Tagasi
Usume väitlusseltsis positiivsete eeskujude muutvat jõudu ning kuna erakondade suunalist kriitikat on niigi palju, oli meie kindel kavatsus tõsta esile pigem õnnestunud argumentatsiooni näiteid. Teist nädalat järjest on neid aga hirmus keeruline leida.
Võtame lahti suvalise erakonna valimislubadused. Ühes neist on kirjutatud: «On aeg parandada kutseõppe taset.» Teises lubatakse: «Piirame nii alkoholireklaami kui ka alkoholi kättesaadavust.» Kolmandas on öeldud: «Reservvõimsuste kavandamisel tuleb eelistada energiaallikate mitmekesisust ja pikaajalist konkurentsivõimet, sealhulgas Euroopa keskkonnapoliitika valguses.»
Mida need laused tähendavad? Kas alkoholireklaami piiramine vähendab tarbimist? Kas tarbimise vähendamine Eestis on vajalik ja võimalik? Nii väga igatseks iga lubaduse juures näha «Loe edasi» nuppu, mida sealt kahjuks ei leia. Valimisprogrammid ei sisalda argumenteeritud ettepanekuid meie riigi tuleviku kohta, vaid annavad enamasti erinevatele valijagruppidele suunatud paljasõnalisi lubadusi.
Valimisstuudio valmistas piinlikkust
Kui rahandusministeerium tuli välja arvutustega lubaduste elluviimise kulude osas, tõstsid paljud erakonnad hädakisa, et neile on liiga tehtud. Valijana tahaks öelda – mis te karjute, pange oma analüüs ning arvutused kõrvale ja siis võrdleme.
Poliitikud on küll varmad intervjuudes kinnitama, et «kõik vastavad arvutused on tehtud», aga näha pole neid analüüse kusagil. Miks see tõestusmaterjal ei võiks olla avalik info, mille pinnalt informeeritud valijad saaksid oma otsuse teha?
Suurt osa mängib loomulikult meedia oma formaatidega. Kui ajakirjanikud ministri kandidaati intervjueerides küsivad taimetoitluse soovitatavuse kohta või tõstatavad selliseid teemasid nagu «Üritate olla mitte Ansipi ega ka Savisaare paadis, vaid hõljuda kusagil vahepeal – või nende kohal?», siis oleks isegi kõige ratsionaalsemal vastajal keeruline keskenduda riiklike poliitikate argumenteerimitud selgitamisele.
Rahvusringhäälingu valimisstuudio ei suutnud eelmisel nädalal samuti olla sisukuse etaloniks. Üle poole saate ajast kulus pigem emotsionaalset laadi teemadele. Järgmise nelja aasta riigivalitsemise seisukohalt ei ole näiteks eriti oluline, kui palju mõni üksikkandidaat eelmistel valimistel hääli kogus. Piinlikkust valmistas ka asjaolu, et saatejuhid ei suhtunud üksikandidaatidesse samaväärselt kui tegevpoliitikutesse, lubades endale grupiviisilist sildistamist («Teil puuduvad ju koostööoskused»).
Kiisleri loogikaviga ja emotsionaalne Ansip
Loogikaveaga oma arutluses sai möödunud nädalal tahtlikult või tahtmatult hakkama ka regionaalminister Siim-Valmar Kiisler. 9. veebruari Postimehe regionaalpoliitika diskusioonis vastas ta koolide sulgemise kriitikale järgmiselt: «Soomes on viimase 15 aasta jooksul igal aastal kinni pandud sada kooli. Eestis pannakse kinni vähem kui kümme kooli aastas. Tegelikult on meil hoitud näiteks koole palju tugevamalt kui Soomes.»
Demagoogias on selle võtte nimi tu quoque, lapsekeeles «Aga tema tegi kaa!». Kui info Soome kohta on korrektne, siis võiks see olla hea tõestusmaterjal, kuid esmalt tuleks esitada arutluskäik. Ainult see, kas ja kui palju koole Soome on sulgenud 15 aasta jooksul, ei selgita ega põhjenda kuidagi otseselt koolide sulgemist Eestis.
Väga tugevalt emotsionaalse mõjutamise suunas kreenis on ka Andrus Ansipi lause Postimehe artiklis «Kes ei kandideeri, reeglina ministriks ei saa». Peaminister lausub: «Me ei ole arutanud ega arutagi ministrikohti enne valimistulemuste selgumist, sest valija öelda on, millise platvormiga valitsus tuleb – kas automaksu, astmelist tulumaksu ja üldist maksukoormust tõstev või tööjõumaksude vähendamist ja vastutustundlikku majanduspoliitikat ajav».
Sisuliselt ütleb ta, et automaks, astmeline tulumaks ja üldine maksukoormuse tõus on vastutustundetu majanduspoliitika, aga see on osavalt peidetud näilisesse võrdlusesse. Kuidas automaks ja tööjõumaks samale skaalale on sattunud või miks nad teineteist välistama peaksid, seda artiklist ei selgu.
Kahepeale kokku argumenteeritud seisukoht
Lõpetuseks läks siiski korda leida ka üks enam-vähem hästi esitatud argument. Ajakirjaniku küsimus kõlas: «Reformierakond on selline ettevõtjasõbralik erakond, ükskõik kas seda mõistetakse irooniliselt või mitte. Millised võluvitsad ettevõtja maale toomiseks teil on?» Reformierakondlase Rein Aidma vastus oli: «Võluvitsa loomulikult ei ole. Aga on olemas nii riiklikud kui Euroopa Liidu poolsed võimalused, mida maal kasutatakse. Mina tean küll kümneid näiteid kas või Ida-Virumaalt, kus on riigi poolt ettevõtlust toetatud.»
Teda täiendas Siim-Valmar Kiisler: «Meil on suur tööstusalade väljaarendamise programm ja nüüd sõltub omavalitsustest, kes läheb taotlema ja kes ei lähe. Taotlejad on saanud tööstusaladele suuri summasid.» Tõsi, oleks tahtnud lisaks kasvõi ühte näidet mõne taotleja või tööstusala ja toetuse tulemuslikkuse kohta, kuid isegi praegusel kujul oli kahe peale kokku tegemist argumenteeritud vastusega.
Eelmise nädala argumendisaak niisiis jäi pigem kesiseks. Loodame südamest, et alanud nädalat kommenteerides saame esile tõsta pigem positiivseid eeskujusid. Soovime nii valijatele kui valitavatele tarkust ja tähelepanelikkust!
