Iivi Anna Masso: igavad valimised

Üks märksõna, mida eelseisvate valimistega seoses pole kasutatud, ehkki võiks, on nende igavus. Jah, eelseisvaid parlamendivalimisi on kampaaniate lõpusirgel jõutud ka vägagi põnevaks nimetada.
Tõsi, tulemused pole ette selged ja teatud piirides on ka üllatused võimalikud. Igavus ei tähenda ka, et poliitika on jama ja valima ei maksa minna.

Kuid meenutagem: Eestis on korduvalt räägitud «igava Põhjamaa» kuvandist vastandina postsovetlikule «põnevusele», mida iseloomustavad ettearvamatus, skandaalid ja korruptsioon. Aastate möödudes, ja nendesamade Põhjamaadega võrreldes, võime tõdeda, et vähemalt valimiste juures on selline igavuse aste enam-vähem saavutatud.

Me teame enam-vähem, mida kandideerivad erakonnad esindavad. Enam-vähem selged on ka kolme suurema erakonna nimed, ehkki nende järjekorda ei või päris kindlalt ennustada. Uhiuusi erakondi tühjast ei tõuse ja kui näiteks Rahvaliit riigikogust välja jääb, on tegu pika protsessi ennustatava jätkuga, mitte suure üllatusega. Mõne populaarse üksikkandidaadi tähelendu eurovalimistega võrreldaval moel seekord oodata pole.

Samuti ei püüta valimiste eel üles kütta rahvuslikke kirgi, seda ehk nende pettumuseks, kes meeleldi tahaksid luua Eestist pilti kui rahvusprobleemide käes vaevlevast riigist. Vene erakond ja Iseseisvuspartei on mõlemad marginaalsed ning ka jäävad selliseks.

Nii tekitabki põnevust eelkõige see, kas IRL suudab lõpusirgel oma koalitsioonikaaslasest mööda trügida, kas roheliste-vabade nimekiri ületab riigikogu künnise ja kui palju sotsiaal­demokraadid kolmele suuremale järele jõuavad. Ehkki need pole tähtsusetud asjaolud, ent suuri ja Eesti saatuse seisukohalt raputavaid uudiseid neist ei sünni.

Meenutuseks möödaniku «põnevamatest» aegadest jääbki vaid Keskerakonna piiriülene rahaskandaal, mille tegelik sisu, ulatus ja tähendus jäi valijale lõpuks avamata.

Samuti näib olevat paika loksumas teatud vasak-parem-telg, kui lugeda Keskerakonda vasakpoolseks, millisena ta ise ennast reklaamib. Selgemaid suundi saab selles asjas näha alles kunagi hiljem, kui erakond suudab maha raputada praeguse ilmpopulistliku imago.

See pilt, mis teatud huvitavatest nüanssidest hoolimata viitab suhtelisele stabiilsusele ja normaalsusele ehk teisisõnu põhjamaisele igavusele, on eriti huvitav võrdluses põhjanaabritega, kel on samuti sel kevadel valimised ees, vaid pisut hiljem Eestist.

Soomes on palju aastaid valitsenud «kolme suure» režiim, kus sotsiaaldemokraadid, keskerakond ja koonderakond Kokoomus jagavad omavahel esimest kuni kolmandat kohta umbes 21–23 toetusprotsendiga. Praegu lubavad uuringud viimasele esikohta.

Kolmele suurele on järgnenud rohelised ja Vasakliit umbes kümne protsendi häältega, mõneprotsendiline toetus jagub ka rootslastele ja viimastel aastatel ka põlissoomlastele. See pilt on muutunud aastatega väga vähe, üheprotsendilised muutused on juba suured. «Põnevust» on pakkunud vaid see, kuidas kolm suurt üksteisest napilt mööduvad.

Nüüd aga on padupopulistlik Põlissoomlased – kelle programmi vastet võiks Eestis otsida Iseseisvuspartei ja Rahvaliidu vahelt – tõusnud üllatades ja kiiresti «neljandaks suureks», olles jõudnud järele populaarsust tunduvalt kaotanud sotsiaaldemokraatidele, viimaste uuringute andmeil neist isegi möödunud. Mõlemale ennustatakse umbes 17–18 protsenti häältest.

Propageerides rahvuslikku homogeensust, endisaegade kinnist sotsiaalriiki ja äärmiselt konservatiivseid väärtusi, püüavad põlissoomlased hääli neilt, kelle arvates kolm suurt on muutunud omavahel liiga sarnaseks, ja neilt, kes kardavad, et maailm läheb hukka.

Eestis selliseid «põliseestlasi» ei ole, protestimeeleolusid püüavad roheliste erakond ja üksikkandidaadid, kes ei esinda kaugeltki nii umbset maailmavaadet.

Oleme siis taasiseseisvumise järel esimest korda olukorras, kus valimiseelse seisuga on siin oodatavad muutused väiksemad ja võimalikud üllatused vähem drastilised kui põhjanaabritel. Mis osutaks veel paremini, et oleme «igavate Põhjamaade» hulka jõudnud?

Samas kujunes – osalt tänu meedia ja vaatlejate pingutustele – valimisdebatt lõpuks üllatavaltki asjalikuks. Jah, pori on loobitud ja ebaolulisi pseudoprobleeme on avalikkusesse söödetud küllaga. Aga samas on kiiduväärselt arutatud mitmel olulisel teemal, olgu selleks maksu-, pere-, majandus-, haridus- või välispoliitika, ning üsna korralikud valimislehed on muu hulgas ERRil, mõttekojal Praxis ja Postimehel endal.

Raske on väita, et valijal poleks lõpusirgel võimalik vajalikku infot kätte saada. Head valimistava on valvatud hoolega, millesarnast naaberriikides pole näha olnud.

Mida aga näha ei ole, on vana hea ideoloogilisema poliitika juurde käiv väärtusdebatt. Ükski erakond, ka mitte end vasakpoolseks või liberaalseks nimetavad, pole asunud häälekalt kaitsma avatud, sallivaid väärtusi. Demograafiadebatt piirdub tehniliste arutlustega lastetoetuse vormi või isasid (ja mittebioloogilistest vanematest hooldajaid) diskrimineeriva «emapensioni» üle, arutelu inimvara muude mõõtmete kui rahvuse bioloogilise taastootmise rahaliste stiimulite üle on sama hästi kui olematu.

Vähe räägitakse vähemuste integratsioonist ja Eestist, kus oleks võimalik eesti keelega hakkama saada. Veel vähem sellest, kuivõrd ja millistel tingimustel võiks Eesti avaneda mitte ainult naasjatele, vaid ka uutele tulijatele maailma eri paigust.

Ükski erakond pole kasutanud ära suurepärast võimalust, mida pakub Eesti poliitika ja ka seekordse kandidaatkonna rõhutatud mehisus.

Arvestades meie naisvalijate hulka ja haridustaset oleks naistele suunatud sõnum, et meile on teie võrdne osalus oluline ja me peame teid(ki) mõtlevateks inimesteks (ja mitte ainult, et me pakume teile sünnitamise eest rahalisi kompensatsioone), kindel häältemagnet, mida keegi pole viitsinud otsekui kandikult üles korjata ning oma valimisvankri ette rakendada.

Samuti jäi väärtusdebatt väheseks erakondade rahastamisega seonduvate eetiliste küsimuste ja erakondade piiritaguse mõjutatavuse asjus. Siin jääb loota valija enda arukusele.

Loomulikult võib neid arutelusid jätkata – või algatada – ka pärast valimisi. Asjalik arutelu sellistel teemadel kuulub samuti igava Põhjamaa argipäeva. Harjugem sellega.