Eesti riik võiks anda 70-aastastele ja eakamatele kodakondsuseta eestimaalastele passi keeleeksamita, kirjutab erakliiniku Elite omanik Andrei Sõritsa Postimehe arvamusportaalis. Ta leiab ühtlasi, et Eestil tuleb hakata mõtlema uute sisserändajate peale, sest meil on tulevikuski vaja müüjaid ja koristajaid.
Kui rääkida võimalikust kannapöördest Eesti suhtumises muulastesse, siis seal on mitu tahku. Esiteks, Nõukogude Liit on teinud inimestele palju haiget – saatnud Siberisse, tapnud, riigistanud vara. Sellised asjad ei unune kiiresti – selleks peab põlvkond vahetuma. Seepärast on täiesti arusaadav, miks eestlastel on venelaste suhtes inimlikul tasandil kohati tõrge.
Kuid on olemas ka riigi tasand. Riik on mehhanism, mis peab hoolitsema kõigi selle elanike eest ja mõtlema pragmaatiliselt. Kui varem olime valmis olema vaesed, peaasi, et saaks vabaks, siis praeguseks on see tuhin möödas. On näha, et inimesed ei käitu enam kui «vabad ja vaesed», vaid emigreeruvad sinna, kus palgad kõrgemad – võtkem siinkohal kas või arstide näide. Rikkust kasvatab aga pragmaatilisus. Seal hulgas see, kui me oskame kasutada ära meie idanaabri turgu – isegi kui see ei pruugi paljudele emotsionaalselt meeldida.
Pragmaatiline riik ei kiusa ka kergekäeliselt enda elanikke. Ajalooliselt on juhtunud nii, et Eestis elab suur osa mittekodanikke. Nüüd on 20 aastat iseseisvust möödas ja aeg näidanud, et need mittekodanikud siit ära ei lähe. Nad on Eesti inimesed. See aga tähendab ka, et ei ole mõtet neid mõnitada. Kui nad ikka on 70-80 aastat vanad, siis mida muud tähendab nõudmine, et nad õpiksid kodanikuks saamiseks ära eesti keele? Maailma praktika näitab, et selline lähenemine ei toimi.
Kui me tahame minna lõimumise teed, siis alustada võiks pisiasjade lahendamisest, mis ei ole riigile ohtlikud, kuid aitaksid vähendada ühiskonnas pingeid. Pealegi, mittekodanike suurt hulka on kritiseerinud ka mitmed Euroopa organisatsioonid.
Probleeme tekitab juba üksnes sõnastus – me ütleme mittekodanikele, et «te olete meie jaoks võõrad». Mõelgem paralleelina viiekorruselisele majale, kus elab erinevaid inimesi, ja kui osale majaelanikest korduvalt neid trepil kohates nina alla hõõruda, et nad on majas tegelikult võõrad, kust peaks siis neil tekkima motivatsioon trepikoja põrandalt sinna kukkunud paberit haarata, trepikojas ulakust teinud võõra kassi järel koristada?
Meenub üks nali tudengipõlvest. Ühes ühikatoas elab kolm üliõpilast, kaks norivad pidevalt kolmanda kallal. Mõnitavad-mõnitavad, kuni ükskord võtavad aru pähe ja lubavad, et lõpetavad kiusamise ära. Kolmas kuulab nad ära, mõtleb natuke ja teatab – «Olgu, ma siis ka enam teie teekannu ei pissi».
Isegi kui eakamatele mittekodanikele passisaamise lihtsustamine ei pane neid automaatselt Eesti riiki armastama, paneb see nad ja nende lähikondsed sellest natukenegi rohkem hoolima. Praegu on paratamatult nii, et Eesti riik joob just samasugust teed ja mõtleb, et küll on kõva tegija.
Lõimumisteema juures on kolmaski tahk, mida ei maksa unustada – uusimmigrandid. Eesti on seadnud au sisse tipptasemel hariduse ning tootmisahelas kõrgema taseme toodete ja teenuste pakkumise. Kogu süsteem ja lootused on ehitatud üles nii, et meil on üha vähem inimesi, kes teevad ära lihtsama töö. Me ei reklaami ju, et pärast 8. klassi pole vaja edasi õppida, et omandage lihtsalt müüja või koristaja kutse ja minge tööle. Me räägime, et tuleb minna gümnaasiumisse, omandada kõrgharidus ja tegeleda ettevõtlusega.
Paratamatult peab aga keegi ka lihtsama töö ära tegema. Kui eestlased seda ei taha, siis on loogiline, et peame töökäed väljast sisse tooma. Võib ju öelda, et ei taha me mingeid sisserändajaid – aga kust neid eestlasi leida, kui kõik pürivad tippu ning osa kolivad pealegi välismaale?
Tegelikult tasub mõelda juba ka sammu võrra edasi. Vajame arutelu, miks peaks üldse keegi tahtma tulla Eestisse lihtsat tööd tegema. Kui ta juba kord siiakanti on sattunud, on ju loogilisem minna parema elu ja leiva peale Soome. Kas Eesti on valmis nii kaugele mõtlema ja vastavalt ka valmistuma hakkama?
Eesti – nagu iga teise demokraatliku riigi – kohus on suruda nii rahvuspoliitikas kui muudes küsimustes alla tunded ning käituda kõigi selle elanikega riigimehelikult. Riik on selleks, et tagada, et kõigil, kes siin elavad, on hea olla – ja seda sõltumata rahvusest. Alustagem mitte-eestlastest – nende abil on Eesti riiki palju lihtsam edendada kui uute sisserändajatega. Nende mentaliteet ei ole Venemaa oma, selle juured on Eesti Vabariigis, selle tavades ja ühiskonnakorralduses.
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik kirjutas eilse Postimehe arvamusküljel, et Eesti võiks arengukava «Lõimuv Eesti 2020»koostamise käigus teha integratsioonipoliitikas pragmaatilis-positiivse kursimuutuse, muutes «vene kaardi» hirmutamisobjekti asemel meie trumbiks.
