Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul tuleb kahanevate riigitulude taustal hakata piirama üha paisuvaid sotsiaalkulusid ning probleeme näeb ta nii pensionides kui ka vanemapalgas.
Aaviksoo näeb probleeme pensionides ja vanemapalgas
7. august 2009, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo, olete teistele valitsuse liikmetele saatnud kriitilise kirja, kus muuhulgas räägite riigivõimu kehvast suutlikkusest ja sotsiaalvaldkonna üha paisuvatest kuludest. Mis ajendas seda kirja kirjutama?
Põhiline põhjus on selles, et me oleme olukorras, kus valitsus hakkab neljandat korda eelarvet kärpima. Enne kui sinna kärpimise juurde minna, vajaksid minu meelest kaks küsimust vastamist. Esimene on see, et mis saab aastal 2010 ja 2011 ehk, et kuidas me tänaste otsuste valguses kaugemas tulevikus edasi elame. Me ei saa elada üks aasta korraga või kolm kuud korraga ja siis hakata jälle kärpima. Siin on oluline asi see, et kuhu me oleme oma eelarvekuludega jõudnud. Ja see teeb strateegilist muret. Pikas persepktiivis ei saa nii edasi minna. Teine põhjus on selline, et ma arvan, et me oleme ühiskonda oma kärpimisega rahulolematuks ajanud. Inimeste elu ei saa kogu aeg sisustada valitsuse sõnumite, et me kärbime või ei kärbi. Enne kui me nüüd mingi otsuse teeme, siis tuleb meil endale esmalt selgeks teha, et mille nimel me seda teeme. Mida saab Eesti riik ja rahvas vastu selle jõupingutuse eest. Sest ega me ju oma isikliku raha üle otsusta. Me muudame paljude inimeste plaane ja ootusi ning ametkondade kavasid nende otsustega. Me peame selgelt ütlema, miks see on vajalik.
Mulle tundub, et mitu kärpimist on eelkõige seetõttu tehtud, et vargsi on loodetud, et esimest piisab ja siis jälle avastatud, et siiski ei piisanud.
Nii on. Eks need majandusuudised on olnud negatiivsemad kui oodati. Kui palju siin on meie isiklikku rumalust ja kui palju rahvusvahelist ja meie enda ajaloolist paratamatust, selle üle võib poliitiliselt vaielda. Aga selge on see, et tegelik elu on ka nendest negatiivsetest stsenaariumidest mustemaks osutunud. Täna me ootame augusti majandusprognoosi ja teise kvartali tulemusi ning meil ei ole põhjust olla ülemäära optimislikud.
Kirjas te viitate väga selgelt sellele, et sotsiaalkulusid tuleks kärpida?
Riigieelarve kulud on tõusnud tasemele 35 protsenti sisemajanduse koguproduktist, lisaks oleme juba ajanud ootused tõusuks üle 40 protsendi. Enamuse sellest kulude kasvust on andnud sotsiaalkulud ja sotsiaalkulud moodustavad üle poole vabalt kasutatavatest vahenditest eelarves. Järelikult, kui me seda poolt kuidagi ei kärbi, siis ülejäänud poolest tuleb võtta üle kahe korra rohkem. Muidugi saab mängida ka ajutiste tuludega ja midagi maha müüa ja Eesti Panga kasumit võtta. 100 miljonit võib nii nihutada aga 10 miljardit, millest me järgmise aasta eelarve puhul räägime, seda ei nihuta väiksemate asjadega.
Kui räägime sotsiaalkuludest, siis pensionid on kõige suurem kulu. Kas siis pensione kärpida?
Pensionid kuuluvad kindlasti sinna blokki. Kokku moodutavad pensionid sotsiaalkuludest ligi poole. Teine suur osa sotsiaalkuludest on meditsiin. Meditsiini on kõvasti kärbitud ja see on praegu palju parema eelarvepoliitlise kontrolli all kui teised sotsiaalkulud. Meil on veel peretoetused, kus on kaks probleemi. Esiteks nad kasvavad ja teiseks eriti kasvab vanemahüvitis, kusjuures ülejäänud kulutused kahanevad. On õigustatud küsida, et kui lapse esimesse aastasse paneme kaks kolmandikku peretoetusest ja ülejäänud 15 aastat jääb üks kolmandik, et kas see on mõistlik. Siin on neid küsimusi piisavalt. Mina ei taha praegu mingit lõplikku vastust anda, et mida kärpida. Ei erakonna nimel ega enda nimel. Aga ma tahan öelda, et kui me nendele küsimustele ei vasta, siis me kakleme ilmaasjata. See oleks nagu liivakastimäng, pillume üksteisele liiva silma ja oleme kurjad, kuid tegelikult tulemust ei ole.
Olete kirjas märkinud, et riigivõimu ettenägemis- ja mõtlemisvõime on nõrk. Suhteliselt karm hinnang ju ka teile endale, sest olete valitsuse liige?
Muidugi. Aga kui valitsuse liige on saatnud parlamenti eelarve, mida tuleb neli korda lappida, siis ei ole võimalik teist järeldust teha.
Mis veel teie kirjast silma jäi oli etteheide, et parteid on oma valimislubadustes jäigalt kinni, nendest ei taheta loobuda. Te viitate koondamishüvitistele, vanema- ja õpetajate palgale.
Iga erakond on tõesti hoidnud mingitest asjadest kinni. Reform on hoidnud vanemapalgast kinni, meie oleme hoindud kinni õpetajate palkadest. Kui te küsite, et kas see 5 protsenti pensionide tõusu, mis me siiski ära tegime, et kas see oli mõistlik, siis ma väidan, et see ei olnud väga vastutustundlik samm, kuid see oli kevadel koalitsiooni hind. See oli sotside hind ja me maksime selle hinna ja see oli ühiskonnale väga kõrge. Loomulikult said pensionärid viis protsenti juurde ja ega ma kade ole. Kuid nüüd me püüame näiteks kultuuritöötajate või arstide arvelt seda raha tagasi saada. Kes see on siis mõistlik? Viis protsenti pensionide tõusu on tegelikult miljard krooni.
Mis te ise ootate, mis selle kirja ajendil nüüd juhtuda võiks?
Mina tahan vaadata, et mida üldiselt arvatakse, et kes mida nüüd välja käib. Aga mis sisulisi otsuseid puudutab, siis ma arvan, et me kuuleme varsti teise kvartali tulemusi ja sellele valitsus kindlasti reageerib.
Kui tõenäoliseks peate seda, et juba enne augusti lõppu, mil tuleb järjekordne ametlik majandusprognoos, hakatakse kärpimise osas mingeid põhimõttelisi otsuseid langetama?
Vaevalt, et langetatakse. Sest otsused on rasked ja kaks korda järjest ei taha neid otsuseid keegi teha. Kord sel aastal veel teeme ja siis rohkem enam ei tee. Ja siis peab olema lõplik.