Jaan Toots: ma kukun alati ülespidi!

Jaan Toots Foto: Peeter Langovits

Kuigi ärimees Jaan Tootsi kohta arvatakse, et ta astus valimisvõitlusse vaid selleks, et saada CVsse märge «peaministrikandidaat», kinnitab mees, et  võtab asja väga tõsiselt.

Mitmed ärimehed, kellega olen vestelnud, ütlevad, et te ei võtagi kogu seda Rahvaliidu ja peaministri asja väikse lõbusa vahepalana, vaid päris tõsiselt kohe.

Loomulikult! Ma ei ole selline inimene, kes oleks elus mõnda ametit nalja pärast vastu võtnud. Olen olnud väga erinevates riigiametites ja erasektoris nii transiidi- kui ka kinnisvaraäris ning kõigisse ettevõtmistesse täie tõsidusega suhtunud. Loen enese puhul tugevaks küljeks seda, et olen võimeline väga kiiresti kohanema ja uue asja ära õppima.

Rahvas ootab teid peaministriks?

Rahvaliit ootas. Rahvaliidu juhtkond ja president Arnold Rüütel, kes on südamega asja juures, oskasid mind ära veenda. Olen inimene, kes on teinud elus väga järske kannapöördeid. Riigitöölt tulles ei uskunud ise ka, et suudan äris läbi lüüa. Esimene töökoht erasektoris oli Tallink ja olen väga tänulik Enn Pandile, kes viskas mind ärivette ja õpetas ka ujuma. Ta pani mind juhtima laeva ümberehituse projekti, hoolimata sellest, et ma ei teinud tol hetkel vahet vööril ja ahtril. Aga nelja kuu pärast oli Fantaasia nime kandnud laev esimese laevana ümber ehitatud ja see erines kõigist eelmistest! Pärast seda ei karda ma uusi väljakutseid.

Rahvaliidu üles ehitamine on fantaasia või reaalsus?

Viisakalt öeldes – parteil ei ole praegu kõige parem olukord, aga kõik pole ka lootusetult untsu keeratud. Liikudes praegu Eestis ringi, kohtudes oma partei liikmetega ja valijatega, näen, kuidas sära tuleb nende silmi tagasi ja nad näevad, et Rahvaliidu keskaparaat hakkas lõpuks tegutsema. Sügisene lootusetuse olukord on kadunud. Mõistetakse, et Rahvaliitu on meie põhimõtete eest seismiseks riigikokku vaja. Sisemise viha tekitas minus see, et kui parteil läks halvasti, kui liider justkui kadus, lasid suhteliselt tugevad tegijad erakonnast jalga. Kui oleks lihtsalt ära mindud, olnuks see arusaadav. Aga et mindi teistesse erakondadesse, et pääseda tagasi parlamenti ükskõik mis hinnaga, tekkis mul tunne, et tuleb appi minna, kuna meie valija on olemas. Erakonnas on 9200 liiget...

Kas on ikka nii palju?

Alati on igas erakonnas passiivseid liikmeid. Aga kaasamõtlevaid ja hingega asja juures olevaid inimesi on meil veel 8000. Tosinast ringkonnast kaheksas on meil uued tegijad. See kõneleb sellest, et tekkinud on teise juhtimisega Rahvaliit. Mina isiklikult esindan seda suunda, et me ei soovi kakelda ja teistele poliitikutele vastanduda, vaid öelda välja seda, mida meie teeme teisiti, mida meie teeme paremini. Nimetaksin seda uueks suunaks Eesti poliitikas. Loodame, et pääseme kuue kohaga riigikokku, aga pigem on soov partei jalgadele tõsta. Ja siis räägime nelja aasta pärast hoopis teist juttu.

Meenub Oliver Kruuda jõuline pöördumine Rahvaliidu kongressil, mil otsustati sotsidega ühinemise või iseseisvalt jätkamise üle. Kruuda toetas iseseisvalt jätkamist. Miks ettevõtjatele Rahvaliit nii isuäratav on?

Rahvaliit on ainuke maaerakond ja maaettevõtlus on praegu riigi vale majanduspoliitika pärast tugevasti kreenis. Maal tegutsev ettevõtja vajab selgelt rohkem hoolivust, kui riik läbi ettevõtluskeskkonna loonud on.

Kas ärimeestel on praegu Eestis oma partei?

Ei.

Näete Rahvaliidus potentsiaali olla ühe või teise võimuliidu loomisel kaalukeeleparteiks?

Loomulikult. Kindlasti oleme sümpaatne koalitsioonipartei. Kui öeldakse, et õige poliitik valetab nii tugevasti, et hakkab ise ka uskuma, siis meie seda ei tee.

Milleks tuleb jõudu ja tahet eelkõige rakendada, kui oleme saavutanud kõik rahvusvahelised eesmärgid?

Tuleb mõelda meie enda rahva ja riigi peale. Esiteks – praegu on riigivalitsemise kulud endiselt liiga suured. Alustame riigikogust. Rahva hääle parlamenti toojaid ei pea olema 101, vaid piisab 51 tublist häälekandjast ja suur hulk maksumaksja raha on kokku hoitud. Teiseks – bürokraatia on meil hulluks läinud! Väikefirma alustamise puhul ei ole võrreldav, kui palju aega läheb selleks meil ja kui palju Saksamaal. Kui ma 1997. aastal riigitöölt ära tulin, siis võrreldes toonase ajaga on ministeeriumide keskaparaat oluliselt kasvanud. Seda tuleb vähendada.

Masu ajal tõmmati ju ridu koomale?

Mitte midagi ei tõmmatud. Oleme ausad – kaotati ära lihtsalt tühjad kohad. Olen selle poolt, et ametnik peab saama väärilist palka, aga neid ei pea nii palju olema. Peamiselt räägin ma kõikvõimalikest nõunikest ja referentidest, keda on kümnete kaupa. Kolmandaks Rahvaliidu tõsiseks mureks on elektri hind. Seda tuleb aktsiisi kaudu vähendada. Ja tervishoid – meditsiin ja kiirabi tuleb kättesaadavaks teha kõigis valdades.

Kiirabi igasse valda! See kõlab kaunilt, aga selleks pole raha.

Mis on siis veel kallim kui tervis? Kõik muu peale selle on ju mõttetu.

Kuidas teie nägemuses tuleks maaettevõtlust soodustada?

On selge, et igal tootmisel peab olema turg taga. Ühest vastust pole, aga kindlasti tuleb firmade loomine lihtsamaks teha ning soodsa majanduskeskkonna ja riigi abi pakkumine läbi nõustamise või erinevate fondide on samuti vajalik.

Olete ettevõtjana viimastel aastatel mõelnud, et näis-näis, millal Ida-Virumaal, kus te kandideerite, sotsiaalne plahvatus käib ja rahvas mässu tõstab?

Mulle meeldivad keerulised väljakutsed, seepärast nõustusin seal kandideerima. Olen töötanud üheksa aastat transiidi alal. Transiidis töötavad sadam ja raudtee nagu üks löögirusikas. Neid ei saa lahutada ja raudtee tulebki kogupikkuses läbi Ida-Virumaa. Sealt on kaks karmi lainet üle käinud – suur erastamislaine ja transiidi vähendamine. Siis koondati palju sadama- ja raudteetöötajaid, seejärel polnud vaja ka suurt hulka autojuhte, kes vedasid kaupa sadamasse ja sealt välja, koondati ka kaupa saatnud turvatöötajad. Veerema hakkas lumepall, mille järjest suuremaks kasvamisel kaotasid töökoha tuhanded inimesed, kes olid reeglina pere ainsad toitjad. See on sotsiaalne probleem. Tuleb taastada transiit ja töökohad. Ida-Virumaal palju ringi käies näen ja tean, et seal elavad väga kannatlikud ja toredad inimesed.

Olete Savisaare kõrval vaieldamatult kõige skandaalsem peaministrikandidaat.

Kõik mind saatvad skandaalid on välja imetud. Toona oli inimestes suur kadedusepisik. Kui ühe valitsuse ajal töötasid, siis olid justkui nende mees ja teise valitsuse all töötada ei tohtinud. Nüüd on need noore riigi kasvuraskused möödas ja näiteks kantslerid püsivad hoolimata valitsuste vahetumisest. See on hea. Üks mu sõber ütleb – Toots kukub alati ülespidi.

Peavad teised poliitikud teid kõrgete politseiametite pärast kartma?

Mina ei tea, miks politseis kõrgetel kohtadel olnud eelkäijad pole seda välja öelnud, ilmselt on tahtnud hoida saladuseloori, aga ütlen täiesti kindlalt – kui oled kolm aastat süsteemist eemal, siis peale heade sõprade sa muud ei tea. Politsei eetika on nii kõrge, et me tööasjadest ei räägi. Ma pole nii rumal, et midagi nende käest küsida, sest kui nad räägivad, siis nad kas valetavad või ei räägi kogu tõde.

Mis te oma isalt kaasa olete saanud?

Pere hoidmise. Kindlasti leidub nüüd ilkujaid, aga ma olen väga perehoidev inimene. Esimese naisega elasime 22 aastat, lapsed said koolitatud ja üles kasvatatud. Nüüd on uus pere, kodus kasvab väike laps. Ja jumal on andnud mulle õnne, et mõlemad vanemad on veel elus. Saan väga hästi läbi eksnaisega. Suhtume kõik üksteisesse suure austusega.

Te olete ristitud inimene?

Jah, mina, minu Kati ja mu väiketütar oleme ristitud Lääne-Nigula kirikus ja esimese abielu kolm last Põltsamaal. Ma pole süvausklik, aga julgen öelda – on kõrgem võim, kelle võimuses on asju otsustada. Ma ei ole kunagi kellegi vastu pahatahtlik olnud, siin on kindlasti kiriku mõju.