Juur: Eesti valitsus on nagu seitse pöialpoissi

Mart Juur Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Märtsis jõudis raamatukaante vahele Eesti valitsuse kirjavahetuse arhiiv, mille kogus riigiserverist kokku humorist Mart Juur.

On sul mõni lemmiktegelane, kes kõige magusamat ainest annab?

Nad on kõik eredad tegelased, arhetüüpsed kangelased, kellel on küll ka seos pärisinimesega. Aga raamatus on nad tegelased, nagu kilplased või seitse päkapikku. Seal on oma Toriseja, oma Ninatark ja teised tüübid.

Toimetaja Enno Tammer kirjutas raamatusse nn dramatis personæ, nagu iga Agatha Christie romaani alguses on tegelaste nimekiri. Raamat töötab teatmeteosena, seal on täpselt kirjas, millal Ansipi valitsus ametisse astus, millal ja mis põhjusel toimusid ministrite vahetused.

Ansip, Lang, Ligi, Jänes ja veel mõned ministrid saavad rohkem sõna kui teised ja on üldse selgemini välja joonistatud karakteritega. Aga näiteks Jaanus Tamkivist pole eriti aru saada, mis tüüp ta üldse selline on.
Mõned, jah, muidugi tõusevad teiste hulgas esile, kukkus kuidagi nii välja. Teised jäävad siis rohkem tagaplaanile.

Näiteks Tamkivist ei tea keegi, kes ta selline on või mida valitsuses teeb. Ega ta ise ka ei tea. On selline vaikne tegelane, kafkalik inimene, kes ainult mõtleb selle üle, kes ta on. Selles teoses ta pole endas veel selgusele jõudnud. Tema Mamma teab seda paremini.

Mida ootad uuelt valitsuselt ja kas on kahju ka, et mõni värvikas tüüp enam ei jätka?

Suunavad jõud ja tähtsad tüübid jäävad ju ametisse. Ja kust neid värskeid jõude ikka võtta, kõiki neid inimesi teame juba ammu. Ehk tõuseb mõni taas eriti jõuliselt tuhast esile ja kerkib orbiidile.

Kui vaadata seda materjali igakuise vestena, siis on ta lihtsalt veste. Aga kui kirjastaja Tammer palus see raamat kaante vahele panna, siis vaatasin, et vormilt sai temast «romaan kirjades». See on ju vana ja auväärne žanr, nagu Pierre Choderlos de Laclos’ «Ohtlikud suhted».

Nii hakkas tekst tööle teistmoodi, ennastki üllatas. Tekkisid mingid uued seosed. Teiseks, lehes ilmuv versioon on mahu tõttu kärbitud. Ruuminappus sunnib alati midagi välja toimetama. Raamatukaante vahel on ministrite kirjavahetus täies pikkuses.

BEC ostis hiljuti sisse inglise sketšisarja, mida eesti näitlejatega adapteeritud kujul teles näidatakse – «Heeringas Veenuse õlal». Kas meil ei jätku kodumaiseid naljamehi, kes telesse kirjutaksid?

Tundub, et keegi ei jaksa kirjutada. Inimesi, kes seda suudaksid teha, on teatud hulk ja kõik on üsna koledasti rakkes. Tootja jaoks on stsenaristi otsimine paras valu ja vaev.

Tänapäeval on televisioonile kirjutamine ka üsna tüütu tegevus. Kogu aeg on igasugused koosolekud, mida ma kuidagi ei salli. Siis veel arendus, mida ma kah ei salli. Kui me omal ajal Andrus Kivirähkiga «Wremjat» kirjutasime, siis see oli nagu punkrokk. Ei mingeid koosolekuid ega arutelusid, seal lihtsalt tehti.

Ega mind telele kirjutamine väga huvita. Lihtsam on ise teles või raadios istuda ja rääkida. Mõelda vaid, kui õudne oleks, kui keegi peaks kuskil istuma ja mulle teksti kirjutama.

Raamat
Mart Juur «Teie kallis peaminister»
Kirjastus Tammerraamat 2011, 232 lk
Ohtralt fotodega illustreeritud ärakiri valitsuse liikmete e-posti vahetusest aastatel 2007–2011.