Tallinna tolmustel ning auklikel tänavatel vaatab vastu mitte saamatuse, vaid erakondade nägu, ja teatav mentaliteet, kirjutab sotsioloog Andrus Saar Postimehe arvamusportaalis.
Andrus Saar: Tallinn vajaks uut Tiit Vähi tüüpi juhti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tulin äsja autoreisilt läbi paljude Euroopa suuremate linnade ning võin puhta südametunnistusega kinnitada, et teekond lõppes kõige tolmusemas ning kõige halvemate teedega Tallinnas.
Loomulikult tahaksin elada linnas, kus talvel ei pea käima pea maas, sest tuleb hoolikalt jalge ette vaadata, või kus suurema osa ajast ei pea tolmumaski kandma. Praegu ei päästa prillidki prahi-iilide eest.
Ausalt öeldes ei lähe mulle üldse korda, kes saab linnapeaks, sest mul puudub võimalus sellele kohale kedagi valida. Kui Keskerakonna puhul on vähemalt Tallinnas kindel, et valimisvõidu korral saab suure tõenäosusega linnapeaks Edgar Savisaar, siis võimaliku koalitsiooni puhul aga ei tea kunagi, mis sammud ette võetakse.
Seetõttu ei ole mõtet tõsiselt vaagida linnapeakandidaatide võimekuse üle. Erakondade potentsiaal määrab mängu ilu. Ma soovin vaid üht – et seda, mis Tallinnas on head, ei hakataks kohe maha lammutama.
Juba jagatakse valimisloosungeid nagu Tallinn vabaks või läbipaistvaks. Igasugused umbmäärased lubadused on kattevarjuks sellele, et tekitada võidu korral omadele töökohti ning saada ligipääs reaalsele rahale.
Valimisloosungid ei peaks läbima trikoovooru, see ei ole nende püüne. Seetõttu ootaksin erakondade programmidelt eelkõige seda, mida nad tõepoolest lubavad teha – konkreetset plaani, mitte mingeid uduseid lubadusi.
Linna rahakott on väga konkreetse suurusega, mida saab sihipärase mõtestatud tegevusega suurendada. Loomulikult pole välistatud, et uue võimukoosluse korral muudab Eesti valitsus oma põhimõtteid ning järsku avastatakse, et Tallinn on ikkagi Eesti Vabariigi pealinn ning seda oleks vaja riiklikult tõhusamalt toetada, ning rahakotirauad avanevad. Siis on järgmiste valimiste eel kena öelda, et mida kõik me oleme suutnud ära teha.
Tallinna elanikuna oleks mul hea meel selle üle, sest tolmustel ning auklikel tänavatel vaatab vastu mitte niivõrd saamatuse kui erakondade nägu.
Aga võib-olla ka mentaliteet. Tallinn vajaks uut Tiit Vähi tüüpi juhti, kes peaministrina suutis lahendada võimatu missiooni: kaubad kauplustesse tagasi tuua.
Linnapea teemaga seoses veel üks mõttekild. Miks me ei võiks linnapea teenust sisse osta? Saaksime värskema pilgu ning teadmised.
Valdades luuaksegi omavalitsuse valitsemise erakondlikest köitest vabanemise nimel valimiste eel kodanikuühendusi. Miks? Eks ikka usalduse pärast.
Riigikogugi vabaneks koolikatuste painest ning saaks enam keskenduda tegelikele väärtustele, eelkõige regionaalpoliitikale, et elu oleks kõikjal Eestis jätkusuutlik.
Pealegi, seadusandlus on paika pannud omavalitsuste valitsemise reeglite raamistiku. Tuleb need vaid visiooni ning tarmuka tegutsemisega täita, et inimestel säiliks soov Eestimaal elada mitte seetõttu, et neil puuduvad võimalused tolm siinsetelt radadelt maha pühkida, vaid just seetõttu, et siin on tõepoolest iga Eestimaa inimest toetav keskkond: sotsiaalne, kultuuriline, majanduslik.
See kehtib eranditult kõigi omavalitsuste kohta. Linnapeakandidaatide analüüs praegusel hetkel näib klaaspärlimänguna.
Teisipäevane Postimees võttis kokku hetkeseisu sellest, kuidas parteidel läheb valmistumine tänavusteks KOV-valimisteks ning kes on nende Tallinna ja muude linnade meerikandidaadid. Postimehe arvamusportaal küsib selle valguses ekspertidelt, milliseks hindavad nad erakondade Tallinna linnapea kandidaatide valikut.