Vihakõnede keelamise teema tuletab meelde allikakaitseseaduse ümber käinud vaidluse ning selle, kuidas justiitsministeerium ei suuda Anna-Maria Galojanist jagu saada, kirjutab Eesti Ajalehtede Liidu tegevjuht Mart Raudsaar Postimehe arvamusportaalis.
Ta hoiatab, et kuna nn vihakõne keelamise eelnõu annab kohtule suure tõlgendamisruumi, võib see hakata lämmatama sõnavabadust.
Neil päevil on avalikkus kuulnud uudiseid sellest, et ühte endist poliitikut pole võimalik Suurbritanniast Eestisse kohtupidamisele tuua, kuna riikide õigussüsteemi erinevuse tõttu ei tunnista Suurbritannia siinset vahistamismäärust, mille on koostanud justiitsministeerium. Nii vähemalt väidab justiitsministeeriumi pressiesindaja.
Süvenemata antud kahetsusväärse juhtumi üksikasjadesse, kus põhjuseks võib tõepoolest olla mõne Briti tavaõiguse (mis ulatub tagasi aastasadadesse) sätte kohaldamine, võib ministeeriumiga nõustuda küsimuses, et kahe riigi õigussüsteemid on erinevad. See erinevus on fundamentaalne ning iga juurat õppinud inimene teab, et räägitakse kontinentaalõigusest ja tavaõigusest kui kahest erinevast süsteemist.
Kontinentaalõiguse puhul püütakse õigust seadustega võimalikult täpselt reguleerida, samas kui tavaõiguse puhul on seaduseks aja jooksul kuhjuvad kohtulahendid. Teisisõnu, kui kujutleme õigusruumi majana, siis ühel juhul üritatakse hoonekarp enam-vähem tervikuna valmis saada, teisel juhul ehitatakse aga järk-järgult, vastavalt vajadustele ja võimalustele.
Kas briti osi Saksa autotööstusele?
Pole põhjust arvata, et justiitsministeerium ei tea kahe ajalooliselt kujunenud süsteemi fundamentaalset erinevust, ent murelikuks teeb ministeeriumi õigusloomepraktika mõned näited, mida allakirjutanu peab tavaõiguse elementide sissetoomiseks Eesti õigussüsteemi, mis on Saksamaa eeskujul selgelt kontinentaalne.
Millest me räägime? Kaks aastat tagasi oli avalikkuse kõneaineks nn. allikakaitse seaduse eelnõu (tegelikult erinevate seaduste paranduspakett), kus justiitsministeerium retoorikas eesmärgina ajakirjanduslike allikate kaitsest kõneldes võttis ette ning viis võlaõigusseadusse sisse karistusmeetme, mis on omane pigem tavaõigusele. See tähendab, et seadus ei reguleeri valdkonda piisava selgusega ning jätab kohtutele ja kohtunikele üsna suure tõlgendamisvõimaluse.
Kui Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 25 räägib sellest, et igaühel on õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele (autori rõhutus), siis võlaõigusseaduse paragrahv 134 kuues lõige kõneleb peale justiitsministeeriumi täiendusettepanekute vastuvõtmist sellest, et kohus võib mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.
Selline tulevikku suunatud printsiip on omane pigem tavaõigusele, kuna eeldab otsustamisel kohtulahendite olemasolu, mis Eesti näitel tähendaks ilmselt Riigikohtu sekkumise vajadust, kelle otsus kujuneks normi tõlgendavaks kaasuseks.
Senini pole kohtulikus praktikas veel võlaõiguse paragrahv 134 muudatusi tõlgendavaid kaasuseid, mis oleksid jõudnud Riigikohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtuni.
Kas Kosmosemuttide koomiks kriminaliseerub?
Sellel sügisel on justiitsministeerium tulnud välja aga uue initsiatiiviga, mis on olemuslikult sarnane tavaõiguse elementide import Eesti õigussüsteemi. Taas tegeleb ministeerium retooriliselt väga õige asjaga, soovides reguleerida nn. vihakõnet. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 räägib sellest, et kedagi ei tohi diskrimineerida ükskõik mis tunnuse alusel. «Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel,» lisab põhiseadus.
Justiitsministeerium on jõudnud järeldusele, et selles kontekstis pole karistusseadustiku paragrahv 151 (vaenu õhutamine) piisav ning seda tuleks muuta. Lihtsustatuna seisneb muudatus selles, et selle paragrahvi eest pole võimalik mõista kergemaid ja raskemaid karistusi, vaid jääb vaid rangem määr (rahaline trahv või kuni kolmeaastane vangistus) ning karistatavast tegevusest rääkides lisandub tekst «tegevuse eest, sealhulgas kirjutise, pildi või sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või jagamise eest, millega avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele /…/».
Paraku pole seadusandja senini pidanud vajalikuks küsida Eesti Ajalehtede Liidu arvamust selles küsimuses, ent nõustun Inimõiguste Instituudi esimehe Mart Nuti analüüsiga, et kavandatav muudatus võib ebaproportsionaalselt riivata teist põhiseaduslikku väärtust, sõnavabadust.
Selge on see, et sõnavabadusega ei saa kaitsta äärmuslikke avaldusi, mis näiteks kutsuvad üles mingi ühiskonna osa tasalülitamisele või hävitamisele. Samas jätab kavandatav seadusemuudatus kohtutele suure tõlgendusvabaduse ning vähendab võimalike süüdistuste puhul tõendamiskoormat (vaenu õhutamist kui toimunud fakti on lihtsam väita).
Ka kohtunikud on inimesed
Mäletan hästi, kuidas nn allikakaitseseaduse eelnõu puhul justiitsministeerium küsis retooriliselt, kas seadusmuudatuste oponendid ei usalda kohtuid ja kohtunikke ning kas kaheldakse, et nad suudavad langetada adekvaatse ja õiglase otsuse. Järelikult pole vaja neile kõike ette kirjutada.
Arusaadav, et seaduste lõplik rakendamine toimub ka kontinentaalses õigussüsteemis kohtupraktika teel, ent kontinentaalsele õigussüsteemile omaselt peaks seadused olema võimalikult selged, üldsusele üheselt arusaadavad. Süükoosseisu sõnastus peaks olema võimalikult selge.
Võttes vastu seaduseid, mis jätavad suure tõlgendamisruumi, jätame liialt palju ruumi subjektiivsuseks. Isegi siis, kui kõik osapooled on heatahtlikult meelestatud, jääb seega liialt palju ruumi juhuslikkusele ning tulemuseks võib olla õiguslik praak, mis viib tahes-tahtmata mõtted ühe Suurbritannia jaoks sobimatu Eesti vahistamismääruse juurde.
Muidugi, siin võib olla probleemiks see, et erinevate õigussüsteemide ühildamiseks on vaja lihtsalt korralikku adapterit. Näiteks Ameerika Ühendriikides on teistsugused seinakontaktid ja ka teistsugune pinge. Siseriiklikult võiks meie õigussüsteem aga ilma adapteriteta hakkama saada, kuna see tooks kõigile tühjast tööd juurde. Või oleks õigusruumist kujundlikult kõneldes tulemuseks Mägra maja, kus pole üldsegi kindel, kes seal lõpuks elama hakkab.