Eilses Valimisstuudio saates ütles keegi õigesti, et Eestis näib olevat kaks riiki - Tallinn ja ülejäänud Eesti. Me oleme sellest palju rääkinud. See tähendab raha, võimu ja inimeste kontsentreeritust Tallinna ja seda Eesti teiste piirkondade arvelt ning viimaste kiratsemise hinnaga. Keegi ei ole sellega rahul, kuid tehtud midagi praktilist ka ei ole. Ometi mõndagi saaks teha ka seni kuni käib lõputu jutt regionaalarengust ja haldusreformist. Eeskuju saame siin võtta juba tehtust - Riigikohus ja PRIA on Tartus ja asi töötab. Vahemärkusena - kui 1993 tõin Riigikohut Tartusse, siis ütlesid tolle aja paljud juhtivad juristid ja poliitikud, et ära rabele, oled paari aasta pärast jälle Tallinnas tagasi. Kuid võime vaadata ka teistesse haldusefektiivsetesse riikidesse nagu Rootsi või Saksamaa, kus väga palju avaliku võimu asutusi on teadlikult paigutatud väljaspoole pealinna. Jutt on Eesti osade avaliku võimu asutuste väljaviimisest Tallinnast ning nende paigutamisest Pärnusse, Viljandisse, Paidesse, Tartusse, Jõhvi ja ehk mujalegi. Vabariigi Valitsus oma ministeeriumitega on kollektiivne organ ja selle asukoht Tallinnas on loogiline ja mõistetav. Kuid Eestis on lisaks 23 ametit, 21 avalik-õiguslikku isikut, neli inspektsiooni, 50 sihtasutust (NB! sh ka regionaalse ja kohaliku arengu sihtasutus ja maa-elu edendamise sihtasutus), 38 riigi osalusega äriühingut jmt avaliku võimuga ühel või teisel viisil seotud institutsiooni. Seal töötab tuhandeid inimesi, kui palju täpselt, ei tea öelda. Ja kõik nad, üksikute eranditega, on Tallinnas. Miks? Lihtsalt nii on läinud ja nii on mugavam. Bürokraatiale kindlasti, kuid kas ka Eesti riigile ja selle regioonidele eriti? Paljud neist asutustest on autonoomselt toimivad ning nende ümberpaigutamine tänapäeva liikumisvõimaluste, eriti aga infotehnoloogilise arengu taseme juures ei ole mingi raskus. Ja ma ei näe sellisel praktikal mingit kaalukat põhjendust. Peale seniste ametnike endi ebamugavuse vältimise muidugi. Institutsioonide ümberpaigutamine regioonidesse annaks aga olulise tõuke nende arengule nii inimkapitali, maksutulude kui ka kohaliku eneseteadvuse ja eluperspektiivi tõusuks. On suur vahe selles, kas sõita Peipsi äärest Tallinnasse, Tartusse või Jõhvi tööle. Ja küllap jõuab sel viisil ka "linnarahvale", sh võimuteostajaile, kergemini kohale, et Eesti ei lõpe Tallinna ringteega. On, mida arutada ja mis veel parem - teha. Asi on suhtumises, mitte praktilises raskuses. Rait Maruste



Erakond: Eesti Reformierakond