Online-väitlus: Tallinna Vesi tuleks linnale tagasi osta

TOOMAS VITSUTI ARGUMENDID
Tallinna Vesi tuleks linnale tagasi osta

1. Kontroll veevarustuse kui elutähtsa infrastruktuuri üle peab olema võõrandamatu.
Tallinna linn loobus aastal 2000 oma veevärgist, veejuhtmetest ja veepuhastusjaamast. Vähemalt aastast 1417 oli veevärk olnud linna omandis, aga Mart Laari valitsus andis selle käest. Nüüd kannab Eesti Vabariigi pealinna veega varustav ettevõte vaid varjunime Tallinna Vesi - tegelikult ei ole see enam linna omand.

2. Veefirma käestandmine oli kuritegu linna julgeoleku vastu.
Jääb selgitada, kas seda tehti rumalusest või alatusest. Igatahes ei taha praegused linnapeaks kandideerijad Mart Laar ja Keit Pentus üles võtta juttu oma tegude kohta 2000. aastal.

3. Tõestatult oli see linlastele kahjulik hävitusmüük.
Linnakodanike esinduse soovil Tallinna ettevõtlusameti ning õigusteenistuse tellitud analüüs tõestas, et 2000. aasta müügileping mõistis tallinlased aastatepikkusse teoorjusse: võõrfirma vabastati kohustusest veevärki arendada ja võimaldati kogu kasum endale jätta, aga linnale võeti vabatahtlik kohustus ehitada võõrfirmale välja veevõrk.

4. Tallinlased on ka monopoolse võõrfirma veeorjuses.
Võõrfirmale kinnitati õigus saada 5 korda suuremat kasumit kui Eestis keskmiselt, õigus ettevõttest välja pumbata 200 miljonit krooni «juhtimistasu», õigus tõsta vee hinda igal aastal enam kui 10 protsenti, õigus kasvatada vee hinda ennaktempos. Selle peavad kinni maksma tallinlased.

5. Puudub kindlus võõromanikelt järeleandmisi välja tingida tulevikuski.
Võõrfirma kehtestatud veehind pole lepingu kohaselt kohtulikult vaidlustatav. Keskerakond on linna juhtides seni saavutanud olulisi järeleandmisi, aga tallinlastel puudub kindlus, et niisugune kauplemine võib olla muutuvates majandusoludes perspektiivikas.

6. Me ei aruta siin tagasiostu tähtaegu, tingimusi ega võimalusi, meie teema on tagasiostu vajalikkus.
Siin on kaks selget punkti: tagasi tuleb osta kohe kui võimalik ja tagasi tuleb osta nii soodsalt kui võimalik. Tallinna Vesi peab kuuluma Tallinnale - kellele siis veel!

VÄITLEJATE VASTUARGUMENDID
Tallinna Vesi peab jääma erakätesse

Vitsuti avakõnele on üldiselt raske midagi otseselt vastu väita, kuna tegemist ei ole argumentidega, mis peaksid põhjendama, MIKS Tallinna Vee tagasi peaks ostma, vaid pigem süüdistamise ja situatsiooni kirjeldusega. Nõustume 6. punktiga, et tänase väitluse teema on tagasiostu vajalikkus (või siis meie seisukohalt selle ebavajalikkus) ja püüame Toomas Vitsuti emotsionaalset pöördumist ratsionaalselt argumenteerides adresseerida.

1. Veehinna tõusus saab süüdistada ainult Tallinna linnavalitsust.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kohaselt peab ettevõtja kooskõlastama vee hinna kohaliku omavalitsusega. Selline kommunaalteenuste hinna kontrolli all hoidmine toimib kõigi avalikke teenuseid pakkuvate ettevõtete puhul nii Eestis kui mujal Euroopas. Tallinna Vee puhul miskipärast mitte - kui üldiselt on Euroopa praktikas vee-ettevõtjate tulukuse määr kuni 8 protsenti, siis Tallinna Vee tulu on sellest oluliselt kõrgem ja vee hind on viimase kolme aasta jooksul tõusnud 40 protsenti.

Sellest ajast, kui toimusid «röövkokkulepped» ja «hävitusmüük», millele Vitsut viitab, on möödunud kaheksa aastat. Selle aja jooksul ei ole linnavalitsused suutnud saavutada mingisuguseid püsivaid järeleandmisi vee hinna osas. Nii et siinkohal võib väita, et linn on oma seadusest tuleneva kohustuse vee hinda kontrolli all hoida täitmata jätnud.

2. Kuldmune munevat hane ei müüda odavalt.
Kuna Tallinna Vesi toodab üsna ilusat kasumit ja Toomas Vitsuti väitel puudub linnal vee hinnatõusu üle kontroll, on tegemist sisuliselt kuldmune muneva hanega. Eriti kui võtta arvesse, et vee puhul on nõudlus üsna vähe-elastne ehk inimesed on sunnitud vett tarbima vaatamata selle hinnale.

Kui Tallinna Vee praegusel omanikul United Utilitiesil selline rasvane hani juba peos on, siis ei ole väga tõenäoline, et ta sellist ettevõtet müüa tahab. Ja kui seda müüaksegi, siis võrdlemisi kalli hinna eest. Kust Tallinna linn praeguste eelarvekärbete situatsioonis sellise raha võtta kavatseb, ei ole Keskerakond oma valimislubadustes kordagi maininud.

3. Kommunaalteenuste privaatne pakkumine on efektiivsem.
Toomas Vitsut muretses oma argumentides veejulgeoleku pärast ja väitis dogmaatiliselt, et vee-ettevõte peaks olema võõrandamatu, peaaegu nagu Eesti Vabariigi iseseisvus. Me ei saa sellega nõustuda. Uurimused on näidanud, et kuna eraettevõtteid motiveerib kasum, on eraomandis olevad kommunaalettevõtted üldiselt tunduvalt efektiivsemad.

Erafirmadel on investeeringuteks rohkem vaba raha kui piiratud võimalustega kohalikel omavalitsustel (näiteks kavatseb Tallinna Vesi järgmise kahe aasta jooksul Paljassaares teha 200 miljoni krooniseid väljaminekuid).

Lisaks on eraettevõtete huvides teha pikaajalisi arenguvisioone ja asjad paneb paika turg, mitte parteide tujud ja uksele koputavad valimised - kõigi kohalike omavalitsuste valimiste eel on linn äkitselt suutnud veefirmaga käed lüüa, näiteks tulid ka paar päeva tagasi uudised müstilisest K-koefitsiendist, tänu millele vee hind tuleval aastal hoopis langeb. Kahjuks on sellised lahendused siiani olnud ainult ajutised.

Eraomandis vee-ettevõte tähendab, et kohalikud omavalitsused saaksid keskenduda teenustele, mida ei ole võimalik erastada. See parandaks ehk seisu omavalitsuste juhitavates institutsioonides ja oleks lootust, et järgmine buss tuleb kiiremini kui koju tellitud pitsa.