Laar: ma pole «kampsun» ega Res Publica mees

Hanneli Rudi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laar 1941. aasta juulis hukkunud kaitseliitlaste mälestustahvli avamisel Tartus.
Mart Laar 1941. aasta juulis hukkunud kaitseliitlaste mälestustahvli avamisel Tartus. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

IRL esimees Mart Laar kinnitas täna oma erakonnakaaslastele saadetud kirjas, et ta pole mitte «kampsunite» ega Res Publica esindaja, vaid on Isamaa ja Res Publica Liidu poolt. Erakonnas toimuvat käärimist nimetab ta oma pöördumises edevuse laadaks, mis ohustab võimet oma ideid ellu viia.

Head erakonnakaaslased!

Kui mõned päevad tagasi helistasid-kirjutasid mulle peamiselt erakonnakaaslased, siis nüüd võtavad täitsa võõrad inimesed tänaval varrukast kinni ja küsivad, et mis teil seal IRLis lahti on? Ka keskerakondlased ei oskavat enam nii halvasti IRLi või selle liikmete kohta öelda kui me ise seda teeme. Inimesed küsivad, et kas meie erakond kavatseb end ise valitsusest välja mängida ja jätta programmi täitmata – hüvasti tasuta kõrgharidus, hüvasti emapension, hüvasti Eesti riigikaitse uuele tasemele tõstmine, hüvasti rahvusliku kasvatuse programmid, las lennata gümnaasiumi eesti keelele üleviimine. Seda loetelu saab jätkata.

Segaduses on ka erakond. Kui ühelt poolt lajatavad Res Publicat taga nutvad tegelased, siis teisalt on veendunud isamaaliitlased avaldanud arvamust, et neil pole sellises jubedas erakonnas enam midagi teha. Rõhuv enamus erakonna liikmeid ei samasta end enam nende kummagagi, mina nende hulgas. IRL on ajanud tugevat isamaalist liini, kui keegi väidab vastupidist, siis palun tõesti konkreetseid näiteid. Niisama vingumisest on mul ausalt öeldes kõrini. Tahaks teada, millisesse kategooriasse lugeda näiteks Margus Tsahknat või Helir-Valdor Seederit – kas nad on kuidagi viletsamad isamaalased kui Tõnis Lukas. Või kuhu panna Jaak Aaviksoo ja teised IRLi loomise järel erakonnaga liitunud.

Isamaa ja Res Publica Liidul on uhke ajalugu, seotud Eesti vabadusvõitluse esimeste päevadega. IRL on läbi aegade Eesti lippu kõrgel hoidnud, teinud otsuseid, mida teised teha pole julgenud. Selle eest oleme ka kallist hinda maksnud. Esimest korda ajaloos jäi neil valimistel selline tagasilöök tulemata. Otse vastupidi – IRL sai parlamendis kohti juurde ning suutis koalitsioonilepingusse viia kõik oma peamised lubadused. Ilmselt on meie olukord nii hea, et kuna midagi suurt teha pole, siis võiks kas või erakonnas suurema lööma lahti lüüa. Kakelda on ju nii mõnus.

Eks seda ole ka varem tehtud. Head nahka sellest pole kellelegi tulnud. Erakonna esimees olen mina ja sellepärast pole esitatud süüdistused suunatud mitte kellegi muu kui minu vastu. See, et erakonnas on jätkuvalt eriarvamusi, on mul teada. See on ka paratamatu, sest tavaliselt võtab erakondade tegelik ühendamine aega kümmekond aastat.
Seetõttu jätsin ka eelmisse valitsusse minemata ning hoolitsesin saadikurühma esimehena erakonna eest. Ja piisas mul vaid «hetkeks ära minna», kui juba jama algas. Üks inimene ei saa paraku aga igavesti erakonna ühtsuse garant olla.

Minult on küsitud, mida ma esitatud etteheidetest arvan. Olen veendunud, et IRLi ei juhita nagu Keskerakonda, süüdistus putinismis on Venemaa viimaseidki mulle esitatud etteheiteid vaadates lihtsalt arusaamatu. Teisalt olen arvamusel, et erakonna põhikirja tuleb muuta, et võtta maha hirm valimismasinate kasutamise ees erakonna esinduskogude valimisel ning võtta ka vastu uus programm. Sellega on tegeletud ja juba eelseisval suvisel suurkogul on vastav punkt päevakorras, kuid ausalt öeldes kardan, et nende küsimuste arutamisest praeguses olukorras ei tule midagi suuremat välja. Sest kui otsustatud sõtta minna, pole rahulikuks aruteluks lootust.

Nagu näha, pole ma selleski küsimuses ei Res Publica ega kampsunite poolt, ma olen Isamaa ja Res Publica Liidu poolt – nii nagu koos minuga suurem osa erakonnast. Seda suunda kavatsen ma ka jätkata, selleks on mind erakonna juhiks ka valitud ning see on meile ka edu toonud.

Oleme olnud valimistel edukad, meil on oma põhimõtted ning neid oleme valitsuses ka esindanud. Kui käimasolev edevuse laat midagi ohustab, siis just võimet oma ideid ellu viia. See peaks ühe erakonna jaoks aga minu meelest olulisem olema. Kui on tehtud konkreetseid vigu ja midagi valesti tehtud, siis räägime sellest, ärme aga upita iseennast ega lammuta erakonda endale eelseisvaks suurkoguks paremaid positsioone hankides – ükspuha, milline pool seda teeb.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles