Väitlusseltsi peakohtunike koja liige Aare Pere hinnangul Kaarel Tarandi demagoogiavõtted päris hästi ei õnnestunud ning loopis lõppsõnas pealiskaudseid loosungeid.
Väitluskohtunik: Tarandi demagoogiavõtted ei olnud kuigi õnnestunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väitluse alguses piiritles Kaarel Tarand teemat seisukohaga, et keskhariduse sisu selle väitluse raamesse ei mahu.
Teataval määral on see küll arusaadav, kuid kui esitatav seisukoht on see, et kohustuslikuks tuleb teha küll keskharidus, aga mitte selline keskharidus, mis meil praegu on, vaid hoopis teistsugune ja parem keskharidus, siis tekitab see mõneti mulje, et väitlus on asetatud ideaalmaailma, kus asjad on palju paremini kui päriselt. Õnneks see piirang siiski väitluse kulgu eriti ei takistanud.
Kaarel Tarand alustas oma avakõnet meelega valitud demagoogiavõttega, et sealt siis juba veenvamate argumentidega edasi minna. Päris täielikult see paraku siiski ei õnnestunud, sest kui esimeseks argumendiks on see, et seos haridustaseme ning tööhõive vahel on «ilmne», oli sealt puudu põhjuse-tagajärje analüüs – sest kas on ikka kindel, et madal haridustase põhjustab tööhõiveprobleeme või esineb ehk hoopis mõni kolmas faktor, mis põhjustab neid mõlemaid?
Sellele loogikaveale juhtisid tähelepanu ka väitlejad, kuid ristküsitluseski ei põhjendanud Kaarel Tarand oma seisukohta enamaga, kui vaid sellega, et «keegi ei tohi maha jääda». See põhimõte on küll sümpaatne, kuid ei aidanud argumendi selgitamisele eriti kaasa.
Oma lõppsõnas Kaarel Tarand keskhariduse kohustuslikkuse ja tööhõive seostest enam aga üldse juttu ei teinud, piirdudes vaid pealiskaudsete loosungitega sellest, kuidas haridus üleüldiselt on oluline – teema, mille osas tegelikult poolte vahel vaidlust ju ei olnudki ja ei saakski olla.
Teise läbiva teemana esines väitluses küsimus sellest, kuidas kohustuslik keskharidus suudaks lahendada mitmeid sotsiaalprobleeme. Sealjuures jättis Kaarel Tarand välja toomata ning väitlejad küsimata, milliseid sotsiaalprobleeme siin eelkõige silmas peetakse.
Näidetena leidsid märkimist küll kuritegevus, koolikonfliktid ja õpiraskustega noored, kuid üldistamise tõttu jäi mulje, nagu prooviks Kaarel Tarand väita, et just need lisanduvad kohustuslikud kolm aastat 14 protsendile noortest on see imerohi, mis kõik sotsiaalprobleemid (ja nende tekkepõhjused) lahendab.
Väitlejad tõid siinkohal välja, et kui tänases olukorras ei suuda isegi kohustuslik põhiharidus neid probleeme vältida ning ka põhikoolist langeb palju lapsi välja, siis on raske ette kujutada, miks just lisanduvad kolm aastat nii otsustavat rolli peaksid mängima.
Sellekohasele väitlejate küsimusele tuli ristküsitluses vastuseks jälle viide valgustusajale, hariduse tähtsusele ning «mitte kellegi maha jätmisele», mis kahjuks küsimuse sisu kohta palju infot ei andnud.
Väiksemad väitluse alateemad puudutasid elukestva õppe ja kohustusliku hariduse omavahelist tasakaalu, keskhariduse taseme languse või tõusu küsimust ning seoseid kutseõppega. Nendes küsimustes tõid mõlemad pooled välja üksikuid mõtteid, kuid ühegi argumendi sisulise lahtimõtestamiseni ei jõutud.
Lõpetuseks sooviksin tähelepanu juhtida veel Kaarel Tarandi lõppsõnas esinevale sildistamisele, mis poliitilises debatis võib ehk olla küll levinud ja aktsepteeritud, kuid väitluses siiski mitte.
Kui väita, et «päris eugeenikaks ning rassihügieeniks jutt ei läinud», siis annab see lugejale viite, et natukene siiski läks. Selline hinnang väitlejate argumentide suunas on siiski alusetu.
Seega selgus väitluse lõpptulemusena, et haridus on küll juba valgustusajast saadik oluline olnud ja areneb pidevalt edasi, kuid kas muutumise käigus peaksime hariduse omandamist suuremas osas universaalselt kohustuslikuks muutma, jäi suure kahtluse alla.