Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väitlusblogi: ETV julgeolekudebatis tegid ilma jõulised soolod

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
12. veebruar 2015 10:04
Andres Kuusk. Üks «Valimisstuudio» saatejuhtidest. | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM

​Valimisdebati kvaliteeti aitab tänapäeval hinnata meeleheitel säutsude hulk Twitteris. #valimised2015 paljastab, et võrreldes väikeerakondade teledebatiga, oli eilne ETV julgeolekudebatt selle valimishooaja parim — oli vastandumist, eriarvamusi ja ka uus nö Jürgen Ligi.

Oma formaadilt ja sel valimistel enam-vähem mainstream erakondade lisandumisega on ETV Valimistuudio keeruline kombinatsioon. Ilma üldiste sissejuhatusteta ja kohe maailma sündmuste juurde tõttavad saatejuhid teevad sisseelamise nii vaatajale kui kandidaatidele raskeks. Seetõttu kuulsimegi esimesed veerand tundi kandidaatide mõtteid teemadel, mida nad vähe mõjutada suudavad (isegi peaministritena)-- kuidas suhtuda Venemaasse ja Ukraina konflikti lahendusse. Õigem oleks küsimus sõnastada nii—mida saab sinu erakond või Eesti valitsus üldse konflikti lahendamisse panustada, mitte et, mida Lääs Venemaaga teha võiks.

Eesti halvenenud julgeolekuolukord on poliitikute teadmisi kaitsepoliitikast tunduvalt parandanud ja nii räägiti palju realistlikumatel teemadel kui 4 aastat tagasi, vürtsitatuna loomulikult paari umbluu-teemaga, nagu e-valimiste turvalisus või viha tänapäevaste piirilepingute vastu. Kõik debatis osalejad olid hästi valmistunud ja üldine tase kõrge. Kahjuks oli osalejatel vähe võimalusi vastanduda, eriti Keskerakonnaga, kelle varasemad väljaütlemised Ukraina teemadel rohkem tähelepanu teeninuksid. Sellegipoolest väärivad kiitust saatejuhtide tunduvalt teravam toon ja järelküsimuste esitamine, kui osalejate vastustega rahul poldud.

Debati tugevaima esituse tegi minu arvates Ants Laaneots (Reformierakond), kes oma enesekindluse ja rahuliku kindlameelsusega oli veenev ka nappide sõnade ja faktide abil. Kui Reformierakonnal on üldse võimalusi seda valimishooaega julgeolekuraamistikku panna, siis Laaneots on nende trump (võiks isegi öelda, et äss). Laaneotsa esitlus oli sarnane Jürgen Ligiga—mõlema puhul pole kahtlustki, et nende teema on neile tuttav ja väga oluline ja kuigi nende arusaam riigimehelikkusest ei ühti kõikide valijate omaga, on neil endil mõttes avalik huvi. Sellised kõnelejad muutuvad sageli tavainimeste jaoks tõelisteks arvamusliidriteks—Ligi edu Facebookis ja tema enda töö oma kõikide Facebooki sõpradega suhtlemisel on sellest hea näide.

Teisalt ei olnud Laaneots aga hea ja kiire reageerija ja tema sõnavõtud keskendusid sageli juba debatis kadunud teemadele. Laaneotsa õnneks austasid nii oponendid ja saatejuhid teda piisavalt, et teda väga harva ja ka siis austusväärselt katkestada.

Väitlusseltsi kohtunike arvates esinesid veidi vähem, aga väga hästi ka Marko Mihkelson (IRL), Andres Anvelt (sotsiaaldemokraadid) ja Jüri Ratas (Keskerakond). Mihkelson on välispoliitika väitluste veteran ja tõi debatti kõige rohkem teadmisi ja vajalikku keerulisust. Samal ajal on Mihkelson vähem kirglik vaidleja ja vastanduja ja nii jäid mitmed võimalused oma programmi eeliste või teiste miinuste sisse toomiseks kasutamata. Olen veendunud, et Mihkelson oleks suurepärane välisminister, aga kas ka IRL erakonnana?

Jüri Ratase plussiks debatis oli sõnaosavus ja mitmekesine ja -kihiline retoorika. Palju tema jutust oli siiski nõrk ja teemast mööda—muuhulgas saarte politseinik-piirivalvurid ja nende probleemid, ebausutav jutt diplomaatilistest lahendustest ja e-valimiste üles toomine. Arvestades aga Keskerakonna keerulisi väljaütlemisi, pääses Ratas kergelt ja esines üldiselt hästi.

Andres Anvelt käsitles väga pädevalt sisejulgeoleku teemasid ja tõi mitmeid huvitavaid näiteid. Kahjuks aga kadusid tema seisukohad klassikalistes kaitsepoliitika teemades ära, jäädes IRLi, Reformierakonna ja ärpleva Vabaerakonna varju. Anvelt vastas aga saatejuhtide teravatele küsimustele elegantselt ja muhedalt—minu lemmik oli tema vastus sotside piketi kohta Reformierakonna kontori ees: „Sotsiaaldemokraatlik erakond on demokraatlik erakond. Kui mulle midagi ei meeldi, siis eks ma lähen ja piketeerin.“

Soliidsed, aga kahvatumad esitlused tegid Artur Talvik (Vabaerakond) ja Henn Põlluaas (EKRE). Talviku puhul mitu korda laiapõhjalisele kaitsele ja kodanikukaitsele veerenud jutt ei olnud veenev ning ettepanek võtta üks lisaprotsent kaitsekulutusteks laenu kaudu oli üpris suvaline. Talviku miinuseks oli ka ülbe retoorika, mida taustateadmiste puudumine süvendas ja esile tõi. Talvik on oma stiililt köitev kõneleja, oleks ehk mõnes teises teemas teinud parema esituse.

Henn Põlluaas oli selle debati Zimbabwe, nagu ütleb anekdoot—maailma sõltumatum riik, kellest ei sõltu midagi (erinevalt naljast on Zimbabwel tegelikult üllatav mõju maailma põllumajandustrendidele ja sellele, kui närvis Lõuna-Aafrika Vabariik ja Botswana parasjagu on). Välis- ja kaitsepoliitika võiksid olla EKRE tugevuseks, ent selles debatis jäid Hennu avaldused pigem kummalisteks vahepaladeks päris maailmale ja alla näiteks esimeses ERRi teledebatis tugevalt esinenud Imre Mürgile. Sellest hoolimata ei olnud EKRE esitus halb, lihtsalt jäi teistele erakondadele alla.

Suurerakondade julgeolekudebatt oli tervitatav sissejuhatus päris valimisvõitlusele. Ootasin palju karmimat reaktsiooni Keskerakonna „välispoliitikale“ ning paljud küsimused jäid vastuseta: kuhu kaitsekulutused praegu lähevad? Kust me lisaraha leiame? Muide, riigieelarve ei ole aktsepteeritav vastus. Kust tuleb raha Eesti toetuseks Ukrainale? Kas riigipoolne psühholoogiline kaitse ikka on hea mõte? Mida üldse saavad Eesti poliitikud ELi, Venemaa ja USA suhete mõjutamiseks teha? Miks just üks konkreetne erakond oskaks seda paremini teha kui teised? Mis välismissioonidele tulevikus lähme?

Samas oli see teledebatt rõõmustav kinnitus, et Eestis on hea stiili ja teravusega riigimehi ja hea sooritus nii saatejuhtidelt, osalejatelt kui Twitteri avangardilt.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL