MTÜ Noor Eesti eestvedaja Andrei Hvostov küsib, kuidas aidata valitsusel ja erakondadel rahvuse kestmise nimel tegutseda? Tuleb leiutada midagi sellist, mis sunniks poliitikuid kõikide tegemiste ja ettevõtmiste juures arvestama meie tulevikuga ehk meie lastega. Artikkel on valminud täna riigikogus peetava kõne põhjal.
Suve alguses, 8. juunil toimus riigikogu konverentsisaalis ümarlaud, kus arutati rahvuse edasikestmist. Ajendatud oli see eelmise aasta rahvaloenduse tulemustest. Mäletatavasti olid need murettekitavad – viimase kaheteistkümne aasta jooksul on Eesti elanikkond vähenenud 76 000 inimese võrra. Rahvast on haihtunud Pärnu linna jagu. Kunagine rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo riigikogu Reformierakonna fraktsioonist arvas arvude avaldamise järel, et «rahvaloenduse tegelikud tulemused ei anna põhjust ei paanikaks ega eufooriaks, küll aga eesti asja läbimõeldud edasiajamiseks».
Tõesti, lätlaste tulemused olid veelgi jubedamad, võrdlus nendega võinukski ehk joovastushõiked valla päästa. Õnneks seda ei juhtunud. Kabuhirmukski polnud põhjust, sest ega rahvaloenduse tulemused tulnud välguna selgest taevast.
Jääme kaineks ja asjalikuks – meil on üks «eesti asi», mis tahab «läbimõeldud edasiajamist».
Seda koguneski 8. juunil arutama IRLi eestvõttel kokku kutsutud ümarlaud. Üritusel juhtus midagi sensatsioonilist: riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ütles välja, kuidas on asjad tegelikult. Tsahkna teatas, et valimiskampaaniate vilunud ettevalmistajana ning «küünilise poliitikuna» on ta ikka vaadanud, kui suured ja perspektiivikad on valijagrupid.
Mida suurem grupp, seda enam tuleb tema poolehoidu taotleda. Tsahkna tunnistas, et eakaid on palju, nad on valijatena järjekindlad ja usaldusväärsed. Nad tulevad valimisjaoskondadesse kohale. Poliitikud töötavadki nende jaoks. (Vaadake: http://www.youtube.com/watch?v=yadnuqxy3kc&feature=relmfu, Tsahkna jutt läheb huvitavaks alates 4. minutist.) Seal oli ka ajakirjanikke.
Mõtlesin, et nüüd puhkeb maru, nüüd annavad poliitikast kirjutajad IRLile turmtuld.
Aga ei miskit. Ei kirbusittagi.
Hiljuti toimus Daniel Vaariku blogis «Memokraat» suurem arutelu rahvuse edasikestmisest ning seal tuli kapist välja üks teine IRLi proff, Liisa Pakosta. Tema ülestunnistus kõlab nii: «Sa võid täna ribadeks töötada ennast laste nimel, aga hääli valimistel ikka ei saa, sest selles sektoris on lihtsalt hääleõiguslikke nii vähe, ja seega valituks ei osutu. Seega pead tegema poliitikas valiku – kas töötad masse puudutavate küsimustega ja saad massi hääli või teed korraks sähvatuse laste olukorra teemal, ent see jääbki su viimaseks tööks esinduskogus.»
Tahan siinkohal kõikidele riigikogu liikmetele südamele panna, et nad ei võtaks kaitseasendit, hakates väitma, nagu puudutaks öeldu vaid IRLi. Et ei tekiks Meikari sündroomi (à la rahastamise jama esineb vaid reformaritel, sellal kui kõik ülejäänud erakonnad on kukupaid ja nunnud). Ärge hakake väitma, et IRLi liikmete ülestunnistus on nende asi ja nende mure.
Te kõik olete ühtviisi patused. Kui 2008. aasta rahanduskriisi ulatus hakkas selguma ning «kärpekrokodillid» kokku kutsuti, selgus otsemaid, et esmalt murtakse maha kõige nõrgemad. Teie esmased sammud: ranitsatoetuse kaotamine, esimese lapse pealt antava tulumaksuvabastuse tagasivõtmine, peretoetuste tõusu peatamine. Kui suured on nimetatud saavutuste juures ühe või teise erakonna «teened», teate ise paremini. Ja igavene opositsionäär Keskerakond, kes on koalitsiooni hurjutanud lapsevanemate nöökimise pärast üleriigiliselt, teeb sedasama Tallinna tasandil.
Ent te ei puuduta pensionäre. Kui te oleks krokodillide kombel neile kallale läinud, siis tulnuks teil järgmisel valimisperioodil hambad varna riputada. Jõud – iseäranis valijajõud – on vääramatu argument.
Kindlasti teeb see kõik teile haiget. Olete mures rahvuse kestmise pärast. Mitukümmend tuhat last, kes elavad allpool vaesuspiiri, toovad ka teile pisara silma. Psühholoogiliselt on see keeruline seis – idealistlikest kaalutlustest lähtudes tahaks noored pered hoole ja armastusega ümbritseda, ent realistlikult mõeldes saate aru, et pingutada tuleb hoopis teiste elanikkonnagruppide poolehoiu võitmiseks.
Millised on pragmaatilise poliitika tagajärjed rahvastiku taastootmisele? Suurte kärbete aastal võis juhtivate koalitsioonipoliitikute suust kuulda rahustavaid lausungeid, et ega nende ranitsatoetuste või muu pudi-padi äralangemine takista inimestel lapsi saamast. See väide on otsene, ilmselge ja jõhker vale. Küsimus pole rahas, mis ära võeti. Asi on kindlustunde vähendamises. Riik andis lapsevanematele teada, milline on tema käitumine kriisiolukorras. Esimestena lähevad üle parda noored pered ja lapsed. See ongi õppetund.
Teil on nüüd alibi. Silmapiirile on kerkimas töövõit – lastetoetuste järsk suurendamine, mille eeldatavatest mõjudest, imelistest, saame veel palju kuulda. Lastetoetuste kvantitatiivset suurendamist nimetatakse lausa «reformiks».
Ent pangem end noore inimese olukorda, kes mõtiskleb küsimuse üle, kas ta tahaks sünnitada teist või ehk kolmandatki last. Ta võtab kindlasti arvesse eelnenud poliitilist kogemust (lapsevanemal pole haugi mälu). Pole ühtegi garantiid, et järgmise rahandusliku pudelikaela saabumisel pööratakse kõik nulli. Võetakse kõik tänased kingitused tagasi. 2009. aastal seda tehti. Ja pangem tähele: seda pole valitsuse tasandil – ega Keskerakonna või sotside poolt Tallinnas – kahetsetud. Pole öeldud, et see oli viga. Et see oli viga, seda ütleb rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Aga tema hinnang on tema hinnang.
Kuidas aidata valitsusel ja erakondadel, olgu nad koalitsioonis või opositsioonis, rahvuse edasikestmise nimel tegutseda? Tuleb tekitada hoob, või kui soovite, siis piits, mis ajaks poliitikuid õiges suunas. Leiutada midagi sellist, mis sunniks teid kõikide tegemiste ja ettevõtmiste juures arvestama meie tulevikuga ehk meie lastega.
Ilmselgelt on abi ülimalt vajalik. See nähtub järgmistest arvudest: lastetoetuste suurendamiseks läheb järgmisel aastal 5,3 miljonit eurot, pensionide tõstmiseks aga 104,9 miljonit. Eesti asi, nagu öeldakse, on paigas.
Poliitikud, kuidas teha nii, et need arvud oleks vastupidised ja et te samal ajal jääks poliitikutena ellu? Samal aastal, kui kärpekrokodillid kokku tulid, asutati mittetulundusühing Noor Eesti. Kümmekond tavalist kodanikku, kes hakkasid välja hõikama ideed valimisõiguse andmisest lastele (ja mul on kohutavalt hea meel, et nüüd ma saan seda teha ka riigikogu kõnepuldist).
Ideest lühidalt. Eesti lapsed saavad juba oma sünnihetkel valimisõiguse. Kuni nende täisealisuseni realiseeriks selle nende eest nende vanemad. See näeks valimistepäeval välja nii, et lapsevanem või lapse seaduslik hooldaja laseb valimiskasti sedeli enda eest ja siis ka iga oma lapse eest. Kahelapselisel on kokku kolm häält, kolmelapselisel neli häält, ja nii edasi.
Olles selle asjaga tegelenud viimased kolm aastat, on mul kogunenud kena kogu vastuväidetest sellele ideele. Juriidilisi, poliitilisi, filosoofilisi, maailmavaatelisi. Isegi sugudevahelisi.
Ma arvan, et kriitikutel oleks raske mind üllatada mõne uue aspekti väljatoomisega. Ma ei tahaks praegu kulutada aega ega ruumi kriitikute vaimupagasi lahtipakkimisele ja selle sorteerimisele. Mind huvitab ikkagi ennekõike küsimus vahendi loomisest, mis sunniks poliitikud huvituma lastest.
Hiljutine näide tegelikkusest. Meil on olemas Lasterikaste Perede Liit. See ühendab inimesi, kes kasvatavad nelja ja enamat last. Neil oli suvel Tartus konverents. Ei saa öelda, et sündmus oleks tekitanud Eesti poliitikutes suurt huvi. Kui ma ei eksi, siis kohale tulid vaid põllumajandusminister ja regionaalminister. Pevkurit seal polnud, Ansipist rääkimata. Ei kihanud konverentsiruum riigikogu saadikutestki. Ja miks pidanuks? Miks te oleks pidanud end kulutama käputäie iibeveidrikute peale?
Saaks lasterikkad panna valimiskasti sedeleid ka oma laste eest, läinuks neil päevil Tallinnast Tartusse poliitikutega täidetud erirong. Te kõik oleks seal kohal olnud. Kuulanud ja pannud tähele, mida on neil inimestel teile öelda.
Pärast seda kajastunuks kuuldu ka riigieelarve koostamisel. Praegu, nagu öeldud, loevad poliitikud pensionäride silmist nende soove. Töötavad hääbumise heaks. Mis on nende ja meie needus.
P.S. Tunnustus «Laste ja perede arengukava 2012–2020» eest! Ent kuni puudub sundusvahend, mis paneb valitsust ja poliitikuid seal kirjapandut ellu viima, on see lihtsalt üks tekst. Mitte kedagi mitte millekski kohustav paberilasu.
Täna kell 10 algava riigikogu istungi teemaks on 2011. aasta rahvaloenduse tulemused. Ettekannetega esinevad rahvaloenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit, Andrei Hvostov (MTÜ Noor Eesti) ning riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna (IRL).