Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: tasuta kõrgharidus – lollitamine?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Corbis / Scanpix

Kolumnist Abdul Turay tõdeb: inimesed ei usu, et jõuliselt raha kokkuhoidmist toetav erakond sooviks teoks teha programmis välja käidud tasuta haridust.

IRL lubab kaotada õppemaksu valdaval osal tudengitel. Sotsiaaldemokraadid süüdistavad neid populismis ja Keskerakond kinnitab, et IRL on pihta pannud nende poliitika.

Aga mida arvavad üliõpilased?

Peagi ülikooli astuv 18-aastane Diana Kull on üks neist, kellele see algatus on suunatud. Tasuta haridus on Kulli meelest hea ja see oli üks põhjus, miks ta valis välja just selle ülikooli, mille ta valis. Ta on täpselt seda laadi ebakindel valija, keda IRL püüab enda poole võita. Talle meeldivad sotsiaaldemokraadid, kuid ta arvab, et IRL on mõistlik erakond.

«Mulle meeldib nende üldine käitumine. IRL ei ole liiga rahvuslik, nad on kenasti keskel,» ütleb ta.
Aga ärge kohe lootke, et Kull hääletab IRLi poolt. Õigupoolest ei tasu loota, et ta üldse Eestisse jääb. Kull lahkub riigist just seepärast, et ta soovib tasuta haridust.

Ta on langetanud otsuse õppida Taanis, sest seal on õppemaks juba kaotatud. Aga isegi kui haridus oleks tasuta, ei jääks ta siia. Moekunsti õppida soovivale Kullile ei ole asi ainult rahas, vaid ka selle hariduse kvaliteedis, mida ta võib välismaal omandada.

«Ehkki me peame õppimise eest maksma, on hariduse tase nii kehv. Taanis on olemas kõik masinad, millega rõivaid teha. Siin tehakse kõike kangastelgedel, sedasi ei tee enam keegi, see on täiesti mõttetu,» ütleb ta.

Mis puudutab naasmist Eestisse, seisab Diana Kull teistpidi kõlbelise valiku ees. «Võib-olla tuleks küsida: kas ma peaksin jääma Taani? Võib-olla peaksin tundma ennast süüdi, et nende maksumaksjad tasuvad minu õppimise eest,» sõnab ta ka ise olukorra iroonilisust märgates.

Rääkinud inimestega, keda see otseselt puudutab, niisiis üliõpilastega, sai kindlalt selgeks üks asi: sellega neid ära ei osta. Üliõpilased mõistavad, et asjad on keerulisemad, kui neid tahetakse uskuma panna kahe sõna «tasuta kõrgharidus» lisamisega valimisprogrammi.

Peamine IRLi ees seisev probleem on see, et inimesed ei kipu uskuma, kui miski räägib iseendale vastu. Nad ei usu, et endiselt jõuliselt karmi eelarvedistsipliini ja raha kokkuhoidmist toetav erakond sooviks teoks teha välja käidud programme: emapensioni, tasuta haridust ja muud sellist, mis ilmselgelt läheb palju maksma.

26-aastane doktorant ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse lektor Aleksandr Popov arvab, et nad lihtsalt ei suuda seda teha. «Tegemist on diskussiooniga, mis mõjutab järgmisel neljal aastal meid kõiki. On selge, et IRL püüab süstida üliõpilastesse kindlustunnet. Spetsiaalne pension emadele. See on hea mõte, aga kust me selleks raha võtame?»

«Nad võivad ju mingi maksu kehtestada. Aga siis pole ju vahet. Inimesed peaksid lihtsalt oma laste õppimise eest maksu kaudu tasuma,» sõnab ta. Popov väidab, et raha leidmine millegi muu arvelt ei ole samuti väljapääs.

«Võib ju kaaluda sõjaliste kulutuste kärpimist, aga seda on neli korda üritatud ja ükski kord ei ole midagi välja tulnud. Tüütu ajalugu kinnitab, et venelased on kohe külje all ja me ei saa kärpida. Ja et me kuulume NATOsse, on meil kohustus osaleda NATO lepingu täitmises. Kuskilt mujalt kärpida ei ole. Kultuuri ja tervishoidu on juba kärbitud,» ütleb Popov.

Sedamööda, kuidas Eesti ülikoolid paremaks muutuvad, kerkib nende ette fundamentaalne probleem. Kui ülikoolid hakkavad konkureerima üleilmsel turul, surub see hinnad üles rahvusvahelisele tasemele. Sestap ei ole Reformierakonna sõnad rahvusvahelise tasemega õppejõudude ligimeelitamisest midagi väärt, kui neile pole võimalik väärilist tasu maksta.

Samade probleemidega on teised riigid maadelnud juba aastakümneid. Täpselt samal põhjusel varises 1990. aastatel kokku Briti tasuta haridussüsteem. Briti ülikoolid konkureerisid ja konkureerivad otseselt Ameerika ülikoolidega.

Õppejõud hakkasid nõudma kõrgemat tasu ja paremaid tingimusi, ähvardades vastasel juhul suunduda Ühendriikidesse. Valitsus soovis suurendada ülikoolis õppivate noorte hulka. Lahenduseks oli õppemaksu kehtestamine, mis esialgu oli väike. See võeti enam-vähem rahulikult vastu.

Nüüd on Londoni tänavad tudengeid täis. Arvatavasti olete kuulnud eelmisel aastal puhkenud möllust: süüdati autosid, huligaanid pidasid politseiga lahinguid. Troonipärija ja tema abikaasa pidid hirmunult nägu varjama, kui vihane rahvamass nende auto ümber märatses. Ja vägivald ei pruugi olla lõppenud.

Me õppisime sellest õige palju ja võime õppida palju ka liberaaldemokraatidelt, kes sarnaselt nende Eesti vaste Keskerakonnaga seadsid tasuta kõrghariduse oma programmis võtmekohale.

Seepärast olid nad ka noorte seas kõige populaarsem erakond. Aga kui nad koalitsiooni koosseisus võimule tulid, tõstsid nad õppemaksu 300 protsenti, 3000 naelalt 9000 naelale aastas. Tudengid olid marus ja näitasid eriti selgelt vihkamist välja libdemide juhi Nick Cleggi vastu.

Küünilised eestlased võivad selle peale õlgu kehitada. Eestis teevad erakonnad lausa reeglipäraselt asju, mida nende programmis ei leidu, või jätavad tegemata asju, mida nad programmis ette nägid.

Aga reeglina ei käitu erakonnad otse vastupidiselt valimisprogrammis lubatule, kui nad just ei kuulu koalitsiooni. Brittidel puudub koalitsioonivalitsuse traditsioon. See tingis ka rahutused. Eestil on see traditsioon olemas.

See ei tähenda muidugi, et IRL kindla peale oma lubaduse unustab, aga tudengid ei arvesta sellega – nad ei välista isegi võimalust, et IRLi valitsus võib õppemaksu lausa tõsta. Samuti tunnevad nad muret, et selle loosungi väljakäimisel ei pruugita olla mõeldud piisavalt tagajärgedele. Tasuta haridus võib haridussüsteemi tegelikult isegi hullemaks muuta.

19-aastane Erik Loide, kes kavatseb asuda õppima bioloogiat, on samuti just selline tudeng, keda see puudutaks. Ta lausub: «Loomulikult pean ma seda heaks mõtteks. Mu perekond pole just väga rikas. Ja ma ei saa toetuda oma emale, kes on praegu üksikema. Kui ma tahan ülikooli minna, võib ta tasuda mu elamiskulud, aga mitte õppemaksu. Kui koolis käimise eest peaks maksma 1000 eurot, asetaks see tundegi õlule ränga koorma.»

Kuid ta pelgab, et tasuta haridus viiks kvaliteedi alla. «Teadustööks ja materjalideks ja uueks tehnikaks läheb raha vaja. Kui õppemaks ära kaotada ja kõik saavad tasuta õppida, on raha selleks lihtsalt vähem,» ütleb ta.

Loide väidab, et sellise poliitilise algatuse äkiline väljakäimine valimisaastal oli viga. «Selle ajani, kui tasuta haridus kehtestatakse, kui see üldse kehtestatakse, kulub aastaid mitmesuguseid reforme,» ütleb ta.

Popov usub, et raha paiskamine probleemide lahendamiseks ei paranda hariduse kvaliteeti. «Ma pooldan tasuta kõrgharidust. Ma pooldan tõsisemat keskharidust, et üldse ülikooli pääseda. Ülikoolis õppimiseks peab emotsionaal­selt valmis olema. Paljud noored, kes ülikooli tulevad, on ikka veel kinni keskkooli mõttelaadis,» ütleb ta.

Popov väidab, et ka ülikoolid ise peavad muutuma. «Eestis pole kuigi karme eeskirju ülikooli rajamise kohta. Meil on terve hulk algelisi kõrgkoole. Inimestel puudub teave. Mul ei olnud ülikoolist aimugi, kui ma siia tulin,» sõnab Popov.

Isegi need, kes juba saavad tasuta haridust, näevad probleeme. 23-aastane Edith Nigumann õpib radioloogiatehnikuks. Ta usub, et kui kogu haridus on tasuta, kaotab see nii õppejõudude kui ka üliõpilaste motivatsiooni. «Võib-olla õppejõud ei näe enam nii palju vaeva. Tegelikult muutub kooli saamine väga raskeks ja mõned, kes õigupoolest ei soovigi konkreetset eriala õppida, ometi õpivad seda, sest see on tasuta,» ütleb ta.

Kuigi tema esimene valik oleks jääda Eestisse, leiab ta, et sobiva pakkumise korral kaaluks välismaale minekut. «Kui me õppima hakkasime, öeldi meile, et saame tööd ja head palka. Nüüd öeldakse, et kõik töökohad on juba täis. Me oleme pettunud, sest meie elukutse ei ole ju väga levinud,» sõnab ta.

Mõned õppurid, eriti need, kes aktiivselt tegevad õpilaspoliitikas, on küünilised. «Ma arvan, et nende lubadused on jaburad – kust see raha võetakse?» ütleb otsekoheselt 16-aastane Kristjan Kilk, kes kandideerib Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatusse. Ta ei ole sellise poliitika vastu, aga ta lihtsalt ei usu, et IRL suudab selle teoks teha.

IRL loodab, et tasuta kõrgharidus parandab haridussüsteemi ja muudab selle kättesaadavaks ka vaesematele inimestele. Keegi neist, kellega ma olen vestelnud, ei kipu seda uskuma.

IRL loodab, et tasuta kõrgharidus julgustab inimesi kodumaale jääma, või kui nad ka välismaale lähevad, tagasi tulema. Keegi neist, kellega olen vestelnud, ei kipu nii arvama.

«Kui jään Eestisse, siis sellepärast, et mu perekond on siin, ja muu sellise pärast. Ma küll ei arva, et ma peaks siia jääma sellepärast, et riik on maksnud minu hariduse eest,» ütleb Kilk. IRL võib loota, et selline lubadus toob hääli, aga kõik õppurid, kellega olen vestelnud, suhtuvad sellesse kahtlevalt.

Kõige selle taga aimub teadmine, et sendi veeretamine ja tasuta asjad ei sobi kuidagi kokku. Aga ehk IRL peabki omal nahal kogema, kas selline poliitika aitab valimisi võita.

Tagasi üles