Reformierakonna ridades riigikokku pääsenud endise eurokohtuniku Rait Maruste arvates tuleks avaliku võimu asutuste kontsentratsiooni Tallinnas vähendada riigiasutusi teistesse regioonidesse ümber kolides.
Rait Maruste: koligem riigiasutused Tallinnast välja
11. märts 2011, 12:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimiseelses teledebatis ütles keegi õigesti, et Eestis näib olevat kaks riiki – Tallinn ja ülejäänud Eesti. See on suuresti tõsi, me oleme sellest palju rääkinud, kuid vähe teinud, et see nii ei oleks.
Kuna probleem seondub nn haldusreformi teemaga, mis oli arutlusaineks valimistel ning on jätkuvalt poliitiliste läbirääkimiste keskmes, siis on asjakohane sellest veel kord kirjutada.
Vahemärkusena: sõna «haldusreform» kasutamine on keelelise mugavuse huvides mõistetav, kuid ebatäpne, sest riigiõiguslikult tähendab haldus palju laiemat ringi küsimusi, hõlmates kogu riigi täitev-korraldava tegevuse ülesehitust. Meie praeguse avaliku diskussiooni ja mure peaobjekt on aga kitsam, ainult üks osa sellest – regionaalse halduse ja omavalitsuse reform.
Riigihalduse, raha, inimeste, asutuste, kokkuvõttes võimu kontsentreeritus Tallinna on väikese Eesti jaoks nüüdisajal selgelt liiast. See tähendab ühe keskuse eelisseisundit ülejäänud riigi ees, arengut Eesti teiste piirkondade arvelt viimaste kiratsemise hinnaga. Keegi ei ole sellega rahul, kuid midagi praktilist ka tehtud ei ole. Ometi saaks mõndagi ette võtta isegi seni, kuni käib lõputu jutt regionaalarengust ja -halduse reformist.
Sellel on mitu külge. Kõigepealt, mis on valitsuse otsese kontrolli ja korraldamise all – sellest kirjutan allpool. Teiseks see, mis vajab laiapõhjalist sotsiaalset ja poliitilist dialoogi ning siis otsustamist, ehk see, mis praegu arutlusel. Ning kolmas osa, eraõiguslik, see tähendab äriühingute ja eraisikute huvidekohased valikud, millesse sekkuda on riigivõimul vabas ühiskonnas vähe võimalusi. Kuid olemas on siiski teatud kaudse mõjustamise võimalused sihipärase selgituse, maksustamise ja eeskujuna toimimise näol.
Kaaluda võiks osa Eesti avaliku võimu asutuste väljaviimist Tallinnast ning nende paigutamist regioonikeskustesse – Pärnusse, Viljandisse, Paidesse, Tartusse, Jõhvi, Haapsallu ja mujalegi.
Valitsus oma ministeeriumidega on kollektiivne organ ning selle asukoht Tallinnas on loogiline ja mõistetav. On ka veel mitmed teised keskasutused, millel on otsene seos keskvõimu ja selle efektiivse toimimisega – näiteks kaitsepolitseiamet, politsei- ja piirivalveamet jmt.
Kuid valitsus.ee andmetel on Eestis kokku 23 ametit, 21 avalik-õiguslikku isikut, neli inspektsiooni, 50 sihtasutust (NB! – sealhulgas ka regionaalse ja kohaliku arengu sihtasutus ja maaelu edendamise sihtasutus! Ja kus? Ikka Tallinnas!), 38 riigi osalusega äriühingut jmt avaliku võimuga ühel või teisel viisil seotud institutsiooni.
Neis töötab kümneid tuhandeid inimesi, kui palju täpselt, ei tea öeldagi, sest statistikast on võimatu leida vastust, kui palju on Eestis riigilt palka saavaid inimesi. Kõik need asutused, üksikute eranditega, on Tallinnas. Miks? Lihtsalt nii on läinud ja nii on mugavam. Bürokraatiale kindlasti, kuid kas ka Eesti riigile ja selle regioonidele?
Eeskujud on meil juba olemas – riigikohus ja PRIA on Tartus ning töötavad. Vahemärkusena olgu siinkohal lisatud, et kui 1993. aastal tõin ma riigikohtu Tallinnast Tartusse, siis ütlesid paljud tolle aja juhtivad juristid ja poliitikud, et ära rabele, oled paari aasta pärast jälle Tallinnas tagasi. Aga nii pole läinud ning paljud tippametnikud ja juristid, advokaadid on jälle leidnud tee Tartusse, teinekord aastaid pärast ülikooli lõpetamist.
Rääkides riigiasutuste kolimisest väljapoole Tallinna, tuuakse negatiivse näitena teadus- ja haridusministeeriumi Tartusse viimist. Jah, ühe ministeeriumi territoriaalne lahutamine ülejäänutest võib olla küsitava väärtusega. Kuid kindlasti ei ole see argument kogu idee kõrvaleheitmiseks.
Võtkem vaadata ka teiste haldusefektiivsete riikide, nagu Rootsi või Saksamaa näiteid, kus väga palju avaliku võimu asutusi on teadlikult paigutatud väljapoole pealinna, üle riigi laiali. Et riik oleks igal pool, et regioonid ei tunneks end eemalejäetuna ja saaksid nii haritud inimeste kui avalike vahendite (ka palga- ja maksutulu) kaudu osa riigivalitsemisest.
Paljud eespool nimetatud asutustest toimivad autonoomselt ning nende ümberpaigutamine tänapäeva liikumisvõimaluste, eriti aga infotehnoloogilise arengu taseme juures ei ole mingi oluline raskus. Senisel praktikal on keeruline näha mingit kaalukat põhjendust. Peale ametnike endi ebamugavuse vältimise muidugi. Kui avalik teenistus muuta tulevikus valdavalt lepingupõhiseks, on asjad veelgi lihtsamad.
Institutsioonide ümberpaigutamine regioonidesse annaks tugeva tõuke nende arengule nii inimkapitali, maksutulude kui ka kohaliku eneseteadvuse ja eluperspektiivi tõusuks. On ju suur vahe, kas sõita näiteks Peipsi äärest Tallinna, Tartusse või Jõhvi tööle. Ja küllap jõuab sel viisil «linnarahvale», ka võimuteostajaile kergemini kohale, et Eesti ei lõpe Tallinna ringteega.
On, mida arutada, ja mis veel parem, teha. Asi on suhtumises, mitte tegelikes raskustes. Aga see on ainult üks praktiline osa regionaalse halduse ja omavalitsuse arendamisest.
Autor oli aastatel 1992–1998 riigikohtu esimees, seejärel 2010. aastani Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ning nüüd valiti ta reformierakondlasena riigikokku.