Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi õppejõud hindasid kultuuri- ja hariduspoliitikateemalises väitluses ETV saates «Valimisstuudio» kõrgeimalt Kaarel Tarandit ja Tõnis Lukast.
Riigiteadlastelt said kõrgeimaid hindeid Tarand ja Lukas
17. veebruar 2011, 15:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaarel Tarand esines kõige värskemate seisukohtadega, ent uue tulija mugavus ja kõigile lubaduste jagamine kahjustas usaldusväärsust,» märkis Leif Kalev.
Kaarel Tarand esines hindajate hinnangul kõige säravamalt ning kõige värskemate seisukohtadega. Samas liialdas paiguti ning rääkis teemast möödagi. Teatud mõttes on see uustulnukale paslik, teisalt aga võib kahjustada kandidaadi usaldusväärsust, märkisid hindajad.
Ühtlasi figureeris Tarandi nimi praktiliselt kõigis esiletõstmise kategoorias, seega võib talle auga anda debati kõige silmapaistvama osalise tiitli.
Võrdsel arvul kõrgeimaid hindeid pälvinud, kuid keskmise tulemusega paar pügalat madalamal positsioonil maandunud Tõnis Lukast tõsteti esile ennekõike kõige aktiivsema, ent ka suhteliselt põhjendatud esituse eest.
«Asjatundlik ja suutis oma seisukohti edukalt kaitsta, kuigi mitte eriti uute argumentidega,» märkis Tõnis Saarts.
Asjatundlikkuse kategoorias kerkisid erinevates kombinatsioonides üles kolm nime: Lukas (5 mainimist), Reps (4 mainimist) ning Kreitzberg (4 mainimist), kõik endised haridusministrid.
«Lukas, Reps ja Kreitzberg valdavad praeguse või endiste haridusministritena hariduse ja integratsiooni teemasid perfektselt. Kõigil olid selgelt läbimõeldud positsioonid, samas jäi puudu dialoogivalmidusest vastaspoole seisukoha esindajatega,» märkis Raivo Vetik.
«Eks asjatundlikkust saab poliitiku puhul mõista vähemalt kaht moodi,» kommenteeris Mari-Liis Jakobson. «Üks on see, kuivõrd sügavalt tunnetab ta kõnealuste teemade problemaatikat ning suudab seda erakonna platvormist lähtuvalt kaitsta; ehkki asjatundlikkuseks võib lugeda sedagi, kui ebamugavatest teemadest niigi pakitud saate raamides kõrvale hiilitakse,» märkis ta.
Samas tunnistati, et debati diapasoon kippus kõigi kahjuks mängima - nagu kommenteeris Kersten Kattai, ei orienteerunud ükski kandidaat kultuuriteemades kuigivõrd hästi.
Sõnaosavuse eest tõsteti enim esile Kaarel Tarandit, paar mainimist sai ka Lang, keda toodi välja kui üldiselt head sõnaseadjat.
Omapära kategoorias sai taaskord kõige enam mainimisi Tarand, ent mitmed hindajad tõstsid esile ka Ivar Raigi.
«Kas Raigi poolt esitatud kultuuri-haridus-radikalism on ka Rahvaliidu ametlik vaade?» küsis Tõnis Saarts, «Ei tahaks seda hästi uskuda.»
Üllataja kategoorias mainiti lisaks debati popimale poisile ka Dmitri Mihhailovit.
«Mihhailov sai hea stardi, sest saate algul esitasid ajakirjanikud talle rohkem ekspertküsimusi kui nõudsid poliitilisi seisukohavõtte,» märkis Mari-Liis Jakobson. Tarand oli loomulikult kah hea vormi tõttu üllatus.
Ühtlasi leidis mitme hindaja märkmetes oma koha ka praegune kultuuriminister Laine Jänes, kes debatis ei osalenud. Teda loeti nii debati pettumuseks kui ka üllatajaks.
«Suurim üllatus oli see, et minister Jänes saates ei osalenud. Asendaja Lang oli küll sõnaosav, kuid selgelt ei olnud need päris tema teemad,» märkis Kattai.
Ent nii Mihhailov kui Jänes figureerisid edetabelis ka saate pettumustena.
«Dmitri Mihhailov ei suutnud integratsiooni ja vene kooli reformi küsimustes ära kasutada enda kui eestivenelase eeliseid oma rahvuskaaslaste hirmude ja ootuste selgitamisel. Ta oli küll emotsionaalne, signaliseerides sellega eestivenelaste tundeid, kuid nende sõnastamine vajanuks paremat läbimõtlemist,» märkis Raivo Vetik.
Samuti ilmutasid hindajad suuremat nõudlikkust saatejuhtide suhtes. Saatejuhid ei suutnud väitlus ohjata, saade oli teemadega üle pakitud ning sageli keskenduti tõsiste ning aktuaalsete probleemide asemel triviaalsustele ning minevikule.