Riigikohus jättis kahe tooli seaduse jõusse

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Riigikohus jättis täna jõusse seadusemuudatuse, mis võimaldab riigikogu liikmetel kuuluda samaaegselt ka linna- või vallavolikokku.

Seadusemuudatuse vaidlustasid riigikohtus Kõpu, Lääne-Saare, Vormsi ja Kose vallavolikogu, mis taotlesid selle põhiseadusvastaseks tunnistamist. Nende hinnangul riivab muudatus eeskätt omavalitsuse enesekorraldusõigust, kuna riigikogu liikme valituks osutumisel on oht, et ta teeb oma otsused volikogus üleriigilistest huvidest lähtudes, samas kui need võivad olla omavalitsuse huvidega vastuolus.

Riigikohtu hinnangul ei ole muudatus aga põhiseadusega vastuolus, mistõttu jättis kohus volikogude taotlused rahuldamata.

Riigikohus möönis otsuses, et riigikogu ja volikogu liikme mandaadi ühitamine võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua omavalitsuse autonoomia põhimõte otsuse järgi, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel inimestel ei oleks vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega. «Olukord, kus riigikogu liikmed mõistavad paremini kohaliku elu probleeme, tagab ka kohaliku omavalitsuse üksuste õiguste ja huvide laiemat arvestamist seadusandja tegevuses,» märkis riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Riigikohus leidis ka erinevalt muudatuse vaidlustanud volikogudest, et seadus ei kohusta omavalitsust kujundama oma tööaega nii, et see arvestaks riigikogu tööajaga. Volikogu kehtestab oma tööaja ise ning kõnealused seadused volikogu pädevust ei kitsenda, märkis kohus.

«Kuna volikogu ei ole üldjuhul volikogu liikme põhitöökohaks, siis tuleb selle tööaeg korraldada nii, et see võtaks arvesse kõigi volikogu liikmete huvisid, sealhulgas arvestaks nende vajadusega jätkata ka oma põhitöökohal töötamist. Riigikogu liige kui parlamendis põhitöökohta omav isik ei erine selles osas teistest volikogu liikmetest,» teatas riigikohus.

Kohtu hinnangul tuleb silmas pidada, et Eesti on parlamentaarne riik, kus peamisteks poliitilisteks jõududeks on erakonnad. «Viimased seavad endale eesmärgiks teostada nii riigivõimu kui ka võimu kohaliku omavalitsuse tasandil. Seega on normaalne, et erakonnad on ühtlasi esindatud nii riigikogus kui ka kohaliku omavalitsuse volikogus. Riigikogu liikmetele suunatud keeld kuuluda samaaegselt kohaliku omavalitsuse volikogusse on seega ülearune, kuna sama erakond võib niikuinii olla esindatud mõlemas,» teatas riigikohtu pressiesindaja.

Suur osa riigikogu liikmetest on kohalikel valimistel häälte toomiseks alati kandideerinud, kuid valituks osutudes on nad pidanud riigikogu ja volikogu vahel valima ning enamasti on nad volikogu liikme volitused peatanud ja jätkanud tööd riigikogus.

Mullu suvel vastu võetud ja tänavu oktoobris toimuvate kohalike valimiste järel jõustuva muudatusega pääsevad riigikogu liikmed peibutuspardi staatusest ja saavad hakata tegema mõlemat tööd. Kõige enam muudab see volikogu koosseisu suurtes omavalitsustes, eeskätt Tallinnas.

Vabaerakond: kahel toolil istumine on valijate suhtes ebaaus

Vabaerakonna juhatusse kuuluv riigikogu liige Andres Ammas ütles riigikohtu otsust kommenteerides, et tegu on vaid juriidilise hinnanguga, mis ei muuda riigikogu liikmete asumist volikogudesse valijate suhtes ausamaks ega lugupidavamaks.

Tema hinnangul ei arvestanud riigikohus otsuses probleemiga, et Eestis vohab poliitiline kultuuritus ja omavalitsuste autonoomiat kärbitakse pidevalt. «Kohus ei saagi anda poliitilisi hinnanguid, kuid elu on keerulisem kui seaduse paragrahv,» ütles ta erakonna teatel.

Ammase sõnul näitab riigikogus suurparteide tahtel tehtud muudatus, mis lubab peibutuspardid valimistele, et valijaid peetakse lolliks. «Varem olid riigikogu saadikud lihtsalt häältemagnetid ilma kavatsuseta volikogusse tööle asuda. Nüüd hakkavad saadikud laiutama kahel toolil, sekkudes riigivõimu positsioonilt kohalikku ellu ja tõrjudes kõrvale kohalikke poliitikuid,» ütles Ammas, kelle sõnul on eraldi probleem ministrite kandideerimine, sest valituks osutudes ei loobu nad ministrikohast ega asu volikogus tööle.

Vaidlused on kestnud aastaid

Vaidlused selle üle, kas saadikud võivad volikokku kuuluda või mitte, said alguse juba 2000. aastate algul. 2001. aasta kevadel algatas valitsus volikogu valimise seadust muutva eelnõu, kuhu põhiseaduskomisjon lisas menetluse käigus keelu olla üheaegselt riigikogu ja kohaliku volikogu liige.

Põhiseaduskomisjoni toonase isamaaliitlasest liikme Mart Nuti sõnul leiti muudatust tehes, et liiga paljudes ametites on ühed ja samad inimesed, ning sooviti suurendada ka teiste võimalusi poliitikas osaleda. «Loomulikult oli teada, et Soomes oli vastupidine arusaamine, kus rõhutati, et parlamendi liige peakski olema volikogus, et tugevdada sidet oma valimisringkonnaga. Meil otsustati teha teistsugune valik,» on ta varem Postimehele öelnud.

Nutt märkis, et kuulus ka ise kuus aastat nii volikokku kui riigikokku ning nende ülesannete samaaegne täitmine oli tegelikult väga koormav. Nii võis tema hinnangul võtta seda otsust ka poliitikute soovina enda elu kergemaks muuta.

Riigikogu võttis seaduse vastu 2002. aasta märtsis 55 poolt- ja 31 vastuhäälega. Seaduse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu, Ühendatud Rahvapartei ja Koonderakonna saadikud ning selle vastu olid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsiooni liikmed. Kahel toolil istumise keeld pidi jõustuma 2005. aasta sügisestest kohalikest valimistest.

2004. aasta lõpus esitas reformierakondlane Väino Linde omavalitsuse korralduse seadust muutvale eelnõule aga muudatusettepaneku, mis oli kantud soovist anda rahvasaadikutele taas luba volikogude töös osaleda. Muudatus oli küll korralduslik, kuid sisuliselt valmistas see ette varasema otsuse jõustumise nurjamist.

Linde põhjendas oma ettepanekut toona seisukohaga, et keelu kaotamine aitab saadikutel olla paremini kursis kohalike probleemidega, mida on ka riiklike otsuste langetamisel mõistlik teada. Kuigi põhiseaduskomisjon arvestas ettepanekut vaid osaliselt, leidis see täiskogus toimunud hääletusel Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu häältega toetust.

2005. aasta märtsis ehk vaid loetud kuud enne toonaseid kohalikke valimisi algatas Linde koos sel ajal Keskerakonda kuulunud Ain Seppikuga ka riigikogu töökorraseadust muutva eelnõu, et volikokku kuulumise keeld ei jõustuks.

Parlament oli sellegagi nõus ning mõlemad seadused võeti sama aasta 12. mail vastu. Töökorraseaduse muudatusi toetasid lõpphääletusel Res Publica, Reformierakonna ja Keskerakonna ning omavalitsuse korralduse seaduse vastuvõtmist lisaks neile ka Rahvaliidu saadikud. Nii said riigikogu liikmed taas õiguse istuda kahel toolil ehk tegutseda nii parlamendis kui linna- või vallavolikogus.

Sellega vaidlused aga ei lõppenud. Nimelt polnud muudatustega nõus president Arnold Rüütel, kes ei kuulutanud töökorraseadust välja ja vaidlustas selle lõpuks riigikohtus. Rüütel leidis, et riigikogu liikme võimalus kuuluda valituks osutumisel samaaegselt kohalikku volikokku on kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning ametite ühildamatuse põhimõttega vastuolus.

Muu hulgas märkis ta, et volikokku kuuluv riigikogu liige asub teostama täidesaatvat riigivõimu, mis pole põhiseadusega kooskõlas. «Püüded tegutseda poliitiliselt aktiivselt mõlemal tasandil jäävad kahe tooli peal istumiseks ja sellisel moel tehtud töö liigselt killustatuks. Mõistan poliitikute soovi oma võimeid igakülgselt rakendada, kuid selline hõivatus võib viia kergelt valijatepoolse põhjendatud rahulolematuseni,» ütles Rüütel toona.

2005. aasta oktoobri keskel tunnistaski riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muudatuse põhiseadusvastaseks. Riigikohus leidis, et vahetult enne kohalikke valimisi vastu võetud olulisi valimisõiguse muudatusi sisaldav seadus on vastuolus põhiseadusest tuleneva demokraatia põhimõttega.

«Kolleegium ei pea demokraatlikuks selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks,» märkis kohus, mille hinnangul on valimisreeglistiku muutmisel miinimumnõudeks, et olulisi muudatusi toov seadus jõustuks aegsasti enne valimisi.

Kuigi poliitikud tõstatasid järgnenud aastatel korduvalt küsimuse, kas riigikogu liikmeid ei peaks siiski lubama taas volikogudesse, ei leidnud vastavad algatused toetust ning volikokku kuulumise keeld viidi sisse ka 2007. aastal vastu võetud riigikogu liikme staatuse seadusse.

Keeld kõrvaldati mullu veebruaris põhiseaduskomisjoni algatatud ning juunis vastu võetud seadusega, mida toetas toona koalitsiooni kuulunud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu 58 saadikut. Seaduse vastu hääletas 29 opositsioonilisse Keskerakonda, Vabaerakonda ja Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluvat riigikogu liiget. Piirangu tühistamist nägi ette ka toonane koalitsioonileping.