Globaliseerumine tähendab vaid ühtset kultuuriruumi, mitte ühtset kultuuri, leidis Diplomaatia peatoimetaja Kaarel Kaas Postimehe arvamusliidrite lõunal.
Kaarel Kaas: üleilmset keelt ei teki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas on tõenäoline, et mingis nähtavas tulevikus – ütleme, saja aasta pärast – eksisteeriks mingi uus ja unikaalne, ülemaailmne keel? Vaevalt küll. Prantslased räägivad ka siis prantsuse keelt ning eestlased eesti keelt, soomlased loevad soome keeles ja venelased vaatavad venekeelseid filme.
Kas selliste tingimuste puhul on võimalik mingi ühtse, rahvuskultuure asendava, ülemaailmse kultuuri teke? Üsna ebatõenäoline.
Globaliseerumine tähendab ühtset kultuuriruumi, mitte ühtset kultuuri. Ja ka see ühtne kultuuriruum eksisteerib vaid ühe kihina mitmete teiste, piirkondlikke ja rahvuslikke olemisruume sisaldavate «kihtide» vahel, peal ja all.
Ruum ja seda täitev sisu ei pruugi olla – enamasti ei olegi – kattuvad mõisted. Erisused inimeste ja rahvuskultuuride vahel eksisteerisid varem, eksisteerivad praegu ja eksisteerivad ka tulevikus. Sest nii üksikindiviidide kui inimrühmade toimimine põhineb erinevustel vähemalt sama palju kui sarnasustel ja samastumisel.
Kujundikeeles lõpetades: pigem meenutab globaliseerumine mulle sootuks tekki. Ühte väga pikka tekki, mis on tõmmatud korraga üle paljude magajate, kattes nende kehasid kelle puhul rohkem, kelle puhul veidi napimalt. Mõnel on teki alt väljas jalad, mõnel pea ja rindkere ning vaid mõni üksik on selle alla pugenud tervenisti. Ja pikka riba meenutava ühisteki all on igaühel endiselt ka oma isiklik ja unikaalse mustriga kehasoojendaja.
Arvamusportaal palus kolmapäevasel Postimehe arvamusliidrite lõunal osalenutel arutleda selle üle, kas avatud maailm on eestluse sulatusahi.