Keskerakondlane Aivar Riisalu leidis tänasel VEB fondi teemalisel arutelul riigikogus, et ehk on aeg taolised minevikus tuhnimised kõrvale heita ning keskenduda olevikule ja tulevikule.
Aivar Riisalu: Eestis tuhnitakse liiga palju minevikus
/nginx/o/2017/11/28/7357005t1h3897.jpg)
5. november 2012, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta leidis ka, et kui riik peaks tõepoolest maksma kogu VEB fondi raha koos koefitsientidega sertifikaadiomanikele välja, siis see ligi 2 miljardit krooni oleks tavakodanikele selgelt liiga mõttetu koormus.
Erinevalt eelkõnelejast, kes on väga noor inimene (Rainer Vakra – toim), ja võttes aluseks oma riigikogu kõnepuldis kasutatavat traditsioonilist retoorikat, ajal, mil VEB fondi asjad reaalselt toimusid, oli Rainer Vakra 10-aastane ehk ta ei saa kuidagi väga selgelt mäletada, mis sellel ajal toimus.
Selge on see, et Eesti ühiskonnas valitsesid 1990. aastate esimesel poolel täiesti teistsugused olusuhted, kui on täna. Selle tõttu lendas justkui kirvega õhus Lembit Kaljuvee küsimus, huvitav, miks osad ettevõtted, kes VEB fondi investeerisid, ei tahtnudki justkui oma raha tagasi saada ja osad võib-olla said, nagu viimasel ajal on päris palju spekuleeritud.
Tegelikult võiksime küsida kolleeg Kaljuvee käest, kas sa, juhatuse liikmena, järsku tead täna, kus need rahad on. Võib-olla need jõudsidki kuidagi ringiga tagasi, lihtsalt on kasulik ühel hetkel rääkida sellest, et kus raha on. Mina ei tea, kus raha on. Enne oli kõik siin ja praegu on kõik puudu.
Tegelikult on olukord vaieldamatult tõsine. Aga mina olen isiklikult seisukohal, et Eestis on liiga palju minevikus tuhnimist. Me peaksime pigem keskenduma sellele, kuidas oma eluga edasi minna.
Sellega seoses meeldis mulle täna väga ühe arvamusliidri David Vseviovi ütlemine, et kui ma mõtlen Eestis toimuva peale (ma proovin tsiteerida võimalikult täpselt), siis tuleb mulle meelde Nõukogude Venemaa 1930. aastate alguses. Minu meelest võiks nii autoriteetse ja intelligentse inimese suust selline fraas panna meid palju rohkem mõtlema pigem tänasele päevale kui sellele vihkamisele, mida tooks endaga kaasa VEB fondi puhul mingisuguse info saamine, kus suhteliselt suure tõenäosusega ei ole võimalik enam mitte kedagi vastutusele võtta, sest rong on selgelt ära sõitnud.
Ettevõtjana jään ma selgele seisukohale, et kes võttis teatud riske, see pidi ju tegelikult aru saama, et ettevõtlus, eriti kauboikapitalism, ongi üks suur risk. Selle tõttu ma kutsuksin ühiskonda pigem üles leppimisele ja eluga edasiminemisele ja keskendumisele tänasele päevale, mitte asjadele, mis tegelikult ei ole enam muudetavad.
Tõepoolest, jah, ma olen kohtunud inimestega, me oleme arutanud VEB fondi teemat. Ma elan neile südamest kaasa, saades aru nende mure suurusest, kellel seal on majanduslikke nõudmisi.
Aga minu hea soovitus on neile ka kogu aeg olnud see, et proovige täna natukene paremini elada, töötada ja raha teenida, siis ei ole need kaotused nii suured.
Ühiskonna poole pealt vaadatuna, /…/ kui me tõepoolest saavutaksime täna olukorra, et peaksime välja maksma inflatsioonikoefitsienti aluseks võttes näiteks 2 miljardit Eesti krooni, siis see oleks tavakodanikele, headele Eestimaa inimestele selgelt liiga mõttetu koormus. Mis halvendaks nende tegelikku olukorda veelgi ja halvendaks tegelikult ka riigi võimekust täita neid ülesandeid, millega ta peaks tegelema 21. sajandi niisuguse tõsise teise kümnendi alguses.
Tulles tagasi selle juurde, mida ma enne tsiteerisin: ma ei taha, et me muutume 1930. aastate Nõukogude Venemaaks.
Eesti panga president Ardo Hansson andis täna demokraatide ühenduse palvel riigikogulastele aru VEB fondi teemal. Ta märkis, et VEB fondiga seotult õhku visatud võltsimis- ja muudsüüdistused on väga rängad ning seetõttu keskpank juhtunusse selgust tuua üritabki.