Lugejakiri: minu häält ei saa mitte keegi ehk mõtted operatsioonilaualt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval, 6. märtsil on valimisid. Paljuleierdatud teema, kõik valima. Mina ei lähe. Ei lähe, sest ei saa. Libe tänav, jalaluumurd, operatsioon, metalliga kokkulapitud jalg. Kahju ka ei ole, sest ma tõesti ei tea, kes jalakäija ohutuse oma südameasjaks võtaks.
Selle loo kirjutamisele mõtlesin operatsioonilaual, keha poolest saadik tuim, arstid jalga kokku lappimas. Ja sellisel hetkel ei ole vahet, mida ilusat majanduskasvu osas kokku lubatakse, kui ära ei suudeta teha isegi nii paljut, et ühel kesklinna rahvarohkel kõnniteel ohutult liigelda. Aastast-aastasse pole midagi muutunud hoolimata võimust. Libedusega ei tegelda piisavalt, kas siis raha, aja või tööjõu nappuse tõttu.
Kaks viimast ei tohiks praeguse tööturuseisu juures ilmvõimatud olla. Iga uus töötaja panustaks aja üldsummasse, mis kulutatakse kõnniteede korrashoiule. Kahtlemata tuleb siinkohal mängu veel rahaküsimus. Kui aga ainsaks probleemiks on raha, siis on otsustajate prioriteedid väga nihkes. Kuidas võib olla nii mõtlematu, nii julm, et säästa niivõrd lihtsa tervisekaitse arvelt?
Tahaks poliitikuile/otsustajatele hirmsasti öelda, et vedage end vahelduseks autost kaugemale kui tavalised paarkümmend meetrit, mis jäävad treppi sõidetud auto ja maja sissepääsu vahele ja vaadake näkku jalakäija reaalsusele. Samas ütleks jällegi, et ärge seda jumala eest tehke, sest uusi kukkujaid pole juurde vaja. Isegi päevast-päeva linnajääteedel tasakaalu harjutanu, võib ühe saatusliku hetke tõttu lõpetada operatsioonilaual. Jah, kallid autoinimesed, teil on see võimalus, võimalus end kaitsta ja hoiduda kõnniteede libeduse eest.
Aga mitte kellelegi, kõige vähem poliitikule, ei andesta ma teadmatust kõnniteede olukorrast ja passiivsust selle lahendamisel. Senikaua, kuni jalakäija pole inimene ja arvestused käivad autohellikute taktikepi järgi, ei saa mitte keegi minu häält. Praegusel hetkel on mul tõepoolest täiesti ükskõik, kes poliitmeepotile kõige lähemale saab.
Soovin üksnes, et lõpeks tühi raharalli ja prioriteedid pandaks tõeliselt paika. Tahan, et inimesed ei kukuks, tahan, et abistajad arstid-õed saaks vääriliselt tasustatud. Ja seda peab üks poliitik mõistma südamega. Veel parem nõusolekuga loobuda osast oma isiklikust palgast tõeliste väärtuste nimel. Mõtlen seda päris tõsiselt. Seepärast minu miinushääled kõigile ja plusshääle andmata jätmisest pole põrmugi kahju.
Kuna artikkel sisaldab delikaatseid isikuandmeid, siis Postimees.ee autori täisnime ei avalda.