Ekspert väitlusest: Tallinna reisisaatja pole hädaabitööline
Eamets: ka vanemahüvitised ja pensionid solgivad turgu

Tallinna autobusside reisisaatjate koolitus. Pildil on Diana Tuisk.

FOTO: Liis Treimann

Tänast Jüri Pihli online-väitlust kommenteerinud Tartu Ülikooli majandusprofessori Raul Eametsa sõnul ei mahu Tallinna reisisaatjad tüüpiliste hädaabitööliste hulka, sest paljud neist pole pikaajalised töötud.

Väitlus jäi tema hinnangul viiki ehk mõlemalt poolt kõlas nii häid argumente kui kergekäelist lahmimist.

Raul Eamets.

FOTO: Peeter Langovits


Miks peaks üldse inimene töötama ajal, kui turg talle tööd ei paku? Sotsiaalsete töökohtade loomine on ju mingis mõttes tööturu solkimine (nagu peaminister Andrus Ansip on öelnud).

Sotsiaalsed töökohad - üldiselt nimetatakse seda tööpoliitikas hädaabitöödeks (public works) - on mõeldud eelkõige pikaajaliselt töötutele. Need on inimesed, kes tööd on otsinud rohkem kui aasta.

Selles mõttes on tegemist sotsiaalse abiga - et inimesed suhtleksid teiste inimestega, neil säiluks mingi tööharjumus jne.

Pikaajalistel töötutel võivad tekkida lisaks kvalifikatsiooni kaotusele ka psühholoogilised probleemid, eneseusu puudumine, endasse tõmbumine jne, mis omakorda võib viia alkoholi või narkootikumide juurde, sealt edasi on juba väike samm kodutuseni ja totaalse vaesuseni.

Selles mõttes ei saa pidada täiesti mittevajalikuks tööharjumuse säilitamist pikaajaliste töötute puhul.

Meil räägitakse sotsiaalsetest töökohtadest natuke laiemas kontekstis (kui tuuakse näiteks Tallinn ja avalik transport) ehk need on avatud kõigile - ka nendele, kes momendil ei tööta ja ei otsi tööd. Neid ei nimetata töötuteks, vaid mitteaktiivseteks.

Peaministri seisukohta parafraseerides on ka vanemahüvitis ning penisonid turu solkimine.

Mis peaks olema Eesti tööpoliitika prioriteedid? Mitmendal kohal oleks selles reas sotsiaalsed töökohad? Kas hädaabitöökohtade teema väärib olemist kohalike volikogude valimise üks peateema või on see rohkem riigi tasandi küsimus?

See ei ole kindlasti esimeste prioriteetide seas, eelkõige peas toetama meetmeid, mis loovad uusi töökohti, ehk siis ettevõtluse toetamine.

Näiteks viimasel ajal paljukiidetud palgatoetused ei pruugi uusi töökohti luua, on olemas nö asendusefekt ehk subsideeritud töökohad asendavad tavalisi töökohti ja kokkuvõttes hõive ei kasva.

Uute töökohtade loomisega koos peaks käima täiend- ja ümberõpe. Vastasel juhul me koolitame inimesi ilma, et me tunneksime huvi, mis neist pärast edasi saab.

Üks idee võiks olla näiteks koolituse kombineerimine töökohtade toetamisega, et riik maksab inimeste koolituse kinni, kui nad samaaegselt poole kohaga kuskil töötavad, ehk et neil on olemas töökoht.

Me peame keskenduma eelkõige hõivet suurendavatele meetmetele. Hädaabitööd võiksid olla vabalt kohalike valimiste teema, sest jääb ju nende korraldamine kohalike omavalitsustele ning kes siis veel peaksid teadma, mis vajab korrastamist-kohendamist odava tööjõuga, kui mitte kohalikud võimumehed. See ei ole kindlasti üleriigiline teema.

Kui tugevaks hindate mõlema väitluspoole põhiseisukohti? Kumb pool esines teie silmis veenvamalt? Kui kogu väitlus kokku võtta, siis mis seal enim silma jäi?

No ütleme, et mõlemad pooled kasutasid erinevaid demagoogilisi võtteid.

Jüri Pihli jutt oli kantud paljuski valimiskampaaniast (ehk sisaldas poliitiliste oponentide materdamist) ja ka vastased ei jäänud alla, kuigi nad markeerisid oma väiteid tsitaatide ja viidetega.

Samas, kindlasti ei jaga ma selliseid vaateid, et kui on majanduskriis, siis justnagu ei peakski midagi tegema - et kõik inimesed ei saa ega peagi töötama.

Kui meil on täna kokku üle 100 000 töötu, siis tuleb aktiivselt midagi ette võtta. Ka ei pea ma õigeks promoda töötu abiraha kui ainuõiget poliitikameedet, sest senised uuringud on näidanud, et kõrge töötu abiraha pigem pärsib töö otsimist.

Veelgi rohkem kui töötu abiraha suurus mõjutab töö otsimise motivatsiooni abiraha maksmise pikkus - mida kauem me abiraha maksame, seda madalam on töötute motivatsioon uusi töökohti otsida.

Samas Pihli kritiseerides võib öelda, et hädaabitööd on mõeldud eelkõige konkreetsele sihtgrupile - pikaajaliselt töötutele. Täna on meil töötute seas kõikide eluvaldkondade inimesi, ja ühe meetmega ei lahenda me kõikide probleemi.

Vahepeal segati vett ka terminitega. Heitunud on konkreetne mõiste tööturu terminoloogias - need on mitteaktiivsed inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd otsida ning on loobunud töö otsimisest. Siin räägiti heitunud töötutest ehk asi oli minu jaoks natuke segane.

Vaidluses kadus ka vahepeal fookus, et kellele need sotsiaalsed töökohad siis mõeldud on.

Üritades anda hinnangut osapooltele, siis kukub tõde - nagu alati - kuskile keskele maha. Ei saa ületähtsustada või prioritiseerida hädaabitöid ja teisalt väita, et see meede oleks absoluutselt mõttetu. Aga eks see käis väitluse juurde.

Jüri Pihl ajas saarlase visadusega ühte asja, keerates aeg-ajalt vinti üle. Väitlejad olid südid oma argumentidele uuringuid taha panema, samas oli natuke kodutööd tegemata jäänud ja jutt vajus natuke liiga laiali.

Oluliselt parem oleks, kui oleks võetud üks konkreetne meede - näiteks ettevõtluse toetamine - ja seda selgelt vastandatud sotsiaalsete töökohtade meetmele. Seda üritati teha töötu abirahaga, aga see oli ebaõnnestunud valik, sest piltlikult võib tasu hädaabitöö eest ka võrrelda töötu abirahaga. Seega ma ütleks, et viik.

Tagasi üles