Vestlusring: mis saab sinu andekast lapsest?

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vestlusring vasakult: Paul-Eerik Rummo, Peeter Kreitzberg, Raivo Juurak, Mailis Reps ja Tõnis Lukas.
Vestlusring vasakult: Paul-Eerik Rummo, Peeter Kreitzberg, Raivo Juurak, Mailis Reps ja Tõnis Lukas. Foto: SCANPIX

Postimees kutsus haridusteemalisse vestlusringi haridusminister Tõnis Lukase (IRL), reformierakondlase Paul-Eerik Rummo, sotsiaaldemokraat Peeter Kreitzbergi, keskerakondlase Mailis Repsi ning Raivo Juuraku roheliste nimekirjast. Vestlust suunas arvamustoimetaja Urve Eslas.

Meie haridussüsteemile on ette heidetud, et see produtseerib kuulekaid keskmisi, mitte eredaid tippe. Seda näitas ka nii eelmine kui viimane PISA uuring. Valdavalt fakti-, mitte arutelupõhine lähenemine ei õpeta iseseisvat mõtlemist ega kriitikameelt. Kas me jäämegi töösipelgate produtseerijaks?

Lukas: Meil pole üksnes keskpäraseid palju, vaid meil on kõige nõrgemaid vähe. Mis puudutab annete avanemist ja seda, et meil andekaid piisavalt ei toetata, siis jah, osaliselt on see õige. Oleme selle parandamisele rõhku pannud, teaduskoolid tegelevad ka põhikooli õpilastega, et teha neile füüsika, matemaatika huvitavamaks.

Teine küsimus on PISA testides endas. Andekatele mõeldud ülesannete osa meie õppekirjanduses ei ole piisavalt suur. Ka ülesannete koostamise metoodikat tuleks muuta, et need harjutaksid selliseid teste, mis PISA raames tehakse.

Et meil oleks rohkem andekaid, tuleb neid testidele vastavaks drillida? Nii?

Lukas: Teatud määral on üleannete sobivus mingile sihttasemele oluline. Teatud osa on ülesannetel. Ülesannete koostamisel tuleb seda arvestada. Aga muidugi tuleb põhirõhk panna huvide tekitamisele ja süvendamisele.

Rummo: Tähelepanu tuleb keskendada hariduse kvaliteedile ja võimalikult selgetele kriteeriumidele, mille järgi seda hinnata. Teine oluline asi on, et haridussüsteemi tuleb näha kui tervikut, kui haridusastmete järgnevust ja -suundade vastastikust seotust. Nendest põhimõtetest lähtudes saab juba alushariduse tasandil hakata välja selgitama igaühe annete «paketti», igaühe eelduste suunda ja tugevust. Edasise saab üles ehitada sellest lähtuvalt, püüeldes selle poole, et võimalikult ühtlasel põhihariduslikul baasil tagada spetsiifiline lähenemine iga õpilase arengule eraldi.

Individuaalne lähenemine on sees ka uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (edaspidi PGS), aga see läheb teatavasti üsna palju maksma. Kas meil on seda raha?

Rummo: See läheb palju maksma, kuid olulisem on mentaliteedi muutus, siis suudab ka samm-sammult raha juurde leida. Gümnaasiumiastmel peaks õpilasele andma rohkem valikuid, millest kokku panna oma huvidele ja eeldustele vastav õppesuund.

Reps: Meie keskpärasus on väga tugev keskpärasus, ja oleme paljudele riikidele eeskujuks. Mis puutub tippudesse, siis nagu Lukas juba ütles, on teaduskoolid, nii Tartus kui Tallinnas, mis korjavad tippe. Aga seal on üks tõsine probleem – õpetajad peavad need tipud enne üles leidma. Seega on siin ka õpetajate kaadri küsimus. Teine asi ei haara kogu Eestit. On piirkondi, kus mitte pole andekust vähem, vaid vahemaad on pikad ja finantseerimispool on ka vilets. Me kaotame oma andekust ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tõttu. Teine teema on õpetajate nõustamise pool. Paljudes kohtades tunnevad nad end ainealaselt üsna ebakindlalt. Mingit konkurentsi pole aga õpetajaametis isegi kriisist hoolimata tekkinud. Tippude leidmine on palju märkamises, see sõltub õpetajatest, palju neil on oma ainealaseid teadmisi.

Praegu on ühiskonnas valusamad sotsiaalprobleemid, vaesuse ja nälja küsimus on jõudnud kooli. Me oleme olukorras, kus õpetajad on sunnitud tegelema sotsiaalprobleemidega selleks, et oleks võimalik tegeleda haridusprobleemidega.

Nüüd jõuame selleni, et ka kotlet võib olla haridusküsimus?

Reps: Jah, kui laps ei saa üldse kotletti. Sotsiaalselt valusad teemad jõuavad kooli ja õpetaja ei suuda nendega üksi tegeleda.

Juurak: Üks suur asi, mis aitaks andekaid välja sõeluda, on huvitatuse tekitamine – õpikud peaks olema palju huvitavamad. Koolis peaks olema huvitavam. Andekatel lastel on koolis igav.

Kas te olete selle arvamuse pooldaja, et võiks minna õpikute asemel üle tahvelarvutitele?

Juurak: Töövihiku lünkharjutuste asemele peaks tulema tõesti pranglimise moodi harjutusvara arvutis. Samas võiks õpikud alles jääda. Kuid need peaksid olema palju huvitavamad. Vanasti loeti enne kooliaasta algust kõik õpikud huviga läbi. Enam seda ei tehta. Ka õppimise viisi peaks muutma. Rohkem tuleks õppida rühmana, kus andekad aitaksid neid, kel on raskusi. Teisi õpetades õpitakse kõige rohkem.

Rummo: Aga kes keelab teisi õpetada?

Juurak: See ise ei teki, seda on vaja korraldada.

Kreitzberg: Ma arvan, et andekus iga ühiskonnas allub Gaussi kõverale. Meil on täpselt sama palju andekaid kui Soomes või kusagil mujal. Mis puutub PISA ülesannetesse, siis need ei pruugi näidata andekust, vaid seda, mida ühes või teises koolis on õpetatud.

Aga kuidas see anne saab avalduda? Pigem huvist kui kohusetundest. Annet võib kohusetundega ainult tappa. Anne tähendab seda, et säilib pidev huvi asja vastu.

Kuidas seda huvi mitte tappa?

Kreitzberg: Õppematerjal peaks olema atraktiivsem, eluga rohkem seotud, peaks puudutama ja tabama selle noore inimese hinge paremini. Uusi õpikuid on vaja. Ja andekaid õpilasi peaks õpetama andekad õpetajad. Neid aga ei jaotu päris ühtlaselt igale poole. Ja kui on väga halvas olukorras kodu, kus pole raamatuid, kus pole võimalik viia last teatrisse, siis see anne ei avane seal.

Omaette probleem on see, et madal sündimus on tekitanud koolivõrguprobleemi.

Lukas: Koolivõrgu kujundamisel oli HTM valmis võtma suuremat õigust ja vastutust, aga riigikogus lõppesid PGSi debatid sellega, et koolivõrgu kujundamine on iga omavalitsuse enda asi. Riik saab sekkuda koolivõrku ainult kvaliteedikontrolli või sisuliste ettekirjutustega, aga kus asub mingi tasemega kool, seda saavad määrata ainult kohalikud omavalitsused.

Kuigi olukord nõuab praegu koolivõrgus adekvaatseid samme, et ei tekiks kvaliteedi langust selle tõttu, et koolivõrku ei ole korralikult planeeritud.

Põhikoolid, nime poolest ühtlusharidus, on kaugel ühtlusest. Põhihariduse tase on väga erinev. Koolireformi tagant kumab läbi suur vajadus haldusreformi järele. Kas põhikoolid mitte näiteks riigistada, nagu pakkus Toomas Luman, et tagada ühtlane tase?

Kreitzberg: Omal ajal ütles riigikontrolör, et põhikoolid on kujunenud rahapumbaks riigieelarvest. Iga valla eksistentsi määrab see, kas tal on põhikool või ei ole. 50 protsenti omavalitsuse eelarvest on hariduskulud. Kui ta paneb kooli kinni, kahaneb tema finantseerimine tunduvalt. Pole kooli, pole varsti ka omavalitsust. Sellesse süsteemi on sisse projekteeritud, et omavalitsus on huvitatud kooli eksisteerimisest ükskõik mis hinnaga. Teda ei saa huvitada niivõrd kvaliteet, kuivõrd lihtsalt kooli olemasolemine.

Seega põhikool pole niivõrd haridusasutus, kuivõrd omavalitsuse sissetulekuallikas?

Kreitzberg: Selge on see, et kus sa ka ei käi, näed sa seda muret.

Lukas: Tõsi on, et kool on omavalitsuse vapp ja lipp. See on identiteedi küsimus.

Kreitzberg: Maakonna tasandil asju organiseerides oleks võimalik palju laiema ja parema pildi saamine, milliseid koole vaja pidada, kuidas tagada ühtlane kvaliteet, kuidas raha kulutada. Ja mul on selge etteheide projektile «Koolid korda» – miljard krooni pandi projekti peale enne, kui oli selge, milline kool üldse jätkusuutlik on. Nüüd toovad koolid selle jätkamise argumendiks – me oleme 20 miljonit krooni pannud selle alla, vaadake, kui ilus maja meil on. Mis sellest, et seal õpib 25 õpilast, seda ei saa ju kinni panna. Sloveenias on kogu koolivõrk riigi käes. Aga kui võtaksime praegu omavalitsuste käest koolid ära, siis küsime, paljude eksistents üldse enam õigustatud oleks. Nii et see on väga dramaatiline küsimus. Koolivõrgu korrastamise poole võiks tasapisi liikuda.

Lukas: Mulle meeldib see, et kui tavaliselt leitakse, et riik on paljudes asjades süüdi, siis ajal, mil asi juba hull, usaldatakse riigile üha rohkem ülesandeid. Seda, et riik stabiliseerib olukorda, on rõõm tunda. Kuid kui omavalitsusel kooli ka pole, kas ta saaks olla omavalitsus? Koolivõrgu planeerimine peaks olema üks nendest protseduuridest, mille käigus peaksime jõudma optimaalse omavalitsuste arvuni.

Nii et koolireform on siiski varjatud haldusreform?

Lukas: Me ei saa ju ära oodata mingit üldist haldusreformi, kui õpilaste arv nii drastiliselt väheneb, et hakkavad tekkima kvaliteediprobleemid. Me peame haridussüsteemis sellele reageerima. Mitte ainult selleks, et kunstlikult haldusreformi esile kutsuda. Kui on vaja, peab haridussüsteem oma käigud enne ära tegema, mitte ootama jääma, millal mõnes teises ministeeriumis lõpuks otsustamiseni jõutakse.
Samas ma ei näe väga suurt lahknevust põhikoolide eri tasemes Eestis üldiselt. Seda näitab ka PISA uuring, et nii regionaalselt kui sotsiaalselt suuri tasemeerinevusi pole. Drastiline on see, et need vahed on mõne omavalitsuse sees väga suured. Ja Tallinna puhul on see kunstlikult esile kutsutud sellega, et on üks katsetega eliitkoolide vöönd, mis on hakanud kujundama kogu pilti. Kui kuhugi valitakse, siis kusagilt valitakse ju ära. Need koolivõrgu planeerimised tuleb kiiremas korras ära lahendada.

Kes seda tegema peaks?

Lukas: No linnavalitsus sai seadusega 100 protsenti kohustuse seda teha, riigil ei ole õigus siin juriidiliselt sekkuda.

Kreitzberg: On ikka. Riik peaks kindlustama hariduse kvaliteedi, see ei ole linnavalitsuse ülesanne. Ja koolidele peaks püstitama nõuded, mille järgi saab kontrollida ja määrata, kas seal on kool või seal ei ole kooli.

Rummo: Minu meelest on siin kana ja muna küsimus – kas optimaalse koolivõrgu kujunemise eelduseks on haldusreform või vastupidi, korrastame kõigepealt koolivõrgu ja halduslik jaotus kujuneb selle järgi. Suuresti on see logistika küsimus, missugune koolide arv, paigutus ja institutsionaalne ülesehitus võimaldab olemasoleva ressursiga ligipääsu parimale võimalikule kvaliteedile. Optimaalne koolivõrk saab välja kujuneda  riigi, omavalitsuste ja kodanikuühiskonna koostöös, kusjuures riigi eriline roll on kvaliteedistandardite kehtestamine ja nende järgimise kontroll. Kes just ühe või teise kooli asutab ja seda haldab – riik, omavalitsus või eraõiguslik isik –, on sisuliselt ükskõik. Peaasi et sellega hakkama saadakse.

Reps: Meie põhikoolil ühtluskoolina pole häda midagi. Kuid koolid on väga erinevad, sest lapsed ise on väga erinevad. Kui räägime erilisest andekusest, peame rääkima ka erivajadusest. Mõnes koolis on erivajaduse protsent väga kõrge.

Kui ühtlustamisest rääkida, siis nende inimeste lapsed, kelle arvamus riigis loeb – ajakirjanike, poliitikute, kunstnike, avaliku elu tegelaste lapsed –, käivad ju ise nendes kesklinna koolides. Nii et kust otsast ka ei alustaks, nemad ei ole huvitatud selle süsteemi muutumisest.

Juurak: Koolide tase on siiski erinev. Just linnades torkab see silma. On koole, kuhu igaüks sisse ei saa, ja on koole, kus piltlikult öeldes seisab koolijuht koolimaja uksel ja kutsub kõiki – tulge meile, meil on teid ja teie pearaha vaja. Kuidas neid viimaseid koole aidata, selles on ka küsimus.

Rummo: Haridussüsteemi arendamisel on oluline ka kodanikualgatus. Vanemad on muutumas aktiivsemaks, mitmel pool on märgata vahepealsest tihedamat kontakti kooli ja lapsevanema vahel. Seda tuleb edendada ja toetada.

Kreitzberg: Meil on kaks võimalust: paneme koolid võistlema lapse pärast ja iga laps võib kandideerida kuhu kooli tahes. Nii tekivad haridusoaasid ja haridusgetod. Uus-Meremaal on sellega 50-aastane kogemus, kuni lõpetas selle süsteemi ära. Teine lähenemine on vaadata, kui on kusagil viletsam kool, tuleb ta käsile võtta, mitte lasta tal getostuda.

Kas õpetajate palgad tõusevad? Kui peate valima, siis millest oleksite selle nimel nõus loobuma?

Reps: Miks peaks millestki loobuma? Riigil on eelarve. Kuni palk on haridusinimeste probleem, siis palgad tõusevadki kõigest mõni protsent aastas. Kui sellest saab ühiskonna probleem, võib oodata muutumist. See aeg on õnneks möödas, kus eelarveläbirääkimistel on rahandusministril õigus küsida haridusministrilt, kas too on nõus loobuma õpetajate palgatõusust või doktorantide rahastamisest.

Juurak: Riigikogus on vaja vastu võtta eraldi seadus või erakondade kokkulepe õpetaja staatuse tõstmise kohta. Selles dokumendis tuleks väga täpselt ära näidata, kuidas ja millal tõuseb õpetaja palk, kuidas ja millal langeb tema töökoormus, kuidas paraneb baas- ja täienduskoolitus, sotsiaalsed garantiid. Neid asju aetakse praegu eraldi ridasid pidi, aga see ei tööta. Sellise suure programmi olemasolu korral ei olene õpetaja olukord enam sellest, kui tubli võitleja tema minister juhtub olema.

Lukas: Pahatihti jääb selline mulje – ja asja seestpoolt vaadates me teame, et ongi nii –, et valdkondade konkurentsis on haridusminister see, kes jõuliselt teistega lahinguid lüües võitleb õpetajate palkade eest ja saab pärast ka selle süüdistuse, et ta mõtleb ainult oma valdkonnale. Praegu on paar aastat olnud olukord, et kuna teistes valdkondades pole raha palka tõsta, on püütud tagasi hoida ka õpetajate palgatõusu. Sellel aastal leidsime lisaraha, millega oleks saanud alammäärasid tõsta, kuid me ei saanud seda teha, sest kogu ülejäänud valitsus polnud sellega nõus. Sellel aastal riiklik õpilase pearaha tegelikult tõuseb. Kuid õpetaja palga alammäärasid valitsus sel aasta tsentraalselt ei tõsta.

Kuid mina pean vältimatuks mootoriks just alammäära tõusu. Kui jagada lihtsalt omavalitsustele raha, sellega me ütluskoole ei ehita. Alammäärade tõus igal aastal peab olema eesmärk, ja õnneks on varem igal aasta see ka tõusnud.

Oluline on, et õpilaste arvu vähenemisest ei tuletaks riigi raamatupidajad automaatselt hariduskulude langust. Kui meil on vähem lapsi, ei tohi seda tõlgendada kui väiksemat vajadust raha järele, nagu rahandusministeerium püüab praegu rääkida. Ei. See raha peab jääma süsteemi sisse, et stimuleerida neid, kes selles süsteemis on. Panna raha kvaliteeti, mitte kogu aeg näilist kokkuhoidu rehkendada.

Kreitzberg: Aga kuidas sa selle laiali jagad siis koolidele, kui mitte õpilaste arvu järgi?

Lukas: Õpilaste arvust sõltub jagamisel küll palju, aga mitte enam nii palju kui varem.

Reps: Küsimus on maksusüsteemis, kust võiks tulla raha õpetajate palgatõusuks.

Kreitzberg: Kogu haridussüsteemis tuleks teha korralik tasuvusanalüüs. Meil on pooltühjad koolid, kus me kütame lihtsalt õhku. Kui vaatame majanduslikult kogu oma koolivõrgu üle, siis ma arvan, et sellesama süsteemi sees oleks võimalik leida raha, et saaksime võimaluse tõsta õpetajate palka. Peaks tegema kulude analüüsi. Me pole seni hariduses mitte kulutanud raha, vaid ka raisanud.

Reps: Kui me paneme pooltühja kooli kinni, siis paneme kinni kogu piirkonna ainsa intellektuaalse baasi. Sealsamas käib koos ka memme-taadi klubi, mängitakse korvpalli. Mis sellest külast siis üldse järele jääb.

Kreitzberg: Aga Viljandis on praegu kool, kus õpetajate keskmine vanus on 70 eluaasta ringis. Noori juurde ei tule. Mul hakkab õudne, kui mõtleme selles olukorras korvpalli mängimise võimaluse peale, kui asi puudutab haridusraha.

Lukas: Ma arvan, et põhikoolivõrk peab säilima nii, nagu see praegu on. Mis mõnel pool on probleem – põhikoolile antud raha eest on hoitud ülal ka kahanevat gümnaasiumi. Kui klassis on neli õpilast, on selge, et seda hoitakse ülal põhikooli rahast.

Reps: Aga kas ikka on nii? Järvakandis näidati meile selgeid arvutusi, et ainult põhikooliga ei tuleks õpetajatel koormusi täis. Seega peaks ta neile kas ise peale maksma või neil minna laskma.

Rummo: Koolivõrgu kokkutõmbamise vajadus tuleneb ikkagi eeskätt õpilaste, mitte võimalike õpetajate vähesusest. Kuid tõesti on ka viimane kujunemas probleemiks. Õpetajate palkade küsimus on ühelt poolt osa üldisest avaliku sektori palgapoliitikast (kus õpetajad on olnud suhteliselt soodsas positsioonis) ning teisalt osa hariduskulutuste summaarsest mahust ja struktuurist. Süsteemisisene manööverdamine palkade kasuks on tõenäoliselt võimalik, kuid kui võtta eesmärgiks õpetajakutse ligitõmbavus kõige kõvematele noortele tegijatele, tuleb selleks eelarvevõimaluste edenedes raha ka juurde panna. Mis ei tähenda, et hea palk oleks ainus motivaator, palju oleneb õpetajakoolituse ja õppekavade uuendamisest ning koolide töökorraldusest, et õpetajakutset hakataks tajuma kui eriti loomingulist ja inspireerivat.

Juurak: Lahendus on lisaerialad. Kui klassijuhataja õpetab oma klassile mitut ainet ja seda põhikooli algusest lõpuni välja, siis kujuneb tal oma klassiga väga hea kontakt ja tema kui kasvataja mõju oma õpilastele on palju suurem. Kui üks õpetaja oskab õpetada mitut ainet, siis on võimalik alles hoida ka üsna väikseid alg- ja põhikoole. Esimese näitena meenub Metsküla algkool Läänemaal. Käivad oma hobusega koolis.

Võtame järgmiseks ette vene gümnaasiumide ülemineku eestikeelsele õppele. Mida te teete, kui on selge, et see näiteks Ida-Virumaal ei toimi? Seal pole ju piisavalt neidki, kes ise keeleeksami tasemel eesti keelt räägiksid, rääkimata sellest, et nad selles keeles aineid õpetaks? Õpilased ei oska pärast ei eesti keelt paremini ega ka ainet, mida nad eesti keeles õpivad.

Kreitzberg: Me oleks pidanud alustama lasteaiast keelenõudmistega, aga alustasime gümnaasiumist. Praegu vene kooli direktorid raporteerivad, et kõik on korras, nad on eesti keelele üleminekuks valmis, aga nad teevad seda, sest muidu kaotaks nad oma koha. Mis direktor see on, kes ei suuda seaduse täitmist tagada. Aga tegelikult on lood hoopis teised. Nad ei oska õpetada eesti keeles ja õpilased ei saa piisavalt keelest aru. Me oleme leidnud poliitiliselt õige lahenduse, aga oleme ära unustanud hariduse.

Aga see aeg on käes. Mida teha?

Kreitzberg: Ma ei suuda tajuda keelepatriotismi selles, et me keelame ära venekeelse või mõne teise keelse gümnaasiumi olemasolu Eestis. Nad oskavad eesti keelt kodakondsusnõuete tasemel, aga mitte sellel tasemel, et aru saada Shakespeare’ist. Enne kui nõuetega edasi minna, tuleb teha väga korralik inventuur vene koolides.

Lukas: Paraku ei ole olukord praktikas selline, et vene koolide direktorid raporteeriksid edusammudest, sest muidu kaotaksid nad töö. Vastupidi. Nad kardavad kaotada tööd siis, kui linnavõim näeb, et nad pingutavad ülemineku kasuks. Mitmes omavalitsuses on surve, et vene koolide juhid kirjutaks alla petitsioonidele, et üleminekut ei toimuks.

Võiks ju rääkida, et haridus enne ja keel pärast. Aga meil on ELis ainuke riik, kus riigikeelest erinevas keeles on nii vähestele õpilastele olemas iseseisev gümnaasiumiharu. Ebaühtlus venekeelsete koolide tasemes on kasvav. Me pole 20 aastat venekeelsetele gümnaasiumidele õpetajaid ette valmistanud. Vähenevate õpilaste arvuga ei suuda Eesti kahte haru kvaliteeti kindlustades vene ja eesti õpilastele ülal pidada.

Kreitzberg: Tõnis, meil on Narva, kus on 95 protsenti inimesi, kes ei õpi keelt kodus, ei õpi seda tänaval. Kui ta õpib seda ainult koolis, tekitab see kahtlusi, kas ta saab hakkama. Meil ei ole ainult Tallinn ega Põlva ega Räpina.

Lukas: Kas sa ei peagi siis Narvat osaks Eestist või?

Reps: Las ma nüüd…

Kreitzberg: Aga sina ei pea seda ju osaks Eestist!

Lukas: Kas me peaks siis sinu arvates taastama venekeelse gümnaasiumide ettevalmistuse Eesti ülikoolides?

Reps: Ma vaidleks Tõnisele vastu. Miks see vene hariduse kvaliteet on langenud, selle üle võiks ka arutada, aga võtame teistpidi. Vene koolide vahel on suured ebavõrdsused. Kõik ei ole võimelised õppima eesti keeles aineid. Küll on kõik võimelised 9. klassi lõpuks eesti keele ära õppima.

Lukas: Me ei suuda anda kvaliteetset venekeelsest gümnaasiumiharidust, selles on küsimus.

Kreitzberg: Öelge mulle, millist ohtu Eesti julgeolekule kujutaks endast venekeelne munitsipaalgümnaasium, mille õpilased on põhikoolis korralikult ära õppinud eesti keele? Millist julgeolekuohtu?

Lukas: Kuidas me teenindame sellist kooli õpetajate ja õppevahenditega? Riik ei saa ju tagada kvaliteeti.

Kreitzberg: Oh, järjekord tuleb selle kooli ukse taha, nii õpetajatest kui õpilastest.

Rummo: Venekeelsete põhikoolide lõpetajate arv Eestis kahaneb pöördumatult, nii et mingit arvestatava tasemega venekeelsete gümnaasiumide võrku ei saa siin varsti kujutledagi.

Oma laste tulevikku ettenägelikult Eestiga siduvad vene kodukeelega vanemad hakkasid juba 1990ndate keskel lapsi panema eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse, nüüd on riigi asi aidata järele neid, kes seda ei teinud ja kelle konkurentsivõime Eestis seepärast kannatab. Ka Kirde-Eesti noori ei saa haridustee jätkamisel või tööturul jätta kodumaakonna sunnismaisteks. Mõistagi peaks eesti keele õpe vene lasteaedades ja põhikoolides olema ühtlasemalt kõrgemal tasemel – see kergendaks edasiminekut nii üld- kui kutsekeskharidusse –, kuid ka selles osas on praegu asjad stardipositsiooniga võrreldes palju paremad.   

Juurak: Nendele vene noortele, kes on õppinud alg- või põhikoolis keelekümbluse meetodil, pole eestikeelne gümnaasium mingi probleem. Keelekümbluse lapsed räägivad juba 2. klassi lõpuks eesti keelt vabalt ja isegi ilma aktsendita.

Keelekümblus on erakordselt tõhus keeleõppemeetod, mis peaks jõudma igasse vene lasteaeda ja algkooli, igasse rühma ja klassi. Kui kümblusõpetajate koolituseks napib raha, siis võib võtta kas või välislaenu. See oleks ühekordne väljaminek, mis aga lahendaks väga suure ja kaua vindunud probleemi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles