Tallinna omapärane valimissüsteem on kompromiss kahe pooluse vahel. Ühelt poolt soositakse eestikeelseid väiksemaid linnaosasid nagu Pirita või Kristiine, teisalt kasutab Keskerakond ära kompensatsioonimandaatide jagamist, et tuua volikokku võimalikult palju inimesi Lasnamäelt. Tänu kompensatsioonisüsteemile domineerivad ikkagi kandidaadid Lasnamäelt.
Kohaliku omavalitsuse valimised Tallinnas on erilised mitte ainult oma suuruse ja meedia tähelepanu tõttu, vaid erinevad ka formaal-juriidiliselt ülejäänud linnades ja valdades toimuvatest. Ongi nii, et 20. oktoobril toimuvad Eestis valimised kahe süsteemi järgi: üks mis kehtib Tallinnas ja teine kogu ülejäänud Eesti valdadele ja linnadele. «Valimissüsteem Tallinnas on üsna sarnane riigikogu valimissüsteemiga,» viitab vabariigi valimiskomisjoni nõunik Mihkel Pilving. See tähendab, et Tallinnas jagatakse volikogu kohti kolmes voorus: kõigepealt isikumandaadid ringkondades, siis ringkonnamandaadid (Tallinnas on 8 ringkonda, iga linnosa on ringkond) ja kõige lõpuks üle linna veel kompensatsioonimandaadid.
Öeldes seda, et Tallinna valimisüsteem on sarnane riigikogu omaga, tuleb siiski välja tuua ka paar erinevust. Valimiskomisjoni esimees ja õiguskantsleri kantselei direktor Alo Heinsalu, ilmselt üks parimad spetsiliste valimissüsteemide alal, ütleb, et kõige olulisem erinevus Tallinnas on see, kuidas jaotatakse ringkonnamandaate. Jättes kõrvale keerulise jutu koefitsientidest, saab tuua lihtsa näite. Oletame, et Lasnamäel on ühe ringkonnamandaadi hind 1000 häält, erakonnal on selleks jagamiseks saadud aga 3830 häält ehk 3,83 ringkonnamandaati.
Riigikogu valimistel tähendaks see, et vastav erakond saaks 4 ringkonnamandaati, Tallinnas saab aga ainult 3 ringkonnamandaati. See ei tähenda siiski, et selle erakonna jaoks on need n-ö ülejäänud hääled täiesti kaotsi läinud, vaid seda, et «ülejäänud» hääled liiguvad kolmandasse ehk kompensatsioonivooru. Siin aga ei loe enam kandidaadi enda saadud häälte hulk, vaid ainult tema koht ülelinnalises nimekirjas. Praktikas tähendab see, et Tallinna valimissüsteemi järgi on erakondadel mõnevõrra paremad võimalused volikogusse viia väga vähe hääli saanud inimesi.
Näiteks neli aastat tagasi pääsesid Keskerakonna ridades volikokku Lasnamäel 15 häält saanud Daisy Järva ja Mustamäel 37 häält kogunud Andres Kollist. Oleks kasutatud samasugust koefitsientide süsteemi nagu riigikogu valimistel, poleks Kollist ja Järva volikokku saanud, nende kohad oleks läinud neile keskerakondlastele, kes nimetatud ringkondades populaarsemad olid.
Teine erinevus võrreldes riigikogu valimistega on see, et kuigi kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutavad mõlemad d'Hondti jagajate süsteemi, on arvutusmeetodid natukene teistsugused. Põhimõtteliselt mõlemal juhul d'Hondt soosib kompensatsioonimandaatide jagamisel võitja erakonda, aga riigikogu valimiste puhul soosib ta natuke rohkem ja Tallinna valimiste puhul natuke vähem. Mingis mõttes võib öelda, et Keskerakonna (kui oodatava võitja) vastane käik, praktikas on sellel siiski vähe mõju – jutt käib heal juhul ühest volikogu kohast.