Üksikkandidaadi Andreas Reinberg (Järva- ja Viljandimaa) hinnangul on Eesti riigis piisavalt raha pandud masinatesse, kuid nüüd tuleks rohkem tähelepanu pöörata inimestele.
Andreas Reinberg: inimesed on jäänud tahaplaanile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millise teemaga sooviksite riigikogus kõige enam tegeleda ja miks? Kui Teil on konkreetne teema, siis kuidas lahendaksite?
Esimene teema oleks sisejulgeolek. Oleme investeerinud nn rauda ehk tehnikasse, aga inimesed on jäänud tahaplaanile. Sisejulgeoleku alal töötavad inimesed on väsinud reformimisest ja iga-aastastest liitmistest ja lahutamistest.
Viimasel ajal tundub, et reformitakse reformimise pärast, mitte vajadusest lähtuvalt. Oleme siiani maailmas esirinnas tulekahjudes hukkunute arvu poolest saja tuhande elaniku kohta, samuti on uppumissurmade arv kohutav.
Lahendused on üsna lihtsad - tuleb luua riigipoolne pikaajaliselt rahastatav ennetustöö programm nn vägivallasurmade vähendamiseks, kaasata tuleb projektide elluviimisse kodanikuühendusi (MTÜ), õpetajaid, meedikuid, päästjaid, politseinikke.
Turvalisus peab olema tagatud ka maapiirkondades. Riigi kohustust tagada päästeteenust ei tohi muuta poolsunniviisiliselt kohalike inimeste vabatahtlikuks ülesandeks.
Vabatahtlikkus peab olema motiveeritud ja sihipäraselt ülesehitatud. Täna on riigis ligi 90 vabatahtlikku päästekomandot koos sadade vabatahtlike päästjatega, keda riik toetab vanarauast tehnika ja kommirahaga.
Vabatahtlikele antakse kokku 1 protsent päästeameti eelarvest, kuid samas suletakse järjest riiklikke päästekomandosid.
Teise olulise asjana soovin muuta valimisseadust. Riigikokku peab saama vastavas piirkonnas kõige enam hääli saanud kandidaadid vastavalt mandaatide arvule. Sõltumata erakondlikust kuulumisest või mittekuulumisest.
Samuti tahan kaasa aidata uues jahiseaduses jahimeeste, maaomanike ja riigi kokkuleppe saavutamisele ning selle seaduse vastuvõtmisele. Praegusel kujul esitatud seadus on väga suurte puudustega.
Kuidas suhtute e-hääletamisse?
E-hääletada on väga mugav, kuid see võimalus võiks olla ainult paar-kolm päeva enne valimispäeva, sest siis on enamus debatist läbi ja valijad on leidnud endale sobivad kandidaadid.
Hetkeseis on selline, kus riigilt üle viie miljoni euro aastas saavad erakonnad saavad kulutada maksumaksja raha tele-, raadio- ja lehereklaamides ning samal ajal saab e-hääletada.
E-hääletamine on turvaline ja aus, kui usume oma riiki. Kui me ei usu oma riiki, siis võib arvata, et toimuvad häälte muutmised. Pigem arvan, et süsteem on turvaline, kuna seda on toodud eeskujuks ka teistes riikides.
Kindlasti ei mõju usaldusväärselt e-hääletamisel välja tulnud vead, kus osa üksikkandidaatidest ei mahtunud hääletajate arvuti ekraanile. Süsteem peab olema kindel ning toimima ükskõik millisel e-hääletust toetava arvuti ekraanil.
Kui võrrelda e-hääletamist ja traditsioonilist valimiskasti hääletamist, siis e-hääle saavad anda ka need inimesed, kellel pole võimalust, mahti või viitsimist valimiskasti juurde minna.
Samas võib e-hääletust pidada enamkindlustatud elanikkonnakihi privileegiks, seega on tegemist justkui ebavõrdsete võimalustega võrreldes nendega, kes saavad kasutada vaid traditsioonilist võimalust, sest e-häält saab muuta.
Kuidas luua puuduvad (orienteeruvalt) 50 000 töökohta ja inimesed välismaalt koju tuua?
Ilmselt on puuduvaid töökohti siiski rohkem. Töökohti loovad inimesed ise, riik saab seda soodustada. Paljud endised palgatöölised on juba rajanud oma ettevõtted ja alles hakkavad neid ülesse töötama.
Iga algus on raske ja alustavale ettevõtjale tuleb tagada riigi poolne laenugarantii ja väiksem intress (nagu õppelaenul). Samuti raamatupidaja palkamiseks palgatoetus. Tuleks selgeks teha, kui palju töötutest on aktiivsed tööotsijad.
Teiseks tuleks selgeks teha, paljudel neist on pealehakkamist proovida ettevõtlust osaühinguga või FIE-na.
Tuleks selgeks teha erinevad oskused ja need grupeerida. Viia läbi baaskursus ettevõtlusest. Sõeluda välja tegijamad inimesed, koolitada neid edasi. Vähemtoimekad suunata tegijamate alluvusse. Luua tugisüsteem, kus alustav ettevõtja saaks käia nn juhendaja juures, kes suunaks teda ja hoiaks teda nö vee peal, et ei tekiks käegalöömist.
Võiks mõelda ka riikliku töötuid toetava teenuseportaali loomisele, kust kõik juriidilised ja füüsilised isikud saaks endale uutelt ettevõtjatelt (endised töötud) teenuseid (ja tooteid) tellida.
Sobivusel ka siis alustava FIE tööle võtta, kui viimasele FIE staatus ei sobi. Portaali eelis peaks olema teenuse madalam hind.
Samuti võiks aktiivsemad töötud moodustada ühisettevõtteid teiste samas olukorras inimestega. Riik peaks seda tugevalt soodustama. Tegemist on pikaajalise ja järjepideva protsessiga, kuid mitte midagi tehes ei juhtu midagi.
Paljud inimesed vajavad konkreetselt vahetut abi. Ei piisa ainult tööbüroo infomaterjalidest ja koolituspäevadest. Inimesed lähevad välismaale, sest Eesti palgatase ei võimalda võetud kohustusi täita (eluasemelaen).
Välismaalt tulevad inimesed koju tagasi kui palgad hakkavad tõusma ja kodus on võimalik leida tööd, millest ära elada.
Teatavasti riigikogu tegeleb paljuski seadusloomega. Missugust kogemust omate seadusloome vallas ja palju olete sellega oma praeguses elus kokku puutunud?
Seaduste loomiseks ei pea olema ise jurist. Seaduse täpse sõnastuse panevad paika juristid. Vaja on tunda ühiskonna erinevaid tahke, omada laia silmaringi, ettenägelikkust, loogilist mõtlemist. Olen seadustega kokku puutunud oma tänastel ametikohtadel nii päästealal kui ka kindlustussektoris.
Olen tavaline kahe lapsega perekonna perepea, mõlemad koos naisega käime tööl. Elame pangalaenuga ostetud eramajas. Lubatakse küll lastetoetusi, pensionitõuse ja mida kõike, kuid unustatakse täiesti tavalised tööl käivad inimesed! Millist otsest tulemust näeme, kui anname oma hääled üksikkandidaadile?
Riigikogus esindan just teie mõtteid, sest olen ise kolme lapse isa ja päästjana samuti „tavaline“ töömees.
Tean suurepäraselt tavainimeste probleeme ja õnnestumisi. Minu arust ongi Eestis puudu tavalise inimese väärtustamisest, kes käib tööl ning koolitab lapsed tublideks kodanikeks.
Loodan, et 20 aastaga oleme saanud juba piisavalt näha Kroonika kaanel ilulevaid inimesi, kes oskavadki vaid ilusad olla. Ajakirjandus peaks tähelepanu pöörama hoopis tavalistele tublidele inimestele ja rääkima nende õnnestumistest ja kordaminekutest. Eestluse kestmajäämine on üks minu prioriteetidest.
Iga vanema kohta peaks sündima 1,5 last ehk 3 last perre - nii jääb meie rahvus kestma. Tuleb kiita tublisid vanemaid, kel on jätkuvalt töökohad ning kes suudavad tagada oma perele enamuse elementaarsetest vajadustest.
Samuti tuleb tänada tööandjaid, kes on rasketel aegadel vastu pidanud ning leppinud väiksema kasumiga, et säilitada töökohad.
On palju peresid, kellel puudub võimalus pangalaenu saada, et endale kodu soetada. On peresid, kes ei suuda töökaotuse tõttu oma elukoha eest tasuda. On palju peresid, kes ei suuda mingil põhjusel lapsi riietada ja korralikult toita.
Kahjuks jääb palju lapsi peredesse sündimata kitsaste elamistingimuste tõttu.
Kindlasti ei tohiks jääda laste sünd rahaliste probleemide taha. Selleks toetan suunda perekesksemale poliitikale.
Riik peab tagama suurema lastetoetuse peredele, kes seda tõesti vajavad. Lastega pered ei tohiks mingil juhul kaotada kodu, kui kasvõi üks vanematest peaks jääma tööta. Selleks peab riik andma garantii.
Riik peaks käendama õppelaenu lastega peredele, kui kooli lõpetanu ei ole endale töökohta leidnud.
Emapension ei tõsta täna oluliselt iivet. Samuti ei ole pere mõistes jätkusuutlik mitmekordne eesti keskmine emapalk. Emapalk tänasel kujul tekitab ühiskonnas kihistumist. Iga laps peaks saama ühesugused (põhilised) võimalused kasvamiseks, ehk siis palka või toetust peaks saama iga laps võrdselt, mitte ema oma staatuse järgi.
Kõrgepalgalistel emadel on suuremad võimalused säästa ajaks, kui nad lastega kodus on.
Motivatsiooni saada kolm ja enam last, peab tagama suurem lastetoetus või märkimisväärne maksusoodustus. Riik unustab ära, et vanemad kellel on mitu last, on sunnitud tarbima rohkem kui üksikvanemad. Tarbimisest saab riik palju tagasi.
Täiesti tavaliste töölkäivate inimeste maksukoormust tuleb vähendada. 2011. aastast kehtestati taas II samba pensionikindlustuse makse, sellega vähenes töötaval inimesel sissetulek 1 protsendi, järgmisel aastal taas 1 protsendi.
Riigi majandusolukord on sedavõrd paranenud, et tuleks anda tagasi 1 protsent töötuskindlustusmaksest, järgmisel aastal taas 1 protsent.
Samuti langetada käibemaks tagasi 18-protsendini. Riik ei tohi tõsta aktsiise ning peab ohjama inimeste põhivajaduste (vesi, elekter, küte) hinnatõusu. Ma ei poolda nn kadedusmakse nagu kinnisvaramaks, automaks jt.
Mis saab edasi, kui Te ei saa järgmisesse riigikogu koosseisu?
Töötan edasi päästjana Türil.