Oudekki Loone: võim klaashelmeste eest

Oudekki Loone Foto: Erakogu

«Me lubame teile kaupa X väga soodsalt, kui te minu poolt hääletate, aga pärast valimisi me oma lubadust tingimata ei pea, sest me teeme koalitsioonivalitsuse ning meie partnerid seda lubadust ei poolda.»

Just seesugune tundub mulle iga seekordsetel valimistel kandideeriva partei sõnum (hüva, nende parteide, kes reaalselt loodavad parlamenti saada või koalitsioonikõnelustel kaasa lüüa).

Itaalias on olemas poliitikatermin «vahetuskaubahääl», mis tähistab häält, mida valija ei anna mitte poliitilistel või siiratel ning ebaisiklikel motiividel kujundada ühist ruumi, vaid mingisuguse konkreetse kasumi pärast, mida kandideeriv isik talle pakub.

See ei ole alati tingimata seadusevastane (on vaid nendel juhtudel, kus kandideerijal ei ole seadusandlikku õigust lubatavat jagada, kui tegemist on otseselt häälte ostmisega, kui on tegemist maffiaga), kuid niisugusel tegevusel on selge negatiivne alatoon. Häälte omandamine vahetuskaubana ei ole päriselt kooskõlas demokraatia alusideedega, põhiseaduses kirjeldatud riigivalitsmismeetoditega või isegi vaba võistlusega ideede turuplatsil.

Vaatame näiteks neid hüüdlauseid, mida neli suuremat parteid Postimehe palvel on oma programmidest tähtsaimana esile tõstnud, seda, mis peaks olema üldrahvalik arutelu probleemide osas, mis peaks andma legitiimsuse ametisseastuva valitsuse lahendustele. Kõigi nende parteide kampaaniaraskus on just vahetuskaubahäälte klientelistlikul suhtumisel, kus poliitik pakub mingit selgeltmääratletavat «kaupa», materiaalset hüve teatud ühiskonnagrupile, lootes vastutasuna saada carte blanche'i poliitilise võimu kasutamiseks järgneva nelja aasta jooksul.

Nii pakuvadki need parteide seatud olulisimad eesmärgid peamiselt käegakatsutavat materiaalset hüve mingile konkreetsele ühiskonnagrupile, näiteks «tasuta kõrgharidus» (IRL), «kodude maamaksu kaotamine» (IRL), «toasooja käibemaksu alandamine» (Kesk), «tõstame kõiki pensione» (Kesk), «tõstame lapsetoetuse kolmekordseks» (SDE), «maksame üliõpilastele 130 € tudengipalka» (SDE), «tulumaksumäära vähendamine koos maksuvaba miinimumi tõstmisega» (Reform), «stabiilne pensionitõus» (Reform).

Kui aga otsida parteiprogrammidest mingisugustki täpsemat selgitust selle kohta, millistest allikatest neid hüvesid kaetakse või milline on see strateegiline poliitiline valik, mille tulemusena niisugune taktikaline käik võimalikuks saab, siis kahjuks vastused puuduvad. Puudub vastus sellele, kuidas valija selle partei kaudu valitseb, kuidas mingi ühiskonnagrupi võimalus riigivalitsemises osaleda suureneb, millised valija elu igapäevased valikud ja teod saavad võimendi riigi tasemel. Puudub süsteem, raamistik, mis selgitaks, mida antud erakonnad siiski poliitilise võimuga teha kavatsevad, miks neile seda vaja on.

Programmid koosnevad pikemast samalaadsetest klientelistlikust nimekirjast ning natukene üldisemal tasemel kõlavatest loosungitest («Hariduskorralduse umbteed on kaotatud, väljalangevus minimaalne ja õpetajate ning õpilaste rahulolu koolikeskkonnaga kõrge» - SDE), mille sisse on peidetud mõned üksikud strateegilised valikud («Eesti ülikoolid on vabastatud avalik-õiguslikust staatusest tulenevatest piirangutest» - Reformierakond). Kuid ka need valikud jäävad omaetteseisvateks punktideks, kuivõrd puudub selgitus, miks just niisugused sammud panustavad õiglasema ühiskonnakorralduse tekkesse, ka neis puudub selgeltnähtav rahastusallikas, jõud, mis antud sammude elluviimist tagaks. Veel enam, puudub ka igasugune ülevaade või kindlus, millised on just need kõige olulisemad sammud, millest koalitsioonikõnelustel ei loobuta.

Sel viisil Reformierakonna valija, lugedes lauset «tuleb luua olukord, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega», ei saagi teada, kas järgmist selle erakonna poolt toetatud käibemaksutõusu põhjendatakse «halbadest valikutest parimaga» või «ülemaailmse imperialismiga» – vabandust, «majanduskriisiga». Kuid analoogiliselt ka Keskerakonna valija ei saa kindel olla, millise koalitsioonipartneri tahte taha seekord astmelise tulumaksu kehtestamine jääb (Sotsiaaldemokraatide ja IRLi osas oskab lugeja siin juba ilmselt ise näidete rida jätkata).

Vahetuskaubahääled oma eriti õõvastaval kujul: valija isegi ei saa seda kaupa, mille vastu ta oma hääle – omaenda õiguse valitseda – andis. Seesugusel poliitikakorraldusel aga puudub sisemine meetod võimu rahumeelseks vahetamiseks: kui inimesed on olukorras, kus neil pole ei võimu ennast valitseda ja see, kes valitseb, neid järjekindlalt petab, siis nad kipuvad viimaks käituma nii, nagu Egiptuses hetkel näha on.