IRLi Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar näitab tänase online-väitluse omapoolses kokkuvõttes, et hoopis vastaspool väitlusseltsist kippus tema vastu demagoogiat kasutama.
Laar: väitlejad kasutasid ise demagoogiat
/nginx/o/2016/05/12/5374759t1h56a4.jpg)
13. oktoober 2009, 15:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänan väitlejaid huvitava ja kasuliku väitluse eest.
Seda esiteks seetõttu, et avastasin Teie seisukohtades ja väidetes arvukalt õpetlikke võtteid, mis on kirja pandud Eesti Väitlusseltsi veebilehel Demakook. Näiteks selle asemel, et arutleda väitluse teemaks oleva Tallinna linnaeelarve üle, pöörasid väitlejad argumendi vastaspoole vastu (argumentum ad hominem), väites, nagu poleks allkirjutanu ühe koalitsioonierakonna esimehena riigieelarvet kokku tõmmates suutnud valitsemiskulusid piisavalt kärpida.
Sama näite kohta käib ka teine klassikaline võte tu quoque (sa ju ise ka - ld), mille kohaselt argumendile vastuvaidlemise asemel osutatakse seostele, mis vastase juures on samuti halvasti. Samu argumente kasutab muuseas ka praegune linnapea, kes süüdistab kõigis oma möödalaskmistes ja probleemides Eesti valitsust.
Teiseks on mul hea meel, et kokkuvõttes tunnistasid ka väitlejad, et kui Tallinna laenukoormus ületab 60 protsenti, pole meil tegelikult millegi üle vaielda: Tallinn on end lõhki laenanud ja laenu enam ei saa. Seda kinnitasin ma ka oma väitluse algul esitatud seisukohtades.
Tegemist pole seejuures mingi praeguse koalitsiooni eurosaamise lootuses peale pandud piiranguga, vaid ammu enne praegust valitsust ja majanduskriisi 2002. aastal kehtestatud reegliga, mis kehtestati muuseas ajal, mil valitsuskoalitsiooni kuulus ka Keskerakond.
Tallinna linna on viimastel aastatel lihtsalt väga halvasti juhitud, elatud vaid hetkekasule ning unustatud tulevikule mõtlemine. Tallinna eelarves tekkinud probleemid tulenevad põhimõttelistest vigadest ja möödalaskmistest, mis on viinud linna eelarve suurde miinusesse ning muutnud nulliks linna laenuvõime.
Väitlusest selgus ka, et headel aegadel võetud laenude arvelt on Tallinn kasvatanud peamiselt oma püsikulusid, investeeringute osakaal linnaeelarves on langenud. Seetõttu ongi lahenduseks tekkinud olukorrale viimastel aastatel ülemäära kõrgeks kasvanud püsikulude otsustav kärpimine, mis sai väitluse käigus ka välja pakutud.
Kokkuvõttes on mul rõõm veelkordselt kinnitada oma väitluse aluseks olnud seisukohti.
1) Tallinn peab oma eelarvet kärpima, mitte laenu võtma.
2) Eelarvet tuleb kärpida mitte investeeringute, vaid valitsemiskulude arvelt.
3) Kärpimist tuleb alustada linna propagandamasina kokkutõmbamisest.
Usun, et väitlus aitas kaasa Tallinna ees seisvate probleemide paremale mõistmisele, ning tänan kõiki selles osalejaid ning korraldajaid.