On reede, 11. juuni, 2010.  Olen Brüsselis.

Oleme just koos teiste NATO kaitseministritega kinnitanud kava, mille raames valmib ka meie Ämari lennuväli. Vaatamata suurtele eelarvekärbetele on meie projekt pea ainus, mis pääseb kirvest täielikult, sest oleme püsinud ajagraafikus ja ka lubatud eelarve raames. See on hea.

Napil vaheajal tulevad Tallinnast fassaadiekspertiisi esialgsed tulemused – nurgaliistude kinnitussõlmi on vaja tugevdada. Sans Souci lubab viivitamatult saata oma inimesed garantiiremonti tegema. Mida veel peaks tegema?

Päevaleht palub 1000 tähemärgist kommentaari, millest tuleb loobuda – juba algab järgmine koosolek, ISAFi ülema kindral McCrystali ettekanne olukorrast Afganistanis.

Olukord seal on pingeline ja läheb veelgi kehvemaks enne, kui paranema hakkab. See on mulle lohutav sõnum.

Mitmes mõttes.

****

Peale sambakonkursi tulemuste kinnitamist langes vastutus projekti realiseerimise eest minule. Vaatamata asjaolule, et Kaitseministeeriumis juhitakse igal aastal ehitus- ja hankeprojekte hiiglaslikus, enam kui miljardikroonises mahus, oli kõigile selge, et sammas on teistsugune, eriline projekt – kõik tajusid pinget. Ka mina.

Küsisin endalt, kuidas peaks ma isiklikult sellesse projekti suhtuma – kas see peaks olema minu asi mitte ainult formaalse vastutuse mõttes, vaid ka isiklikumas poliitilises plaanis. Oli neid, kes ütlesid: ”Võta aktiivne roll, tee sellest enda sammas.”

Otsustasin teisiti,  kartsin, et rõhutatult poliitiline juhtimine süvendab veelgi ilmavaatelist polarisatsiooni ja teeb ühtlasi praktiliste asjade lahendamise keerukamaks. Ka sellepärast, et ei pidanud siis ega pea tänaseni mälestusmärkide rajamist kaitseministrite põhiülesandeks. Rääkimata isiklikust ambitsioonist.

Oli see oli viga, sest lõpuks on ikkagi sambast saanud või tehtud ”Aaviksoo suurprojekt”?. Kas vahetu juhtimine oleks parema tulemuse andnud kui ülesande alla delegeerimine? Mul ei ole ühest vastust tänaseni.

Projekti õnnestumise tähtsus oli muidugi selge, samuti nagu ebaõnnestumise riskidki. Mõtlesin pingsalt, kas ministeerium saab  hakkama? Pronkssõduri ümberpaigutamise tehniline teostus oli igatsugu piiranguid arvestades silmapaistev. Aga aastaid polnud ministeerium suutnud tähtajaliselt teostada paljusid investeeringuprojekte…

Tajusin ministeeriumis nn protsessikultuuri vohamist – pea igale tulemust puudutavale küsimusele kuulsin valvevastust: ”Me tegeleme.” Mul on asjadele põhimõtteliselt teistsuguse lähenemine –  kokkulepitud konkreetne tulemus selleks ettenähtud ressursiga. Tingimusteta, kuni pole teisiti kokku lepitud.

Ministeeriumis lähtuti peamiselt ja eelkõige põhimääruste järgsest ülesannete ja vastutuse jaotusest, mina surusin projektipõhist, konkreetsemat ja paindlikumat lähenemist.

Meil tekkis selge kultuurikonflikt!

Ma ei taha teha liiga. Tean ja pean lugu, et ministeerium oli viinud meid kõige nõudlikumate NATO standardite kohaselt alliansi liikmeks, aga see pole piisav. Saab paremini ja sammas oli üks konkreetne katsumus, mis eeldas ilmselgelt professionaalset projektijuhtimist.

Vastutus jäi põhimääruse järgselt kantsleri peale. Pakkusin, et võiks kogu ”suurprojekti” juhtimise nö sisse osta, mõeldes eelkõige Vabaduse Monumendi Sihtasutuse kui sambaidee peamise (valitsusvälise) toetaja peale. Teised ei uskunud selle idee mõistlikkusse.Neil oli õigus ja mul oli mõistust järele anda.

Minu mõte oli depolitiseerida kogu protsess, kantsler viitas kontrolli kaotamise riskidele ja seeläbi võimalusele veelgi suuremaks politiseerimiseks.  Leppisime kokku, et avalikkussuhete osas usaldame kodanikualgatust ja delegeerime selle Vabaduse Momunendi Sihtasutusele.

Arvan, et tegin siin strateegilise vea – lahutasin tehnilise teostuse (ja vastutuse selle eest) strateegilisest kommunikatsioonist. Kaitseministeerium muutus sellega tehniliseks asutuseks ja tema avalikkussuhete osakond sai mandaadi olla vaid tehnilise ülesande reaktiivne kommentaator. Ministeeriumi sees delegeeriti projekt omakorda peaspetsialisti tasemele. Olin end teinud kõrvaltvaatajaks, vaatamata antud korraldusele iganädalaselt asjade edenemisest infot saada.

2008. aastal oli minu poolt ministeeriumile sõnastatud prioriteetide hulgas kaks omavahel seotud ülesannet: püstitada sammas 28.novembriks ja välja arendada projektipõhine juhtimiskompetents. Mõlemad läksid raskelt, väga raskelt. Kantsler lahkus.

Tean, et täna on ministeerium suutlikum kui siis. Ka sambaprojekti juhtimine on kordades parem kui siis. Mida ma ei tea, on see, kas toonased, kohati pingestatud juhtimisotsused kahjustasid  lõpptulemust. Mul pole ühtegi formaalset etteheidet tehtud otsustele – kõik on justkui õige – aga kõik me teame, et lõpptulemus ei rahulda.

Keskne otsus selles ahelas oli tellida võiduautorite idee teostus võtmed kätte versioonis – projekteerimine, tootmine, paigaldamine ja käivitamine – Tšehhi firmalt Sans Souci.

Oli 2008.aasta algus. Täna oleme kõik palju targemad.