Peaminister A. Ansipi liberaalse majanduspoliitika järgi on kõik inimesed sünnilt vabad ja võrdsed. Igaühel peab olema võimalus saavutada isiklik heaolu läbi turul toimuva võistluse. Ansipi valitsemise ajal on püütud maksimeerida turujõudude mõju ja minimiseerida riigi sekkumist majanduse juhtimisel. Eesti valitsus on tegelenud peamiselt vaid majanduskeskkonna kujundamisega, loonud neile ühelt poolt võimalikult palju majandusvabadusi, kuid teiselt poolt kehtestanud ka konkurentsireeglid. Meie majanduse juhtijad usuvad nn. Adam Smithi „nähtamatule käele“ ehk iseregulatsioonile, et edu tagab õhuke riik, millel on nõrk kultuuri-, haridus- ja sotsiaalpoliitika. Laissez faire (e. k. laske teha, lase olla) juhtmõtte kohaselt on majanduskriiside põhjuseks riikide liigne sekkumine majandusse, sest see piirab majandusvabadusi ja turu iseregulatsioonivõimet. Sellepärast polegi meie valitsus võtnud kasutusele majanduse riikliku reguleerimise meetmeid nii nagu seda on teinud paljude teiste riikide valitsused Euroopas ja mujal maailmas.

Ansip on järginud libaraalsete monetaristide seisukohta, et majandust on vaja riigi poolt juhtida vaid rahapoliitiliste meetmetega, mis reeglina tähendab ettevõtjate maksude vähendamist ja riigi sotsiaalkulutuste kärpimist. Sellepärast seatigi majanduspoliitika peamiseks eesmärgiks ühinemine euroga. Ansipi majanduspoliitika viletsus seisneb aga selles, et see on olnud poolik liberalism ja ning ignoreeritud on optimaalse valuutapiirkonna teooria põhimõtteid (toetatakse küll ettevõtlusvabadusi, kuid Eesti valuutakurss on olnud fikseeritult jäik (valuutakomitee süsteem) ning intressimäära oma majandustsükliga pole suudetud sobitada. Selle asemel, et monetaarsete meetmetega majandust ergutada, on Eestis euro nimel eelarvekärbete ja maksutõstmistega raha majandusest välja pumbatud.
Meenuvad Ansipi enesekindlad väljaütlemised Läänemaailma majanduskriisi alguses 2008. aasta teises pooles, et Eestit see majanduskriis oluliselt ei mõjuta, meie majandus pidi piirduma kasvutempode aeglustumise ja nn. „pehme maandumisega“. Tegelikkus kujunes aga hoopis selliseks, et ühest kõige kiiremini arenevast majandusest on tänaseks saanud Läti kõrval üks kõige rohkem langenud majanduspiirkond maailmas. Isegi möödunud aasta nn surnud kassi põrge jäi väiksemaks aastasele inflatsioonile. Kui valdav enamus kriisis olevaid riike võttis kriisi võimalikult kiireks ületamiseks vastu ulatuslikke meetmeid pankade ja teiste ettevõtete toetamiseks ning elanike toimetuleku abistamiseks, siis Eestis ei võimaldanud pime usk õhukesesse riiki ja turgude isekorrastumisvõimesse neid meetmeid kasutusele võtta. Veelgi enam, enne kriisi lasti majandus ülekuumeneda ning seejärel eurole ülemineku eesmärgi püstitamine siuliselt välistas majanduse elavdamise meetmete rakendamise. Eurole ülemineku nn. Maastricti ahistavate kriteeriumide täitmine jääb aga kui veskikivi meie riigi kaele ning jätab meie majanduse pikkadeks aastateks vinduma. Igal juhul on Eesti jõudnud teelahkmele, kas jätkata vanaviisi sissetallatud rada üliliberaalse ärikliimaga, mis on viinud meid sinna kus me hetkel oleme või leidub jõude, kes suudavad kujundada Eesti jaoks uue targa ja jätkusuutliku majanduspoliitika.

Eesti majanduspoliitika neodarvinistlik iseloom väljendub selles, et inimesed on sageli pandud omavahel võistlema selleks, et olelusvõitluses saaksid tugevamad ja elujõulisemad peale jääda, et ühiskondliku positsiooni ja võimekuse mõõdupuuks kujuneks majanduslik heaolu ja edukus. Kujundatakse arusaama, et kui sa oled teistest rikkam, siis asud hierarhia tipus ja eliidina omad võimu nende üle, kes on vähem rikkad. Need inimesed, kes on sündinud või sattunud vaesusse peavadki sinna jääma, nad saavad ka kehvemat haridust ja sealt edasi peavad hakkama tegema ka raskemat ning vähem tasustatavat tööd. See aga ei lähe kuidagi kokku liberaalsete põhimõtetege, et „kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed“ ja „kõigile võrdsed võimalused“. Eesti liberaalid rõhutavad, et igaüks ise vastutab oma heaolu eest, parimal juhul aitab riik vaid neid, kes end ka ise suudavad aidata. Selliselt eitatakse kategooriliselt Skandinaaviamaades levinud partnerlusühiskonna, nn. konsesnsuskapitalismi põhimõtteid ning püütakse mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalset vastutust teiste inimeste ees. Ollakse arvamusel, et tugev sotsiaalpoliitika soodustab parasiitlust ja tegevusetust. Millegipärast lähevad aga investeeringud üha rohkem nendesse riikidesse kus on stabiilsus ja palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Lootus, et vaeste ja puuetega inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kauduga pole senini isegi majanduslikelt headel aastatel leidnud kinnitust.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse heakskiitmisega 1992. aastal sõlmis Eesti riik oma kodanikkonnaga lepingu, milles sätestati vastastikused kohustused. Sellest tulenevalt on kõigil kodanikel õigustatud lootus, et riik neid kaitseks, tagaks julgeoleku ja aitaks ka majanduskriisi tingimustes. Kui riik oma elanikke ei aita ja ei kaitse ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale kodanike huvidest, siis pole ju kodanikel riiki vaja. Riigi lõid ja rajasid selle kodanikud ja elanikud mitte aga erafirmad. Eraettevõte, eriti veel kui ta on juba möödud välismaalastele, ei hakka mitte kunagi rahvusriigi suveräänsust kaitsma, ta kolib oma tegevuse lihtsalt mujale, kus on tal turvalisem tegutseda. Sellepärast oli riiklike huvide loosungi kasutamine ettevõtjatele uute privileegide kehtestamisel töötajate arvel töölepingu seaduses silmakirjalikkus. Selliselt töötavad Ansipi jüngrid riigi stabiilsuse, kodanike ühiskonda kaasatuse ja lõpuks kaudselt Eesti omariikluse vastu.

Eesti liberaalid on ehtinud end sõnades reformimeelsusega. Kuid tegelikkuses on tekkinud suundumus reformidest hoidumiseks või vähemalt edasilükkamiseks haldusreformi ja haridusreformi näidetel. Reformierakonna juhtide arvates pole nende võimule ja ideedele Eestis alternatiivi. Mõni idee, nagu näiteks euro kiire kasutuselevõtt muutus aga isegi dogmaatiliseks doktriiniks. Selles idees kahtlejaid ja vastuväidete esitajaid naeruvääristati ja süüdistati rumaluses, kuigi vastuargumendid olid isegi rahvusvahelises kontekstis pädevad. Diskussiooni ja ametliku poliitilise joonega mittenõustumist ei peeta enam mitte tõe või kompromissi otsimiseks vaid pigem võimu kahjustamiseks, mida tuleb iga hinna eest maha suruda. Nüüd on valitsejatel samasugune suhtumine nagu euroskeptikutesse kujunenud ka nn. „punaste professorite“ , kes hoiatasid rahvussuhete võimaliku kriisi ohu eest ja soovitasid asuda sisulisemalt tegelema ühiskonnas integratsiooniküsimustega, ning isegi „rahvusradikaalide“ ja valimistel üksikkandidaatide suhtes.

Nüüd kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uuslibaraalsele majanduspoliitikale ja hakanud kasutama uus-keinsistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideoloogiast, et turg ja euro käivitavad uuesti majanduse ja lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Lisaks pole Eesti liberaalid ilmselt tutvunud ka M. Friedmani seisukohtadega euro suhtes. Ta hoiatas ettenägelikult, et euro kasutuselevõtt arenenud riikidega erinevas majandusarengu faasis olevates vaesemates riikides toob tõenäoliselt kaasa pingete kasvu eurotsooni arenenumate riikide vahel ja kasvuraskused uutes liikmesriikides.

Tänapäeva üks tuntumaid majandusteadlasi, Nobeli 2008.a. majanduspreemia laureaat Paul Krugman tõdeb, et kaua aega domoneerinud liberaalne Chicago majandusmõtte koolkond on jõudnud intellektuaalsesse kriisi ning käes on aeg majandusliku mõtlemise paradigma muutumiseks (vt. Vikerkaar, nr. 12, 2009, lk 87). Eestis võiks see aeg kätte jõuda juba eelseisvate Riigikogu valimistega. Uus võimust võttev majanduspoliitika põhineb hästi unustatud vanadel John Keynesi ideedel, mida püütakse sobitada tänapäeva oludega.

Tänapäeva uuskeinsiaanliku mõtte arendajad peavad majanduskriiside peamiseks põhjuseks hoopis riikide ebapiisavat sekkumist majanduse toimimisse. Turu iseregulatsiooni võimet peavad nad väga piiratuks. Nende arvates õnnestus eelmise sajandi Suure Depressiooni ületamine J. Keynesi poolt pakutud riiklike reguleerimise meetmete rakendamisele ettevõtluse stimuleerimisel ja tööpuuduse vähendamisel. Tänapäeval on pangad võtnud kasutusele mitmesuguseid uusi finantsinstumente väärtpaberitega kauplemisel, millede suhtes libaraalid kaotasid igasuguse riikliku kontrolli. See võimaldas pankadel ja investeerimisfirmadel rajada mitmesuguseid petuskeeme. Nende vältimiseks edaspidi tuleks uuskeinsiaanlaste arvates nüüd kehtestada ranged riiklikud reeglid ja piirangud, et kaitsta kodanike ja äriettevõtete huve pankade ahnuse ja liigkasu võtmise eest. Kuid ka uuskeinsiaanlaste meetmetest ei pruugi arenenud riikide majanduste kriisist väljatoomiseks enam aidata, sest nende mahukad toetuspaketid on kasvatanud mõnede riikide välisvõla ajaloo kõrgeimale tasemele ja ähvardab neid riike pankrotiga. Kahtlemata on aga õige keinsiaanlaste seisukoht majandusarengu tsüklilisest iseloomust, mis eeldab valitsuse valmisolekut ja oskusi majanduslangust pehmendada - investeerida ja luua töökohti siis kui erasektor seda enam ei suuda teha. Kuid ka nemad pole suutnud ära tunda “mulle” ja võtte meetmeid nende vältimiseks, pole osanud oma analüüsimudelitesse lisada turusüsteemi defekte ja hõõrdumisi (P. Krugmani tunnistus). Sellepärast otsivad paljud majandusteadlased ja poliitikud nn. kolmandat teed.

Ilmselt on vaja ka Eestis ületada ideoloogilised erimeelsused ja tunnistada, et globaalselt muutuvates tingimustes on vaja majanduse juhtimisel vaheldumisi kasutada nii turujõude kui ka sekkumist erinevate meetmeteda (sarnaselt purjeka juhtimisega vahelduvas tuules, suuremat sekkumist on vaja tormis ja tuulevaikuses).
Majanduse juhtimine kiiresti muutuvates oludes on muutunud keerulisemaks. Sellepärast peaksid sellega tegelema rohkem majanduse süvaspetsialistid, mitte pinnapealsed poliitikutest juristid, ajaloolased või teiste erialade esindajad.

Eesti vajab uut majandusmudelit ja majanduspoliitikat!

Erakond: Eestimaa Rahvaliit