismi?
Jah, loomulikult. On neid, kes on tulised läbirääkimiste pooldajad, aga ühinen kõigi nende valijatega, kes on pahased, kes on esitanud imestunud küsimusi ja mõni lausa solvunud. Jagan nende seisukohta ja neil on õigus solvunud olla, sest kõik need kõhklused on ka erakonnas sees.
Aga üks erakonna eesmärke on ju võimule pääseda?
Tõsi. Võid olla kõige ausam, eetilisem, uhkem ja lojaalsem partei oma valijatele, aga erakonna ainus võimalus oma mõtteid ellu viia on siiski võimul olles. Võime ju olla kõige uhkemad, aga me ei saa olla kogu aeg opositsioonis.
Kui palju mängib rolli Edgar Savisaare isik?
Usun, et paljude meie valijate jaoks on kõige ebameeldivam poliitik Savisaar ja täpselt sama paljudele on sama ebameeldiv Andrus Ansip. Ka minu jaoks on nad mõlemad antipaatsed – eriti pärast seda, kui Reformierakond on muutnud oluliselt pragmaatilisemaks, olles seejuures kaunistatud liberaalse lillega.
Reformierakonna populismi hulk ei ole üldse väiksem kui Keskerakonnal, kuid see on kaunistatud sotsiaalse lillega. Meie seisukohalt on mõlema erakonnaga keerukas koostööd teha. Aga läbirääkimised alles algavad.
Olen nende alustamise suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud, kuna mul on liiga palju läbirääkimise kogemusi. Aga soovin meie delegatsioonile siiralt edu!