Tallinna Kalevi korvpallimeeskond tuli 1991.a. NSVL meistriks, sealt edasi on idanaabri korvpalli peaaegu suveräänina valitsenud CSKA – Armee Keskspordiklubi. CSKA kuraatoriks on aastatel 2001-2007 kaitseministri ja nüüdseks asepeaministri ametit pidav Sergei Ivanov, kes korvpallisõbrana külastas eelmisel neljapäeval Tallinnas toimunud Kalev-CSKA mängu. Muidugi ei käinud Tallinnas pelgalt korvpallisõber Sergei Ivanov, vaid ka üks tänase Venemaa tipp-juhtkonda kuuluvaid poliitikuid, kelle eravisiitidelgi on alati tähendus. Ka siis kui lisaks võidumängu jälgimisele kohtunuks ta vaid tuttava omaaegse CSKA mängija Heino Endeniga. Korvpall on hea suhteedendaja nii inimeste kui riikide vahel. Ja muidugi mitte ainult korvpall – näiteks on kriketidiplomaatiaga püütud astuda neid samme, mida Pakistani ja India valitsused pole saanud teha.

Päris ilma poliitikata see visiit siiski ei möödunud ja eravestlust puudutamata jäi selgelt kõlama Sergei Ivanovi ERR intervjuus kõlanud arvamus: «Ma ei usu, et Eesti-Vene poliitilised ja majanduslikud suhted lähiajal paranevad. Põhjusi teate te isegi.»

See on väga asjakohane ja realistlik hinnang, mis väärib täit tähelepanu. Ka mina ei usu ja arvan, et „põhjusi teavad nad isegi“.
Samas arvan, et selle ausa konstanteeringu sügavamates kihtides on peidus vastastikune kahetsus suhete sellise seisu üle, aga ka teatud optimism. Lähiajal ei, aga pikemas perspektiivis? Või siis viide avaratele võimalustele mitte-majanduslike ja mitte-poliitiliste suhete edendamiseks. Seda tasuks meil kõrva taha panna: pikaajalisem mõtlemine tuleks kindlasti mõlemale poolele kasuks, justnagu tihedam suhtleminegi kõigis suuremat ühisosa pakkuvates eluvaldkondades.

Teisalt viitab see karm konstanteering selgelt nende ekslikkusele, kes pakuvad lihtsaid ühepoolseid lahendusi suure läbimurde saavutamiseks. Kahjuks ei tule välja ja „põhjusi teame me isegi!“ Just väga-väga erinevad arvamised põhjuste kohta ongi see kõige problemaatilisem koht meil suhete edenemise teel.

Toon vaid kaks näidet. Vene rahvas andis II maailmasõja käigus arvuliselt suurima ja kõige kallima panuse natsi-Saksamaa lüüasaamisse, nende jaoks oli see Suur Isamaasõda. Muidugi oli see kõikide raudse eesriide taha jäänud ja sisulise iseseisvuse totalitaarsele okupatsioonile minetanud riikidele Pyrrhose võit. Aga sellesse maailmaajaloolisse ohvrisse, millele oli eelnenud humanitaareliiti hävitanud nõukogude enesepuhastuslik terror, tuleb suhtuda lugupidavalt. Vähemalt sama lugupidavalt kui meie ja me liitlaste õigusest arvata end väljaspool Venemaa priviligeeritud huvisid seisvaks. Nagu kirjutab värskes Foreign Affairs’is Dmitri Trenin – Moskva peab mõistma, et Euroopa ei alga mitte Elbe ääres, vaid Narva jõel.

Teineteisemõistmine on vaevaline protsess ka siis, kui ajaloolist valusat emotsionaalset kogemust koormana seljas pole, saati siis olukorras, kus mõlemad pooled lisaks teineteisemõistmisele ka riiklik-rahvusliku eneseleidmisega peavad tegelema. Venemaa riigi ja rahvaste tee omaaegsest kontinentaalimpeeriumist moodsa XXI sajandi riigini on käänuline ja hetkel pole sel teel just parimad ajad. Gruusia sõda võimaldas küll hõisata: „Venemaa on tagasi!“, ent selle hinnaks oli enamuse maailma riikide ja rahvaste võõristus sellise jäise hõnguga minevikuihaluse suhtes.
Veidi kõrvaltvaatavam pilk Eestile tabab ka meie rahvusliku ja riikliku eneseleidmise keerukusi. On üleromantiseeritud ja suletud rahvuslust, on Rahvasteliidu aegset naiivoptimismi, on liigpalju must-valgeid vastandusi. Kas me oleme ikka lõpuni mõelnud oma tuleviku rahvusriigina ühinevas Euroopas, kus paljud kallid kaasmaalased ei ole sündinud mitte ainult naaberriigis vaid teistel mandritelgi? Kuidas võiks välja näha see avatud rahvuslus, mis tagaks ühtviisi nii eesti keele ja kultuuri kestmise ja kui ka ühiskonnana vastupidamiseks tarvilise osalus- ja heaolutunde teise taustaga kaaskodanikele?

Kui midagi selle korvpallist ajendatud mõttearenduse lõppu lisada, siis vast üleskutse suuremale avatusele ja vastastikkusele suhtlusele, millele sport alati kaasa aitab. Üksteise kuulamiseks pole vaja kaugele minna. Kurtmised eesti- ja venekeelsete inforuumide lahususe üle ei aita meid palju, kui me ise neist eraldusjoontest üle astuda ei soovi. Muidugi, väljaspool oma turvalist info- ja hoiakute keskkonda on elu keerulisem – tuleb taluda ründeid oma arusaamade ja veendumuste vastu, neid kaitsta ja selgitada – ent tõmbumine oma kesta ei võimaldagi meil end usaldusväärselt kuuldavale tuua ja viia oma mõtteid sinna, kuhu parema teineteisemõistmise nimel oleks hädasti vaja. Ida-Virumaale ja Lasnamäele, veidi avaramalt, rahvusüleselt mõeldes aga ka Setu- ja Saaremaale, sest sealgi pole alati selge, mis asju pealinnas aetakse. Meie kõige olulisem iseseisvuse tagatis on elujõulise demokraatia edendamine – vahel unustame, et hoopis see, mitte ainult kaitsekulud või liikmemaks, kuulutab meie kuulumist NATOsse ja Euroopa Liitu.