Kuigi NATO on viimase 10 aastaga oluliselt muutunud, on ta seda teinud Eesti kui täieõigusliku liikme huvidele vastavalt, leiab kaitseminister Urmas Reinsalu Postimehe arvamusportaalis, meenutades kümne aasta tagust otsust kutsuda Eesti NATO liikmeks.
21. novembril möödus 10 aastat NATO Praha tippkohtumisest, kus Eesti sai koos kuue riigi – Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga – kutse liituda Põhja- Atlandi Alliansiga.
Liitumisläbirääkimistega alustati koheselt ja 2004. aasta 2. aprillil toimus Brüsselis seitsme uue liikmesriigi NATO-ga liitumise pidulik tseremoonia.
Sama aasta juunis osales Eesti esmakordselt täieõigusliku liikmena Istanbulis NATO tippkohtumisel. Eesti peaminister oli toona Siim Kallas, kes väljendas end väga diplomaatiliselt, kui tõdes, et «see päev määratleb lõpuks meie julgeolekukeskkonna ülimalt positiivsel viisil».
Sellise ettevaatuse põhjust mõistame, meenutades toonast poliitilist olukorda ja Venemaa valulikku suhtumist NATO haarde laienemisesse tema piirideni.
Sellised otsused ei sünni ainult ühe või paari väikese riigi soovide järgi, vaid selle tingis suuresti laiem julgeolekuolukord maailmas, kuid Eesti andis oma parima, tehes, mis temast sõltus, ja täites oma kohustused. Ettevalmistus kutse saamiseks ja liitumiseks andsid Eestile kogemuse, et arukas, sihikindel ja üksmeelne tegutsemine võib anda häid tulemusi.
Täna, vaadates tagasi sellele tööle, mida Eesti ja meie sõbrad tookord kutse saamiseks tegid, saame kahtlemata öelda, et saavutatud tulemus vääris seda tööd.
Kümne aasta möödumist kutse andmisest meenutas sel nädalal NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, kes teatas, et toona liitumiskutse saanud riigid on täna väärtuslikud ja tugevad liitlased, kes NATO igapäevasesse poliitilisse ja sõjalisse tegevusse panustades suurendavad nii teiste liikmesriikide kui enda julgeolekut.
Iseenesestmõistetav riikidevaheline kaitsekoostöö, NATOs kehtestatud reeglite järgimine ja meie enda riigikaitse eesmärgipärane ehitamine on kindlustanud, et Eesti julgeolek on tagatud paremini kui eales varem ajaloos.
Meie riigikaitse on rajatud minevikus õpitule, ajaloolisele kogemusele: Eesti astus 2004. aastal teadliku sammu ja sisenes täiesti uude julgeolekuruumi, et mitte kunagi enam jääda suures mängus üksi ja isoleerituks nagu juhtus 1939. ning 1940. aastal.
Täna seisab Eesti riigikaitse kahel sambal: ühest küljest meie enda kaitseväel ja valmisolekul ennast kaitsta; teisalt aga kuulumisel NATOsse, mille sõjaline ülemvõim on võrreldamatu ja mille liikmed, sh Ameerika Ühendriigid, on lepinguga võtnud endale kohustuse üksteist sõjalise rünnaku korral kaitsta.
Kuigi NATO on viimase 10 aastaga oluliselt muutunud, on ta seda teinud Eesti kui täieõigusliku liikme huvidele vastavalt: lisaks «klassikalistele» sõjalistele tegevustele nagu õhuturve või õppused, pöörab NATO aina enam tähelepanu moodsatele ohtudele nagu need, mis kübervaldkonnas.
Selle nimel on teinud tublisti tööd ka Eesti kaitseväelased, ametnikud ja diplomaadid, ning eelkõige kuuluvad meie kõigi tänusõnad täna just neile.