Politoloog: Eesti on kartelliparteide fenomeni ehe näide

Politoloog Tõnis Saarts

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts leiab, et parteide sisedemokraatia vähenemine ja keskkontori suur mõjuvõim Eestis pole midagi erakordset ja rahastamisskeemi muutmisega olukorda ei paranda.

«See, et erakondade sisedemokraatia teeb tänapäeval pigem vähikäiku kui edeneb, on üsna üleeuroopaline fenomen,» ütles Saarts. Sellega seoses väheneb erakonna lihtliikmete võimalus poliitika kujundamisel kaasa rääkida. «Eestis ei ole selles osas mitte midagi erandlikku,» kinnitas ta.

Saarts märkis, et sisedemokraatia ulatus on erakonniti väga erinev. «Kui räägime suurematest nagu Reformierakond ja Keskerakond, siis need on küll suhteliselt tsentraliseeritud,» tõdes ta.

Seos rahastamisega
Kommenteerides asjaolu, et Eestis on parlamendifraktsioonid parteide keskjuhatuse kontrolli all, ütles Saarts, et tegelikult on valijad andnud oma hääle ju erakonnale. «Ma ei tõmbaks väga selget seina erakonna ja fraktsiooni vahele,» märkis Saarts. Tema hinnangul pole parlamendifraktsiooni liikmed midagi nii erilist, et neile peaks kuuluma seisukohtade kujundamise monopol.

Saarts ütles, et sisedemokraatia defitsiit on osaliselt seotud rahastamisega, sest valimiskampaaniate kulutused on kasvanud ja see suurendab keskkontorite mõju, sest just keskkontor otsustab turundusstrateegiate üle. «Aga ma ei näe siin otsest seost sellega, et see on riigieelarveliselt rahastamisest tingitud,» lisas ta.

Saarts ei arva, et poliitikute elukutseliseks muutumine ja suured rahasummad riigilt erakonnad valijate suhtes laisaks muudaksid. «Valijate nimel pingutatakse küll. Kampaania sihitakse neile gruppidele, kes on potentsiaalsed valijad ja need kampaaniad on olnud ka edukad,» ütles ta.

Tõhusam kontroll
Saartsi sõnul on turunduslikud valimiskampaaniad iseloomulikud kogu tänapäeva Euroopale. «Me ei saa elada keskajas. See on täiesti loomulik, et kampaaniakulud tõusevad ja sellega on seoses muidugi ka mitmed negatiivsed protsessid.»

Politoloogi arvates ei ole erakondade rahastamisskeemi muutmisega sisedemokraatia parandamise suunas võimalik suurt midagi ära teha. «Küsimus on rahastamise üldises kontrollis ja selle tõhustamises,» leiab ta. Samas tõdes Saarts, et poliitikud ei ole rahastusallikate üle senisest põhjalikuma kontrolli mehhanismide loomises eriti entusiastlikud.

«Erilist muutust ei soovita, kuigi teatakse väga hästi et probleem rahastamise kontrolliga on olemas ja süsteem on väga ebaõiglane. Aga soovi seda muuta pole siiamaani tekkinud ja tõenäoliselt ei teki niipea,» märkis Saarts.

Hoiakute küsimus
Eesti on Saartsi sõnul väga hea näide kartelliparteide fenomenist. «Erakonnad lepivad kokku ja loovad väga soodsad reeglid tõrjumaks konkurente,» selgitas Saarts fenomeni olemust. Eestis väljendub see hästi riikliku rahastamise süsteemis, millega suured erakonnad kindlustavad end uute konkurentide tõusu vastu. «Nii puhast kartelliparteide süsteemi näidet kui Eesti on mujalt Kesk- ja Ida-Euroopast väga raske leida,» tõdes Saarts.

Saarts leiab siiski, et erakondade sisedemokraatia olukorda on võimalik mingil määral parandada, kui poliitikud ise probleemi teadvustavad ja tunnistavad. «Saab otsustajate ringi laiendada, põhikirja muuta, uusi demokraatlikke praktikaid juurutada,» loetles ta. «Ega see lootusetu ei ole, aga kahtlemata ei ole võimalik teha üle päeva revolutsiooni. Ma arvan, et ega Eesti suuremad erakonnad sellest eriti huvitatud pole, sest praegune süsteem töötab suhteliselt efektiivselt,» tõdes ta.

Tagasi üles