Olen varem kirjutanud 16-17 aastaste valimisõiguse katsetuse tulemustest Norras, Sigdalis. Teen siis täna ka laiema ülevaate. Seda enam, et ka Riigikogu põhiseaduskomisjon seda teemat täna justkui arutab.

Laiemad järeldused on tegelikult samad mis Sigdali puhul. Tulemused ületasid ootuseid.

Valimistest osavõtt 16-17-aastaste seas erines omavalitsuste lõikes küll üsna palju, kuid näiteks viies omavalitsuses oli aktiivsus kõrgem kui ülejäänud vanuserühmade keskmine. Lusteris hääletas koguni 82,2 protsenti 16-17-aastastest.

Norra valimised näitasid, et sealsetel noortel on neile võimalust andes poliitika vastu huvi ning nad tahavad, et neid kuulataks. Norra poliitikud lähenesid valimiste eelsel perioodil noortele varasemast oluliselt teistmoodi. Räägiti noortega, mitte noortest. Oluliselt muutus ka laiem arvamus – varasemast enam leiti, et noorte hääl on Norra demokraatiale vajalik.

Katse edukusele aitas omajagu kaasa ka see, et lisaks üldisele kampaaniale toetas Norra valitsus LNU (noorteühenduste liit) toetavat kampaaniat, mille käigus korraldati nii poliitilisi debatte kui ka meelelahutuslikumaid tugiüritusi – eesmärgiga suurendada noorte osavõttu valimistest.

Valimistele eelnevalt avaldas LNU kusjuures raporti, mis tõstis esile Norra statistikaameti andmed, mis näitasid, et alla 30-aastaste vanuserühm on volikogudes tõsiselt alaesindatud, samas kui 15,5% norrakatest on 18-30-aastased. 16-30-aastaseid oleks ligikaudu 18%. Samas oli pärast 2007. aasta valimisi alla 30-aastaseid liikmeid volikogudes vaid 8,2% (Eestis on KOV volikogude liikmete keskmine vanus ligikaudu 47). Valimisea langetamise katses osalenud omavalitsustes oli see protsent küll keskmisest kõrgem (8,9%), kuid erinevused olid suured – näiteks varemgi käsitletud Sigdal’is ei olnud ühtegi alla 30-aastast esindajat.

Pärast 2011. aasta septembrivalimisi kasvas katses osalenud omavalitsustes alla 30-aastaste volikogu liikmete arv hüppeliselt – 15,9 protsendini. Norras tervikuna on alla 30-aastane vaid iga kümnes volikoguliige (sh katses osalenud omavalitsused).

Omavalitsuste vahel oli endiselt suur erinevus, kuid valitud noorte arv kasvas eranditult kõigis osalenud omavalitsustes. Stavangeris näiteks on üle veerandi valitutest alla 30-aastased ja Ålesundis veidi alla veerandi – kusjuures viimases oli eelmiste valimiste järel alla 30-aastaseid vaid 6%. Austervoll, Vågå ja Guovdageainnu valisid igaks viiendaks volikogu liikmeks alla 30-aastase kandidaadi.

Kuigi valimistel osalenud noorte arv ei olnud just tohutu, on valimisea langetamise mõju valituks osutunud kandidaatide vanusele selge – vanuserühm on endiselt alaesindatud, kuid tänu noortele oluliste teemade ja noorte endi suuremale “pildilolekule” ja uuele valijarühmale toetati senisest oluliselt enam ka noori kandidaate, kelledel on senisest enam väärtuslikku teavet, pühendumist ja otsest kontakti nende valijatega, kes tehtud otsustega kõige pikemalt elama peavad.

Valimisjärgsed uuringud näitavad ka, et aktiivne osalusvõimalus tugevdas noorte usku kohalikku demokraatiasse. Järgnev tabel toob esile septembrivalimiste järgsed erinevused katses osalenud ja mitteosalenud omavalitsuste vahel:



Vahe osalenud ja mitteosalenud omavalitsuste vahel ei ole küll hüppeline, kuid on siiski märkimisväärne ja oluliselt suurem kui statistiline viga võimaldaks. Norra noorteühenduste väitel piisaks juba ainuüksi neist andmetest, et järgnevatel valimistel valimisiga püsivalt langetada.

See, et osalenud omavalitsuste noored ise valimisea langetamist ülejäänutest rohkem toetavad, ei ole enam üllatav. Palju üllatavamaks peetakse seda, et koguni 54% ettepanekut toetab. Täielikult või mõningal määral on vastu vaid 23%. Riigis tervikuna on numbrid aga endiselt vastupidised: 31% poolt, 48% vastu. Vahe on märkimisväärne ning näitab, et pärast esmast kogemust muutub toetus oluliselt positiivsemaks. Osalenud omavalitsuste noortest enam kui 80% usub, et valimisea langetamisega suurendatakse märgatavalt 16-17-aastaste aktiivset osalust.

Kõik eelnev on kooskõlas ka näiteks Saksamaa ja Austria varasemate kogemustega. Tõestust leidis fakt, et 16-17-aastaste vanuserühm hääletab ülejäänud vanuserühmadega sarnase aktiivsusega (hoolimata valimiste eelsest pessimismist) ning aktiivsemalt kui 18-19-aastased, kes on tihtipeale kohaliku omavalitsusega juba oluliselt vähem seotud. Kuigi 2011. aasta valimiste ajal (osaliselt mõjutatuna valimisea langetamise eksperimendist, kuid ka Utøya tragöödia mõjudest) kasvas ka 18-19-aastaste osavõtt (varasemalt 33%-lt 46% peale), jäi see siiski märgatavalt alla 16-17-aastaste osavõtule.

Viimased numbrid ja võrdlus 18-19-aastaste aktiivsuse kasvuga võimaldab põhjusena välistada ka Utøya tragöödia tulemusel kasvanud aktiivsuse, kuna eeldatavasti oli selles kontekstis juhtumi mõju mõlemale vanuserühmale sarnane. 16-17-aastased lihtsalt ongi võimalusel poliitiliselt aktiivsemad kui 18-19-aastased.

Pärast 2011. aasta valimisi on valimisea langetamise idee igal juhul hoogsalt toetajaid kogunud.

Kusjuures, kui Norra 1967. aastal valimisea 20 aastani ja 1978. aastal 18 aastani langetas, oli olukord sarnane – avalikku survet ega toetust eriti ei olnud. Vastuargumendid olid sarnased tänastele. Isegi 1971. aasta talvel leidis 43% norrakatest, et 20 aastat on valimiseks liiga noor ning edasist langetamist toetas vaid 14%. Hoolimata negatiivsest populaarsest arvamusest leidis parlamendi enamus aga teistpidi ning tänaseks on vast kõigile selge, et otsus oli õige.

Ka seekordne katsetus näitab, et isegi avaliku surve puudumisel või kõnealuse vanuserühma enda negatiivse arvamuse korral on võimalik uusi valijarühmi edukalt valimistele tuua ning esimesed positiivsed kogemused muudavad ka arvamusi, seega on võimalik mitte nõustuda ka üsna levinud väitega, et valimisea langetamine ei ole vajalik, kuna tihtipeale ei ole sellel selget toetust ka 16-17-aastaste enda seas – demokraatia laiendamisel ei pea see määravaks saama.

Kusjuures, minu teada ei toeta näiteks ka suur hulk üliõpilasi kõrgharidusreformi jne. Senini pole see veel tegijaid häirinud.

2011. aasta Norra valimised ja neile järgnenud uuringud võib tegelikult lühidalt kokku võtta – demokraatiat laiendati ja edukalt. Kui eesmärgiks võtta, et otsuste langetamisel osaleb maksimaalne võimalik arv kompetentseid valijaid, on 16-17-aastastele valimisõiguse andmine testitud ja ennast igal korral positiivselt tõestanud samm.

Norra noored ja noorteühendused aga jätkavad tööd selle nimel, et 2015. aasta valimistel oleks 16-17-aastastel võimalus püsivalt ja üleriigiliselt kaasa rääkida. Täna tundub, et eesmärgi täitmine on üsna reaalne.