Tagasi
Parteid on surnud, elagu parteid. Või täpsemalt, süsteem on surnud, elagu süsteem. Eilsed valimised olid selle poliitilise süsteemi triumf, mille vundament laoti 90. aastate alguses. Süsteemi kõvaks keskmeks on erakonnad, kuid erinevalt lääne praktikast ei kata parteide rivistus kogu poliitilist spektrit.
See on süsteemi peamine nõrkus, seades aeg-ajalt küsimärgi tema legitiimsusele, kui poliitilise spektri süsteemivälisest osast tõuseb väljakutseid. Kuid süsteem on osutunud üllatavalt elujõuliseks. 90. aastate alguses murendati Rahvarinne, kümnendi lõpupoole puksiti vaikiva kokkuleppega ärisse Koonderakond, siis seediti ära Res Publica ning – nagu nüüd ilmneb – seejärel vaid nuusati Indrek Tarandi ja Ühtse Eesti peale.
Süsteem on meiega selleks, et jääda, lubavad järeldada eilsed valimised. Midagi muud on raske (kui mitte võimatu) öelda pärast päeva, mis nägi Eesti mõttes enam kui tervislikku valimisaktiivsust ning kinnitas senikehtinud poliitilise status quo veel neljaks aastaks.
Praktikas tähendab see, et kunagi püha Graalina otsitud ühiskondlik kokkulepe on mingil hetkel märkamatult ridade vahel ära tehtud. Võtmesõnaks on riigi ja ühiskonna moderniseerimine. Süsteem on sellega viimase kümne aasta jooksul edukalt toime tulnud. Tema (peamiselt reformierakondlike) ideoloogide kalkulatsioon, et nähtav (ja hästireklaamitud) edasiminek loob endale ühiskonnas ise piisava toe, on õigeks osutunud – kuigi teatavate mugandustega.
Kahekümneaastase vinnaga edukas poliitiline kombinatsioon ütleb vältimatult nii mõndagi ühiskonna kohta, millele ta on rakendunud. Eestlased (antud juhul valijate etnilise põhimassina) on postprotestantlik segu konservatiivsusest ja edasipüüdlikkusest, vastupanuvõimelised visioonidele, valmis ohverdama homseid unistusi tänase heaolu nimel.
Üleminekuühiskonna jaoks loomulikud protestispasmid on üürikesed nagu korraliku taluperemehe joomatuurid. Lollile tembule järgnevad kainenemine, kahetsus ja vältimatu puritaanlik vindi peale keeramine. Mis on seda lihtsam, mida rohkem toidab uhkust koja kõrge katus.
Pärast eilset võib nentida olulist nihet süsteemi suhtes süsteemivälisega. Enam ei seisa erakonnad vastakuti poliitiliste vanameelsetega nagu 90. aastail. Praeguseks on erakondade vastas teisel pool eraldusjoont need, kellest progress on kas mööda läinud või üle sõitnud. Kuid nende kriitiline mass ei ole piisav poliitiliste jõuvahekordade muutmiseks.
Keskerakond, kes on end algusest peale asetanud klassikalisest parem-vasakjaotusest väljapoole (sõna «kesk-» iseenesest viitab modernse poliitilise jaotuse mittetunnustamisele), on siin ühes paadis kristlike demokraatide, iseseisvuslaste ja üksikkandidaatidega. Võimu juurde pääsemiseks tuleb olla osa ühiskondlikust leppest «päriserakondade» ja moderniseerumist toetava ühiskonna enamuse vahel.
Märkimisväärse tänu võlgneb kokkulepe Eesti nooremale põlvkonnale, mis tundub olevat kaotanud igasuguse iseseisva poliitilise ambitsiooni. Üle maailma pühkinud sotsiaalmeedia tormi kontekstis on üsna unikaalne Eesti Facebooki-põlvkonna konsolideeritud toetus ühiskondlikule status quo’le. Anti-antipoliitika on selle põlvkonna tänane kreedo. Erinevalt eakaaslastest üle maailma pole ta huvitatud osalusest, ohjad jäetakse täiesti teadlikult eelmineva põlvkonna kätte.
Ainus märkimisväärne probleem (poliitilise edu vaatevinklist), millele süsteem pole vastust leidnud, on venekeelne kogukond. Ka nemad jäävad kokkuleppest välja ning kibe tõetera on Dmitri Klenski tähelepanekus laupäevases teledebatis, et liberaalse minimalistliku öövahiriigi radar seda probleemi nagu ei näekski.
Oma tõde on Andrus Ansipi väites, et pronkssõdur pidi minema, kuid see on siiski vaid mündi üks pool. Mündi teine pool on debatis diskreetselt mitte tõstatunud probleem, et vene vähemus on ainus tõsine jäänud struktuuriline oht süsteemi moderniseerimisprojekti jaoks. Mis ei tähenda, et võimupoliitikud sellest teadlikud poleks. Ei Ansip ega Mart Laar poleks endale kunagi lubanud torget, mille Sven Mikser tegi Edgar Savisaare aadressil: «Teie valijad ei saaks minust aru.»
Sven Mikser ongi olnud nende valimiste suurim pettumus. Tema juhitud sotsiaaldemokraadid on ainus süsteemi osa, mis võiks pretendeerida süsteemivälisele jõule ja ühiskondliku kokkuleppe laiendamisele. Pärast laupäevast debatti tundub vältimatuna järeldus, et sotside liidri eesmärk on süsteemiga liituda, mitte seda muuta.Mikseri esinemine debatil oli muljetavaldav, aga seda Eestis hästi tuttava poliitilise alatüübi esindajana, kellel on nõrkus mälumängu ja entsüklopeediliste teadmiste demonstreerimise vastu.
Intellektuaalsusel on kahtlemata oma koht poliitikas, aga mitte peamine. Poliitika on liidri tasandil veenmise kunst – see tähendab peaasjalikult emotsionaalne kunst. Veenmine poliitilises tähenduses eeldab kaasaelamist ja -tundmist sellele, mis on kaalul inimeste – valijate – jaoks.
See eeldab võimet mõelda ja rääkida sümbolite keeles. Teadmised on hea algus, aga isiksus ning enese kehtestamise võime nii kuulajate, oponentide kui teema nn suure pildi osas on tunduvalt enam kui pool võitu.
Sotsid ei olnud ainsad, kelle puhul ei ole kindlust, et mõni segment programmist ei asenda neil tervikpilti riigist. Sama probleem oli laupäeval Andrus Ansipil, kuid tema kasuks töötas esinemine võimupositsioonilt. Võimu jaoks on lävimine sümbolitega kohati ülekohtuselt vahetu ja lihtne.
Tõelisi poliitikuid – Churchilli «buldogi» arhetüübis – oli teledebatis kaks: Mart Laar ja Edgar Savisaar. Mõlema arsenalis on olemas kõik terariistad kirvest skalpellini. Mõnes teises, meie omast vähem pragmaatilises (ehk ka vähem edukas) paralleelses reaalsuses oleks huvitav ette kujutada poliitilist süsteemi, kus valitsemistehnoloogiate asemel põrkuvad maailmavaated. Laupäevaõhtu on siiski miraaž, pühapäev aga tegelikkus.
