Poliitikud vestlusringis: oodates viisavabadust demokraatliku Venemaaga

Riigikogu valimised. Foto: Pm

Kas rahvusvahelistesse organisatsioonidesse risti-rästi  lõimitud Eesti vajab veel üldse oma välispoliitikat? Valimiseelses vestlusringis olid seekord Marianne Mikko (SDE), Urmas Paet (Reformierakond), Marko Mihkelson (IRL), Enn Eesmaa (Keskerakond) ja Eerik-Niiles Kross (roheliste avatud nimekiri). Küsis Neeme Korv.

Välispoliitika leiame erakondade valimisprogrammide lõpust ja enamasti nenditakse neis, et me oleme olnud tublid, mis kahtlemata on ka tõsi. Aga siiski, kas see paigutus pole mõnevõrra vastuolus maailmaga, mis on muutunud üha ebastabiilsemaks?

Paet: Ajalehte hakkavad eestlased lugema kust?

Kross: Surmakuulutustest!

Paet: Just, tagantpoolt ettepoole. Ankrumehed on ikka tähtsal kohal.

Eesmaa: Üheski valimisprogrammis pole eraldi teaduse osa, kuid keegi ei ütle, et seda ei peeta tähtsaks. Nii et paigutus ei ole siin oluline.

Mikko: Inimene tunnetab, et ta ei ole välispoliitika ekspert. Ta tahab, et tal oleks tööd, et tal oleks hea ja julge olla. Kui vaatan teiste sotside programme üle Euroopa, siis näen, et see ei ole teisiti ka suurtes riikides.

Kross: See, et välispoliitika on lõpus, on ka traditsiooni küsimus. Aga tänapäeval on ju välispoliitikat ka kõigis teistes punktides. Seoses ELiga on paljud asjad, mis varem olid käsitletud kui välispoliitika, hoopis mujal.

Mihkelson: Väikeriigi kontekstis on välispoliitilised teemad olulised. Küll aga ei määra need seisukohad valimistulemust sel määral kui näiteks majandusküsimused.

Eesmaa: Valija, nagu ka meedia, lähtub dramaatikast, aga kui me mingil teemal oleme üht meelt, siis just välisasjades.

Me muudkui kiidame, et tõhustame tööd rahvusvahelistes organisatsioonides. Kas selles ei peitu oht, et minetame oma analüüsivõime ja jääme mugavaks, loorberitele puhkama?

Mikko: Ma usun, et see on väga õigustatud küsimus. Me oleme näiteks end kogu aeg pidanud oma naaberriigi suhtes kompetentseks. Ekspertidena oleme võib-olla päris head, aga mis mind häirib Eesti välispoliitikas, on strateegiline analüüs – millist Venemaad me siis näha tahame.

Paet: Ma võin kohe vastata...

Te ei vastanud loorberite kohta. Kõik erakonnad peale Reformierakonna ütlevad, et tuleb tegutseda sisulisemalt, suutlikumalt ja tulemuslikumalt. Jääb mulje, et Islandi väljakul pole viimastel aastatel piisavalt pingutatud.

Paet: Olete te näinud ükskõik millises valdkonnas nende jõudude suurt rahulolu poliitikaga, mida nad parasjagu ei teosta? Ja alati saab teha teistmoodi, võib-olla veidi paremini... Aga vaadates fakte, on Eesti praeguseks üks kõige paremini integreeritud Euroopa riik. Pääs nendesse organisatsioonidesse ei käinud ju nii, et ühel päeval tuli mõte, vaid ELi, NATOsse, Schengeni viisaruumi, euroalasse, OECDsse saamisel on selged kriteeriumid. Selle taustal väita, et «pole sünteesi ja analüüsi» on natuke mõttetu jutt.

Kross: Ühest küljest on suhtumine, et meil polegi välispoliitikat vaja, et ongi ELi välispoliitika, NATO välispoliitika. Integreerituse oleme saavutanudki ju seetõttu, et me oleme teinud asju nii nagu Euroopa. Häda on aga selles, et me ajame kaks eri asja segi: välissuhtluse ja välispoliitika. Erakonnad räägivad välissuhtlusest ja vähem välispoliitikast. Kas meil on vaja välispoliitikat selle sõna klassikalises mõttes ja olukorras, kus me oleme? Minu meelest küll, seega on uue riigikogu oluline ülesanne määratleda meie rahvuslikud huvid ja neid kaitsta.

Kas selles, et kõik on justkui paigas, pole siiski ühiskonda uinutav risk? Kord ajaloos on, küll teistsugustel asjaoludel, rahva kaugenemine välispoliitikast meile kalliks maksma läinud.

Mihkelson: Ma arvan, et tegelikult rahvas ei kaugene. Kunagi varem pole maailm inimestele nii lähedal olnud. Kõik sündmused, mis maailmas toimuvad, on interneti vahendusel sekundi murdosa järel jälgitavad. Aga maailmas kerkivad erinevad probleemid ning eeldada, et loodav Catherine Ashtoni kontor (ELi ühtne välisteenistus – toim) teab kõigile küsimustele kuldseid vastuseid, oleks väga naiivne.

Mikko: Tähtis on ka selle kiiresti leviva globaalse info mõtestamine, siin on suur osa ka ajakirjandusel. Ja teisalt meie, kes siin me praegu ümber laua istume, mõtestaksime neid protsesse sagedamini.

Eesmaa: Mulle meenus lugu Jean-Paul Sartre’ist, kes väiksena luges väga palju. Tema käest küsiti, et, poiss, mis sa siis teed, kui sa suureks saad. Sartre vastas, geniaalselt muidugi: siis ma hakkan neid raamatuid läbi elama. Meil on niisamuti, nüüd, integreerituna, tuleb minna sügavuti, kasutades ära võimalused, millest osa me ei kujuta ehk isegi ette.

Paet: Välispoliitika ise ongi ju vahend ühiskonna heaolu ja julgeoleku kasvatamiseks. On väga oluline, et iseseisvuse taastamise järel on valitsenud nii ühiskonnas kui poliitikute seas välispoliitika osas üksmeel.
Mikko: Nõus. Aga ma olen ka üht meelt Eerik-Niiles Krossiga, et nüüd on küsimus, kas me näeme nüüd ennast ja oma välispoliitikat uues, suuremas kontekstis.

Ajakirjandusel on muidugi oma roll. Aga ma pidasin silmas avalikkusele poliitika seletamist laiemalt.

Mihkelson: Järjest tähtsamal kohal peaksid olema mõttekojad. Kaitseuuringute keskuse Lennart Meri konverents on võitnud juba päris palju kuulsust ja selle kaudu on Eestisse tulnud ka maailma mõistes tugevaid arvajaid. Läbi nende debattide on võimalus ka enda ideid edasi anda, nii-öelda väljaspool ametlikku suhtlust. Välispoliitika pole ainult välisministeeriumi poliitilise planeerimise osakond, kus ju kahtlemata töötavad tublid inimesed.

Kross: Me oleme küll lõimitud ja kaitstud, aga meile ei ole siiski täiel määral kohale jõudnud, et meie julgeolekupilt on avardunud...

Kuidas ei ole? Paet ütleb kohe, et me oleme teinud kõvasti tööd, aidanud luua NATO uut strateegilist kontseptsiooni – kõik on korras!

Kross: Annaks jumal, et seda ei juhtuks, aga kui Iraan ründab Türgit või Liibüa ründab Itaaliat, siis me ei taju, et see tähendab ka rünnakut meie vastu. Või kui Portugal läheb pankrotti, on see otsene oht Eesti majandusele.

Paet: Ma arvan, et see taju on natuke paranenud. Ennekõike sellesama Afganistani missiooni kaudu, kus Eesti NATO liikmena osaleb NATO missioonil väljaspool NATO territooriumi. Ja ajendiks oli ju kaksiktornide ründamine ehk siis ühe NATO liikme ründamine. Arusaam, et me oleme NATOs selle pärast, et meile tullakse vajaduse korral appi, on järjest rohkem ka mõistmine, et me peame ka ise panustama.

Valimisplatvormidest jookseb läbi ettepanek, et Eesti välisteenistus peaks meie ekspordivõimaluste parandamisele rohkem tähelepanu pöörama.

Mihkelson: Üks valdkond, kus meil on palju arenguruumi, on välismajanduspoliitika. See puudutab personaaliat, eri ministeeriume, saatkondi.

Mikko: Siin peaksime rääkima ka ettevõtjatega. Esiteks, millised meie huvid on ja kas üldse on ka kapatsiteeti.

Paet: Räägime meie ettevõtjatega iga kuu, ma olen isiklikult...

Mikko: Aga minu küsimus on: milles see väljendub?

Paet: Avasime Shanghais peakonsulaadi, seoses EXPOga ja ettevõtjate huviga piirkonna vastu. Oleme lähetanud lisadiplomaate mitmesse Aasia saatkonda. Tegeleme saatkonna avamisega Kasahstanis...
Eesmaa: Need teemad on käinud läbi ka riigikogu väliskomisjonist – mõttevahetus ka parlamendi tasemel on olnud intensiivne.

Kross: Üks asi on makrotasand, et sõlmitakse topeltmaksustamise vältimise lepinguid ja avatakse konsulaate, mis ju vajalik keskkonna loomiseks, aga meil on eeskätt vaja praktilist igapäevast kompleksivaba koostööd.

Mihkelson: Meie majandushuvid avalduvad sageli 1000–2000 kilomeetri raadiuses. Aasia suund eeldab ühist visiooni, kuidas riik võiks meie ettevõtjaid aidata. Mõõtmetelt ja mastaapidelt on tegemist täiesti teise kultuuriruumiga. Riigi tugistruktuuride kohalolek on seega eriti oluline. Üks mure on meie lennuühendused – vaadake, kuidas Soome suutis end avada Aasia turgudele.

Mikko: Aasia suunal räägitakse sageli üksnes Hiinast. Kas ainult seepärast, et Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogu liige? Mina soovitan kindlasti mitte unustada Aasia teist suurt – Indiat. Tahaks tegelikult näha analüüsi, kummale võiksime panustada.

Eesmaa: Statistika näitab, et Indiat on vähem visiitidega kaetud, kuid siinkohal on hea märkida, et mullu käis riigikogu delegatsioon Indias.

Kross: On oluline tähele panna, et need, kes välis- ja julgeolekupoliitikas on meie liitlased, on majanduses meie võistlejad, mõnikord isegi vastased. Kui me tahame minna Kesk-Aasiasse, on meil vastas soomlased, lätlased, leedulased. Just seetõttu on oma riigi tugi väga oluline.

Paet: Õhulosse pole muidugi mõtet püsti panna – ma ei ole täheldanud meie tõsistes ettevõtetes ülisuurt huvi kaugete turgude vastu. Tuleks ka vaadata, milline on ettevõtluse maht – kas neil on mõtet minna riskantsetele, tihti ka korruptsioonialdistele turgudele, kui siinsamas on kasvuruum olemas.

Ehk peaksime oma väiksuse juures hakkama tegema ümberkorraldusi oma saatkondade struktuuris, nagu näiteks Rootsi?

Paet: Never say never. Kuid mina tänases olukorras suure hurraaga kinnipanekut ei toeta. Suurem osa meie esindustest on teistes Euroopa ja NATO riikides. Ka suurem osa väliskaubandusest on seotud nendega. Kui keegi paneb oma saatkonna kuskil kinni, võib arvata, et teine pool vastab samaga. Mina ei tahaks praegu sellist mängu riikide vahel, kes nii kohapeal kui globaalses mõttes on liitlased – pahameelt ja tüli tegema hakata. Nii suur häda meil siin Eestis ka veel rahaliselt ei ole, et peaksime lähiaastatel umbes viie uue esinduse nimel hakkama seniseid sulgema.

Mikko: Välisteenistuse osas on mul teie suunas, härra välisminister, heita kriitikanool. Jutt on ELi ühtsest välispoliitikast. Meie oleme siin kõige oma lõimumise juures vägagi postkommunistlik riik. Meid on ka vähe näha sellistes organisatsioonides nagu ÜRO...

Paet: Ei ole nõus!

Mikko: Kes on meie Ahtisaari, kes kuumas kohas, kus iganes maailmas, lahendab probleeme?

Paet: Läheb aega, küll ta tekib. Soomel läks ka aega.

Mikko: See ei ole hea vastus! Ma tahaksin teada, keda ja kuidas me oleme lükanud, et ka noored näeksid, et selline asi on võimalik ka väikeriigi puhul.

Muuseas, Keskerakonna valimisplatvormis on kirjas, et välisministeeriumi töö ei ole olnud tulemuslik, mis puudutab...

Eesmaa: Jah, mis puudutab baroness Ashtoni bürood.

Paet: ELi välisteenistus pole veel formeeritud, veel paar-kolm aastat...

Mikko: Lobitöö käib juba ammu.

Paet: Ma ei ole kategooriliselt nõus arvamusega, et ELi välisteenistus komplekteeritakse peamiselt lobitöö või tuttavate paikapanemisega. Valdav osa ametisse nimetatutest on väga head professionaalid...
Mikko: Kes on läbi läinud konkursisõelast, kus riik on neid toetanud.

Paet: Eesti toetabki! Aga ärme jätame tähelepanuta, et Eestis on väga vähe neid inimesi, kes välispoliitilise CVga saaksid konkureerida diplomaatidega vanadest ELi riikidest. Kui palju on meil neid, kel ette näidata töökogemus ­Aasias, Aafrikas, Ladina-Ameerikas? Teiseks – keeled. Isegi prantsuse keele oskajaid on Eestis vähe!

Siiski – kui Keskerakond saab järgmises valitsuses välisministriportfelli, kas siis muutub töö tulemuslikumaks?

Eesmaa: See oli konstateering, see ei ole otsene kriitika. Ma olen ise protsessidele liiga lähedal, et võtta loožisistuja seisukoht. Olen ka baroness Ashtoni enda käest küsinud: ta viitas, et Leedu esindaja Vygaudas Ušackas läheb Afganistani, et kõik on mõeldav. Mis puutub Ahtisaarisse, siis konflikti edukas vahendaja saab olla ainult see, kes saab olla usaldusväärne mõlema konfliktipoole juures, see on ka põhjus, miks järgmise 15–20 aasta jooksul on raske oodata Nobeli rahupreemia laureaati Eestist.

Mihkelson: Vaidlen vastu!

Paet: Ma ei oleks nii pessimistlik. Meil on suured lootused – aastal 2052 on võimalus saada ÜRO peaassamblee presidendi koht Ida-Euroopale. Me oleme oma kandidatuuri juba üles seadnud. (Naer.)

Kross: Usaldusväärsuse koha pealt on Eestil, vastupidi, väga head võimalused. Me oleme väike, meist üldiselt peetakse lugu, me ei esinda mingeid suurriiklikke huve.

Aga omad kiiksud on meil ju juures.

Mihkelson: Igal riigil on omad kiiksud.

Ehk oleks otstarbekam rõhutada oma tugevaid külgi. Küberkaitse osas oleme ju praegu pildil, kui julgeolekupoliitikast näidet tuua.

Mihkelson: Probleemi ei ole – meid teatakse väga hästi ses osas, see on kivistunud pikaks ajaks. NATO küberkaitsekeskus Tallinnas...

Kross: Verb «kivistuma» pole IT-valdkonnas just väga positiivne. (Naer.)

Paet: Palveid saada Eestist ekspertnõu on tegelikult juba mõnevõrra rohkem, kui me suudame pakkuda.

Kross: Mulle tundub, et Eesti võiks Euroopa ühtse välisteenistuse ja ka muus mõttes olla siiski ambitsioonikam. Me oleme ka ehk liialt põhjamaiselt tagasihoidlikud.

Ootame aastani 2052...

Paet: Ma ei ütle, et ootame! See ei tööta nii, et lobitööga kõik juhtub! Igale kohale on konkurss ning meie inimesed kandideerivad, ja mitte ainult tippkohtadele, vaid ka madalamatele ja keskmistele kohtadele. Seda tuleks vaadata ka kui süsteemi – et kui me saame sinna sisse nooremaid diplomaate, hakkavad seda mööda ronima.

Mikko: Kui nad kandideerivad, siis me toetame. Aga mida me teeme selleks, et neid nimetataks?

Paet: Enamik kandidaatidest on ministeeriumi initsieeritud. Kui te arvate, et meil on tohutult neid, kes tahavad kandideerida, siis – see ei ole nii!

Mihkelson: Siin sa tood välja ühe valusa probleemi. Kuidas motiveerida neid juba paarkümmend aastat tegutsenud diplomaate, kes võiksid ju veel võtta uusi, ütleme, põnevamaid väljakutseid? Kui näiteks soojemasse paika Vahemere ääres kandideeritakse hea meelega, siis on kohti, kus tuleks lahendada Eestile välispoliitiliselt tähtsaid asju, nende vastu huvi puudub.

Päevale, mil vestlus leheveergudele jõuab, järgneb Tartu rahulepingu aastapäev. Ja selsinasel päeval küsitakse jälle: mis saab Eesti-Vene piirilepingust?

Paet: Pole vist kellelegi teadmata, et lepingud on alla kirjutatud, Eesti pool on need ratifitseerinud, president välja kuulutanud. Küsimus on, mis on tänapäeva maailmas üldse piirilepingu tähendus. Euroopas on 30 piirilõiku riikide vahel, kus pole mingeid piirilepinguid, ja ometi kõik töötab. See, et mis tireleid me siin viskama peame, on suhteliselt mõttetu jutt. Peamine on, et piir töötab, peale piirjärjekordade muid probleeme ei ole. Eesti pool on oma poliitilist tahet selgelt väljendanud. Pidevalt nüüd siin soomeugrilikult pead murda, et ehk me saaks ikka ise teha midagi paremini...

Sotsid ja Keskerakond arvavad, et saab teha küll!

Mikko: Jah, meil on kirjas nii, et arendame konstruktiivseid suhteid Venemaaga ja astume samme Eesti-Vene piirilepingu mõlemapoolseks ratifitseerimiseks ja jõustamiseks välisministrite poolt parafeeritud kujul.

Eesmaa: Kõik algab huvist ja poliitilisest tahtest. Üks võimalus on, et Medvedev ja Ilves võtavad selle asja üles. Teine võimalus on hakata selle protsessiga uuesti peale. Mitte sellepärast, et midagi on tehtud valesti, vaid kas või – meil oli tegemist maismaa ja merepiiri lepingutega – teeme neist näiteks ühe – seega on tekkinud mingi uus olukord ja siis võiks sel teemal edasi rääkida. Elame demokraatlikus riigis ja parlamendi enamus otsustab. Meie mõistes poleks üldse paha, kui see piirileping uuel moel sõlmitakse.

Kas see tähendab, et kui valija annab mandaadi, siis IRL võib oma preambuli ära unustada?

Paet: Pole nõus sellise sõnastusega! Mis tähendab «IRL oma preambuli»? Parlament lisas selle ratifitseerimise otsusele üsna suure häälteenamusega.

E-riigi valijakompassile antud vastustest ilmneb, et IRL ei oleks mingil juhul nõus preambulist loobuma.

Paet: Inimesed võiksid sellest ükskord aru saada. Parlament, tehes selle preambuli, ei muutnud mitte mingil moel piirileppeid. Kogu aeg on Vene poolel retooriline seisukoht, et Eesti parlament andis mõista, et on territoriaalseid pretensioone. Lugege! Preambul ütleb, et sõlmitud piirilepped muudavad ära Tartu rahulepingu sätte, mis paneb paika, kust piirijoon kulgeb.

Mihkelson: Oleks väga halb, kui me hakkaksime siin midagi ümber tegema. Kes pole neid ratifitseerimisseaduse kahte lõiku lugenud, lugege mõttega! Selle eitamine tähendaks oma riigi eitamist, oma iseseisvuse panti panemist tont teab kuhu. Jutt, et me lõime mingi pretsedendi, on alusetu.

Eesmaa: Olime tegelikult veendunud, et Venemaa lisab ka oma preambuli.

Mihkelson: Me peaks vaatama suhteid tervikuna, mitte ainult piirilepet. Me ei leia ka nende valimiste eel ühtki tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu, kes oleks vastu heanaaberlikele suhetele Venemaaga. Kõik valitsuskoalitsioonid on tegelikult seda ka näidanud. Paraku pole teine pool sama suhtumist näidanud. Üksinda ei saa tangot tantsida.

Paet: Saab, aga näeb tobe välja.

ELi viisavabadusest Venemaaga on palju räägitud. Eestis ei ole seda kõrgemal tasemel seni nii sõnaselgelt väljendatud, kui seda tegi Läti riigipea Valdis Zatlers oma hiljutisel Moskva-visiidil.

Paet: Inimeste liikumine võiks olla võimalikult lihtne, millele viisavabadus kahtlemata kaasa aitab. Julgustada tuleks demokraatlikke õigusriike, mis austavad inimõigusi. Poliitiline komponent on alati olemas. Lisaks on veel terve rida tehnilisi nõudmisi – kõiki riike tuleb käsitleda ühtemoodi. Oleks väga tervitatav, kui kunagi tekiks viisavabadus õigusriiklust ja inimõigusi austava Venemaaga.

Kross: Kui me kujutleksime viisavabadust praeguse Venemaa ja ELi vahel, oleks see kindlasti Eesti huvide vastu. Kui me suudaksime Venemaa viia viisavabaduse präänikuga sinnamaani, et ta täidab neid norme, oleks see meile kasulik. Sellise Venemaaga võiks lausa sõbrasuhetes olla.

Võib-olla peaks Venemaa viisavabaduse poliitilise komponendi osas tegema veel mingi kummarduse või emotsionaalse žesti Balti riikide poole? Loobuma näiteks «privilegeeritud huvide sfäärist»?

Paet: Meile ei ole mingit kummardust vaja. See peab lihtsalt käima läbi normaalsete arengute.

Mihkelson: Nii Prantsuse kui Saksa liidrid on viidanud, et viisavabadus Venemaaga on väga pikaajaline protsess. On oletatud 10 või 15 aastat. Me oleme suhteliselt selgelt välja öelnud, et me sõlmime viisavabaduse nendega, kes annavad meile seeläbi uusi võimalusi nii kodanikele kui ka riigile tervikuna, aga samas mitte seades ohtu meie julgeolekut. Seega nendega, kes jagavad sarnaseid väärtusi.

Kross: Me ei oota Venemaalt kummardust. Me tahaks, et nad midagi ka teeksid, mitte ei ajaks suust sooja õhku.

Eesmaa: Raskuste puhul Venemaaga suheldes on võimalik ära kasutada seda, et me oleme ELi liikmesriik, ja seda on Eesti ka teinud. Mõningaid teemasid on kergem ajada läbi Brüsseli. Oht on, et tekib samasugune olukord, nagu oli Nord Streamiga, mille suhtes meil oli seisukoht, aga lõppkokkuvõttes tuleb ta ikkagi. Siin ei saa minna üle võlli.

Kas tuleks luua Venemaaga ühtne ajalookomisjon, nagu lätlased kavatsevad?

Kross, Mihkelson, Paet: Ei.

Paet: Minul on väga hea meel, kui teadlased koos töötavad, saavad vaba ligipääsu kõigile Venemaa arhiividele... Ma ei näe mingit vajadust teha siin valitsuse tasandil otsuseid. Kui Venemaa ütleb, et ärme politiseeri, ja samal ajal luuakse valitsuste tasemel komisjone, mis on ju väga poliitiline.

Eesmaa: Koostöö vastu pole keegi. Tulemusest ei saa tulla vankumatu tõde ega doktriin. Kui nad arvavad, et teeksid midagi koos – jumal nendega.

Mikko: Siin oleme kõik ühel meelel.

NATO peasekretär on korduvalt öelnud, et NATO pole Venemaale oht, oleme partnerid. Kriitikud aga on hoiatanud, näiteks Afganistani-missiooni silmas pidades, väärtuste mahamüümise eest lühiajalistel taktikalistel kaalutlustel. On siis selline oht olemas või ei?

Paet: Mina ei näe mingit ohtu, et NATOs on kuskil varjatud jõud, kes üritavad teha teiste eest varjatud diile. Ei Afganistani ega muu teema osas.

Mihkelson: Lissaboni kohtumine ja uus NATO strateegiline kontseptsioon näitavad ühtset arusaama, pluss kaitseplaanid, ka Balti riikidele. Teisalt loeme taas uudiseid Mistral-laevade müügist Venemaale, mille osas tekib küsimus, kas Venemaa suhtumises naabritesse ja NATOsse tervikuna on tõesti toimunud mingi muutus. Miks suurendatakse Loode kontingenti, miks viiakse Pihkva dessantdiviis üle soomukitelt ratastele? Miks toimuvad õppused nagu «Ladoga» ja «Zapad»? Reaalses maailmas võib tekkida situatsioone, kus suured ja lühiajalised huvid võivad väärtused kõrvale lükata. Selles on meie roll – seista suures välispoliitikas väärtuste eest.

Kross: Ma ei arva, et kuskil pimedas kabinetis keegi meid maha müüb. Kuid näen teatud ilminguid, et NATOs ollakse valmis teatud väärtusi asendama «kaup kauba vastu» poliitikaga.

Mikko: Me oleme olnud järjekindlalt väärtuspõhised. Afganistani osas on meie kui poliitikute asi ausalt vaadata, mis on meie sealoleku hind. Ma ei vastusta otsust minna Iraaki, kus me olime USA partner, kuid me jäime sinna natuke liiga kauaks. Meie haavatute ja hukkunute hulk oli väikeriigina ikka väga suur. Mis puutub nüüd Afganistani, siis peame ausalt tunnistama ja mõistma, ka meedial on siin roll, mis ikkagi kannustab poisse missioonile minema. Me peame poliitikutena nende poiste peredele ikka ja jälle ütlema, et me saame aru, mis missioon see on.

Britid ja ameeriklased on öelnud vägede väljaviimise tähtaegu. Mida meie ootame?

Paet: Ega nad suurt täpsemini öelnud ei ole kui seda, et aasta 2014 võiks olla eesmärk, mil suurem osa julgeolekuvastutustest on afgaanidele üle antud. Kuid selle juurde on alati käinud klausel, et sõltub sellest, kui võimekas on Afganistani valitsus.

Kross: Missioonide puhul peaksime pidama oluliseks, et osaleksime just seal, kus see annab juurde meie iseseisvale kaitsevõimele. Mitte olla väike Euroopa palgasõdur.

Mikko: Mündi üht külge näeme selgelt – me oleme ustav, hea ja lojaalne partner USA-le ja NATO-le, kuid...

Paet: Üks asi on partnerlus, aga missioon on otseselt meie kodanike turvalisuse huvides. Pean silmas nii terrorismi kui narkootikumide levikut.

Eesmaa: Sisulist konflikti selle teema juures ei ole. Oluline on, et meil jätkuks riigikogu näol ühiskondlik kontroll selle üle.