Inimkatse: kuidas ma parteisse astusin

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Liis Treimann

Kui astute erakonda, ärge mõelge ainult sellele, mida teie saate anda parteile, vaid küsige, mida saab partei anda teile. Näiteks abilinnapea koha.



Kas teil ei teki kartust üksi jääda? Vaadake, kuidas erakonnastuvad missid ja modellid, lõõritajad ja hööritajad, vehklejad ja hüppajad. Kes veel kaua passib, jääb Eesti viimaseks parteituks.



Selle nädala alguseni arvasin eelarvamusest, et erakonda pääsemiseks tuleb pugeda läbi vasktorude. Ei tule. Kahel käel, ilma ühegi küsimuseta, võetakse vastu. Küsimus on vaid selles, mida erakonnad, kes vajavad valimiste künnisel uusi peibutusparte ja häältepüüdjaid, soostuvad vastu pakkuma.



«Tere, mina olen Priit Pullerits. Ilmselt te teate, kes ma olen?» alustasin kõigi kuue parlamendierakonnaga läbirääkimisi.



Jah, teadsid küll. Seda, et nad teavad, oli vaja veendumaks, et nad mõistavad, et töötan ajakirjanikuna. Aga ajakirjanduse seis pole masu tõttu kiita. Vähegi homsele mõtlev inimene peab, kui kasutada klišeed, otsima uusi väljakutseid.



Alustasin vasakult, sest sotsiaaldemokraatia pole mulle võõras. Üle kahe kümnendi tagasi Tartu Ülikoolis Marju Lauristini seminaris, kui muud argumendid otsa said, põrutasin teistele: «Mis te siin üldse vaidlete, mina olen ajakirjandusosakonna ainus marksist!» Lauristin hakkas selle peale naeru puksuma ja küsis: «Aga Priit, kuhu te minu jätate?» Olid ajad...



Tere tulemast meie ridadesse

Randel Länts, sotsiaaldemokraatide peasekretär, on mõne sekundi sõnatu, kui küsin, mis šansid on mul liituda SDEga. «Vooh!» tuleb siis sügava väljahingamisega. «Üllatav küsimus.»



Aga loogiline, kas pole? Ühines ju Barbi Pilvre, ekskolleeg Eesti Ekspressist, just SDEga, kuulutades Postimehes, et «erakonnastumine on tegelikult iga positiivselt mõtleva kodaniku võimalus».



Nii ei kulu kaht minutitki, kui Länts ütleb: «Mis puudutab teie isikut, siis hea meelega ütleks tere tulemast.»



Aga kes siis nõnda odavalt, pelgalt «tere tulemast» eest oma naha turule viib. Perspektiivi tahaks näha, võimalustest kuulda. Kui suur lootus oleks kahe aasta pärast riigikogu valimistel saada sotside nimekirjas nii kõrge koht, et see võiks avada ukse Toompeale?



«Kohti me ei jaga, kui otse öelda,» vastab Länts. Ja lisab, et määravaks saavad parteistaaž ja võimekus.



Aga aeg ei tööta selgelt uustulnukate kasuks. Äkki võtab Rahvaliit, kes süsteemides kallutatud jõude kahtlustava Villu võitluste tõttu näib nüüd oma nime lausa häbenevat, mind entusiastlikumalt oma rüppe?



Tarvo Sarmet, Rahvaliidu peasekretär, on samuti paar hetke just nagu keeletu. «See on teretulnud küsimus,» teatab ta siis rõõmsalt. «Uutele inimestele on uks alati lahti. Me ei ole kinnine klubi.» Ainus piirang: et tulija poleks paduliberaal ega padukommunist.



Pole ma enam ammu marksistki, jookseb läbi pea. Aga pean igaks juhuks suu.


Kuna Rahvaliit uueneb ja nooreneb – nii vähemasti Sarmet väidab –, on tema sõnul vaja uusi nägusid, kes kannavad uut sõnumit. Ja eriti on vaja hea tekstiga inimesi, ei unusta ta märkimast.



Aga kas lootust riigikogu valimistel Rahvaliidu nimekirja tippu pääseda on?



«Loomulikult on,» vastab Sarmet. «Kui on aega, mõtteid ja ideid panustada, siis keegi kätt ette ei pane.»


Ja ongi kõik? Ei rohkemat? Näib, nagu oleks Rahvaliidu nimekirjad ülerahvastatud.



Arukaile jagub ruumi

Ma ei usu globaalset kliima soojenemist, sest möödunud talv oli suusatamiseks liiga hea, aga täiskirjutatud valge lehe puhta poole võtan taaskasutusse küll. Nii et rohelistele võin end südametunnistuse piinadeta pakkuda.



Ain Kabal, Eestimaa Roheliste peasekretär, ütleb pikemalt mõtlemata, et «erakonda pääseda on lihtsamast lihtsam». Aga häda on muus: «Kas leiba andvat ametit on pakkuda, siis peab kukalt sügama.»



Ei, ma ei ihka pressisekretäri ametit, ikka parteikarjääri kohta tahaks teada.


«Siis on laiad tegutsemisvõimalused,» elavneb Kabal. «Noorel erakonnal on igasuguseid inimesi. On neid, kellel on ambitsioon, aga lisaks ambitsioonile midagi anda pole. [Seega] on piisavalt tegutsemisruumi arukatele inimestele. Tuleb vaeva näha.»



Nõus. Aga kas vaev võiks viia ka riigikokku?



«Ei ole utoopia,» vastab Kabal. «Aeg on sobilik, kõik teed on lahti, tegutsemiseks piiranguid pole.»



Hmm, see perspektiiv paistab udune nagu Eestimaa sügishommik. Nii võib ju ära eksida, kui sihti ei näe.



Mis siin salata: riigikogu kolme väiksema erakonna vastuvõtt on küll soe, aga mitte üleliia tiivustav. Ju nad tunnetavad oma võimaluste piiratust.


Suurte erakondadega, nagu ilmneb, saab ajada palju suuremaid jutte. Nemad ei tee ainult sõnu. Nemad on valmis tegudeks.



Koht tuleb ise võtta

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal küsib otse, kas oleksin valmis juba neil valimistel kandideerima. Nimekiri on küll peaaegu lukus, tunnistab ta, «aga piirkonna juhatus saab alati juurde panna».



Kuigi teada on, et reformi mehed on kõvad spordimehed, pole ma nii kiire, jõulise ja otsustava sündmuste arenguga arvestanud. Tõmban kahe käega pidurit, kuid avan uue läbirääkimiste peatüki – riigikogu valimised.



«Kui ise tööd teha, on absoluutselt võimalik,» ütleb Michal Toompeale pääsu kohta. «Spordimehena tead, et [võistkonna] pingil kohti ei jagata, neid võetakse ise.»


Olgu, see sobib. Ei mäleta, millal Andrus Ansipile või Jürgen Ligile sai viimati alla jäädud. Küll mitte poliitilises kähmluses, vaid spordirajal. Aga võit seegi.



Michali resümee: «Analüüsi-, mõtlemis- ja kirjutamisoskus on poliitikas võtmeoskused. Sellelt baasilt näen, et võimalused on väga head.» (Loodetavasti jäävad need laused silma ka Postimehe peatoimetajale; temast sõltub ajakirjanike palk.)



IRLi peasekretär Margus Tsahkna, Tartu linnapea kandidaat, ei jää Michali otsustavusele alla. Temagi pakub, kõigest paar tundi enne valimisnimekirjade lukkulöömist, seal kohta. Ehkki mitte päris eesotsas, sest heade mõtete linnas on volikokku pürgijaid hirmus palju, nendib ta.



«Ärme tõmbleme,» tõmban hoogu maha. «Las iga asi käib loogilist rada pidi.»


Sedasi on loogiline küsida riigikogu väljavaadete kohta.


«Võimalused on igal juhul väga head,» kinnitab Tsahkna. Sest Tartu piirkonnas ei ole


IRLi nimed tema hinnangul teab mis tugevad – tema ise, Peeter Tulviste, Tõnis Lukas, loetleme kahe peale. «Täiesti tere tulemast, ütlen enda poolt,» resümeerib Tsahkna heatujuliselt.


Sõpru, nagu näha, saab korjata mujaltki kui Facebookist.



Hirmutav pakkumine

Aga vara veel kellegagi kätt lüüa, kui pole ennast pakkunud erakonnale, kel on tavaliselt vastu pakkuda rohkem kui kellelgi teisel. Samas tuleb Keskerakonnaga asju ajades oma võimalusi kainelt hinnata. Mu miinused on ilmsed: esiteks pole ma  tallinlane; teiseks puuduvad mul vene juured; ja lõpuks pole Estoloppeti maratonisarja 42. koht tulemus, mis võiks erakonna juhti Edgar Savisaart pimestada samavõrd nagu Ksenija Balta ja Irina Embrichi medalid.



Keskerakonna Tartu piirkonna esimees Aadu Must pole mees, kes kohe trumbid välja käiks. Ta on harjunud ajalooprofessorina oma doktorantide olekust välja lugema, mis on nonde tegelikud huvid ja motivatsioon.



Seejuures, vähemalt vestluses minuga, ei pane ta vist tähele, et räägib enamiku ajast hoopis ise. Näiteks sellest, kuidas Tartu Ülikool oli 19. sajandil tihedalt seotud Vene luurega ja kuidas ta kunagi Siberisse lennates napilt surmasuust pääses.



Ja siis teatab, tõsiselt: ajudega inimesi on igal pool vaja, sest pink on Eestis kõikjal lühike.


Aga täpsemalt, mis võimalused oleks, et teaksin tulevikus arvestada?


Kui kindlale sissetulekule mõelda, siis ajalehte Kesknädal saaks kindlasti paremaks teha, kõlab üks retsept.



Aga see oleks senise töö jätk teises keskkonnas, ei midagi uut.


Siis veereb jutt Tartu arengule. Sellele, kuidas asjad ei jää ainult Eestis, vaid kogu Euroopas lonkava suhtluse taha toppama. Must näeb, et protsesside seletamiseks ja sujuvalt liikuma panemiseks on vaja juurde luua veel üks abilinnapea koht.



Mis siin salata: mul tekib hirm. Tunnen, kuidas isegi neerupealne (või pankreas?) tõmbleb. Ma pole Postimehes isegi tegevtoimetaja olnud, ja nüüd äkki Tartu abilinnapeaks?!


Sündmused tikuvad suisa kontrolli alt väljuma, kui Must teeb esiteks ettepaneku, et võtab kohe ühendust Savisaarega, et leppida kokku tutvumisvisiit, ja teiseks lubab seada mu nime Tartus Keskerakonna esikümnesse.


«Run, Forrest, run!» trummeldab peas «Forrest Gumpi» filmi meeleheitlik ergutushüüe. Põgene, kuni uks pole veel sulgunud!


Andke, suured erakonnad, inimesele ometi mõtlemisaega, ärge forsseerige!


Aga kõige üllatavam oli see, et ükski erakond ei tundnud poole sõnagagi huvi, kas olen nende põhikirja ja programmiga tutvunud. Rääkimata sellest, kas üldse jagan nende maailmavaadet.


Vähemasti on nüüd kõigi panused võrdselt laual ning siit on edaspidi kauplemisega lihtsam edasi minna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles