Läinud aasta sügisel näis, et riigikogu valimiste peamine vastasseis tekib taas «kahe suure sõbra», Reformi- ja Keskerakonna vahel. Üsna ootamatult on seis päev enne valimisi aga selline, et Reformierakonna peakontoris hoitakse pöialt, et Isamaa ja Res Publica Liit ei saaks liiga head tulemust.
Reformierakonna pelguse taga on kõhklus, kas sama võimuliit ikka leiab endas jõudu ja üksmeelt, et veel neli aastat koos jätkata. Ärevus tekkis Reformierakonnas jaanuari lõpus – veebruari alguses, kui IRLi populaarsus võimsa reklaamikampaania toel jõudsalt kasvama hakkas. TNS Emori viimase uuringu järgi on parteide toetuse vahe neli protsenti.
Oma valitsemistööd lõpetav vähemusvalitsus pani mõlemat poolt kõvasti pingutama ning oma mina alla suruma. Kui pärast valimisi tekib seis, et ministriportfelle hakkavad jagama kaks peaaegu võrdse valimistulemuse saavutanud paremerakonda, kujuneb see kindlasti keeruliseks.
Savisaare vari
Reformierakond annab endale selgelt aru, et IRL ei ole pärast valimisi enam see, mis ta oli aastate eest Isamaaliidu päevil või veel enne eelmisi valimisi. Pärast läinudaastast suurkogu, mil IRLi juhatus komplekteeriti peamiselt Res Publica nimedest, on seis hoopis teine. Res Publica leeri inimestega võimu jagada näib ühelt poolt raskem, teisalt ühendab Reformierakonda ja Ken-Marti Vaheri toetajaskonda lihtne pragmatism.
Juba arutatakse Reformierakonnas, et liit Keskerakonnaga oleks palju kergem, kui ainult Edgar Savisaart erakonna eesotsas ei oleks. Ent isegi kui Keskerakond saaks vähem hääli kui eelmistel valimistel ja Savisaar taanduks, jääks tema vari ikka partei kohale.
Võimalike võimukaaslastena jäävad üle veel sotsid, kelle kohta aga reformikad ütlevad: «Mõistlikud inimesed, kui nad vaid nii jäigad ei oleks!»
Üks reklaamib teist
Kommunikatsiooniekspert Agu Uudelepp kirjutab tänase Postimehe nädalalõpulisas AK, et valimistulemuse ja jõuvahekorrad järgmises valitsuses määrab suuresti see, kui palju suudab IRLi tegus organisatsioon ja üsna populistlik, aga siiski mõjus ja ulatuslik reklaamikampaania tasa teha Reformierakonna ilmselget üleolekut meediakuvandi loomisel.
«Nende valimiste eel on ju suudetud summutada kõik teemad, mis peaministriparteile ebamugavaks võiksid osutuda,» kirjutab Uudelepp. «Kõlama on jäänud arusaam, et tegelikult on majanduses hullemad ajad läbi.»
Uudelepp lisab, et paradoksaalsel kombel on oravad niimoodi teinud reklaami ka oma koalitsioonipartnerile. «IRL saab inimestega suheldes viidata, et majandusminister on tegelikult nende ridadest ja taustal toimetab esimees, kelle kuvandi lahutamatu osa on kogemus Eesti majanduse kraavist väljavedamisel,» leiab ta.
Reformierakonnal Uudelepa hinnangul aga head kaigast IRLi kodaratesse visata ei ole ja vana vastase Keskerakonna on nad eestlaste hulgas liiga edukalt pildi servale surunud. «Nõrga vastasega võitlemine lisapunkte ei anna,» resümeerib Uudelepp.
KOMMENTAAR
Urmo Kübar
vabaühenduste liidu juhataja, hea valimistava valvur
Mulle tundus – ja ka teised valimiste valvurid on seda öelnud –, et kampaaniad on võrreldes eelmiste valimistega sisukamad olnud. 2007. aasta rahakeskse kampaaniaga võrreldes rõhuti sel aastal debattidele, 2003. aastaga võrreldes oli vähem hirmutavaid ja halvustavaid reklaame.
Veidi hirmutav reklaam tuli kampaania lõpu poole, mil Reformierakond nägi, et nende esikoht ei pruugi kindel olla, ja teatas, et eelmisel korral sai määravaks ühe protsendi valijate hääl, või muidu oleks pidanud Eesti riigi pärast häbenema. Aga see reklaam polnud sugugi tooniandev.
Nende valimiste eripära oli, et suurte reklaamplakatite asemel panustasid poliitikud palju rohkem oma jalgadesse ehk osalesid debattides, kohtusid inimestega, käisid nende koduuste taga.
Rikkumiste puhul oli peamine see, et kampaanias kasutati avalikku raha. Ühelt poolt oli hea, et parteidel oli raha vähem, tegeleti rohkem sisu ja inimestega suhtlemisega, aga teiselt poolt oli see halb, sest tekkis kiusatus võtta riigi- või linnaeelarvest juurde.
Näiteks Tallinna kampaania «Aitab!», linnaosade tervisepäevade plakatid, ministeeriumist saadetud infolehed või linnaosade lehed, mis olid Tallinnas selgelt Keskerakonna poole kaldu.
Aga ka riigi raha kasutamine, millega meie valimistava autahvel algas – IRL võttis oma kampaaniameistrid ministeeriumide ja maavalitsuste palgale. Nende näidetega pääseti autahvlile kõige rohkem.
Pean avaliku võimu vahendite kasutamist kõige tõsisemaks probleemiks seetõttu, et esiteks muidugi on see rahaliselt meile kallis, aga teiseks ka salakaval viis inimeste mõjutamiseks, sest ei kajastu valimisreklaamina ja inimesel võib olla märksa raskem seetõttu end selle eest kaitsta.
Naljaka näite, kui nii võib öelda, tõi viimasel nädalal Helme vallavanem Tarmo Tamm (sotsiaaldemokraat – toim), kes üritas näidata end Põlva linnapeana.
Selle loo juures oli omakorda positiivne erakonna reaktsioon, kes peasekretäri suu läbi ei hakanud otsima mingeid õigustusi, vaid ütles, et ei kiida seda heaks, ja palus valijatelt vabandust oma kandidaadi teo pärast.
Siia võib võrdluseks tuua Keskerakonna reaktsiooni kõige šokeerivamale valimistava rikkumise näitele ehk Priit Kutseri tviitidele, milles ta tõi valimisvõitlusse Haapsalu tragöödia. Seejärel ei palunud keegi Keskerakonnast vabandust, vaid arutleti stiilis, et jah, poleks pidanud tegema, aga ju siis noor vihane mees kartis, et süüdlased jäävad karistuseta.