Martin Tiitmaa Eesti Väitlusseltsist analüüsib Postimehe esimest väitlussaadet, kus Reformierakond ja Isamaa ja Res Publica liit väitlesid üksikisiku maksustamise teemal.
Väitluskohtunik: indiviidi küsimuses võitis väitluse selgelt IRL
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huvitav on vaadata debatti ühe nende valimiste olulisema küsimuse ehk üksikisiku maksustamise ümber. Sellele võistluslikule formaadile hinnangut andes olen ma lähtunud printsiibist, et kohtunik on valge leht, mis tähendab, et ma ei lähtu oma kommentaaris varasematest teadmistest valmisplatvormidest, loetud sõnavõttudest ega ka mitte omandatud eelteadmistest ehk siis kirjutan ainult väitluses kuuldust. Oma analüüsis liigun kõnede haaval ja viimaks jõuan otsuseni.
Margus Tsahkna (IRL) avakõne oli üldiselt korralikuks sissejuhatuseks. Ta pani paika probleemi, tõi välja plaani selle lahendamiseks ning esitas seda toetavad 3 väidet/argumenti.
Argumendid toodi välja jooksvalt kõne käigus, kuid konkreetne struktuur puudus. Kõne puhul oli positiivne, et Tsahkna tõi välja konkreetsed numbrid selle kohta, mitut inimest nende plaan mõjutab ja millistest summadest on juttu. Ta küll näitas, et keskmine inimene võidab nende plaaniga, aga ülejäänud argumendid jäid segaseks ning jäi selgusetuks, kuidas täpselt inimesed oma ressursside kontrollimise kaudu tagasi majandusse panustavad ning kuidas see peaks võimaldama neil lihtsamini tööle minna. Samuti on märkimisväärne, et kõne oli peaasjalikult maha loetud ja see omakorda vähendas selle veenvust.
Arto Aasa (RE) ristküsitlust võib lugeda väitluse formaadi seisukohalt raisatud ajaks. Selle asemel, et leida küsimuste kaudu erinevaid kitsaskohti oponentide plaanis, algas piiratud kolm minutit monoloogiga. Kaks esitatud küsimust olid samuti pigem enda seisukohtadele viitavad kui reaalne püüdlus infot saada või kitsaskohti leida.
Jürgen Ligi (RE) kõne algas ümberlükkava osaga. Sealjuures oli huvitav vaadata, kuidas ta oli Tsahknaga samu allikaid kasutades jõudnud erinevate järeldusteni. Seejärel pani Ligi paika oma maailmavaatelise seisukoha, mille puhul on kõige olulisem ettevõtluse käekäik ja mille kaudu suuremate palkadega inimesed veavad kaasa ka madalapalgalisi. Ta tõi näitena välja Soome, aga näite sidumine argumentidega ebaõnnestus ning jäi retooriliste küsimuste tasemele. Samuti tekitas küsitavusi, kuidas peaks Reformierakonna plaani järgi Eesti konkurentsivõime paranema. Ligi kõnest jäi pigem mulje, et see lihtsalt ei halvene. Väga segaseks jäi ka kriitika opositsiooni plaanile selle osas, kuidas viimane loob seina teenimaks rohkem kui 500 eurot.
Tsahnka ristküsitlus algas samuti monoloogiga, kuid küsimusteni jõuab ta Sesterist kiiremini. Samas nii see kui ka järgnevad ristküsitlused rääkisid üksteisest mööda, neid ei kasutata sihipäraselt ega reeglite kohaselt.
Sven Sester (IRL) alustab kõnet isiklike kommentaaridega, mis ei kuulu väitluse juurde ning vähendavad tõsiseltvõetavust. Samas argumenteeris ta edukalt, kuidas madalama palgaga inimestele rohkema raha kätte jätmine pidurdab ka väljarännet, kuigi ka siin jäi pikemast selgitusest vajaka.
Arto Aas jõuab oma kõnes lõpuks Keskerakonnaga võrdlemiseni, kuid ei too välja, miks viimaste plaan halb on. Nagu üks väitluse maailmameister kunagi õpetas, siis tiigri tiigriks kutsumine ei tee teda ohtlikuks, vaja on kirjeldada, kuidas tiigril on hambad ja küüned ning kuidas tegemist on kiskjaga. Samas sidus Aas edukalt riigi rolli ja Reformierakonna maailmavaate ning avab nende plaani veelgi.
Kokkuvõtvad kõned olid käesoleva väitluse parim osa. Mõlemad osapooled võtsid kokku oma seisukohad tuginedes varem esitatud mudelitel, kuigi viimaseid oleks võinud omavahel rohkem võrrelda.
Kokkuvõtteks jõudis väitlus kolme olulise küsimuseni - kumb süsteem on kasulikum üksikisikule, kumb plaan toob suuremat tulu ühiskonnale ja kumb loob vähem kahju.
- Ühiskondlikus osas jääb väitlus laias laastus viiki. Kumbki pool ei süvene väga sügavale oma loogikate lahti seletamisel. Ühest küljest võib uskuda, et kui inimesed teeniksid rohkem, ei läheks nad välismaale, aga samas võib ka uskuda, kuidas suurem teenistus kõrgemini tasustatud kohtadel tahes tahtmata viib kõigi palkade kasvuni. Kuna ükski erakond piisavalt selgitusi ei jaganud, siis siinkohal otsust langetada ei saa.
- Kahjude poole pealt mõlemad pooled küll üritavad näidata, kuidas üks ei tegele probleemiga (IRL) või kuidas mudel on keeruline ja karistav (Reformierakond), aga ka siinkohal jääb loogika lõpuni arendamata mõlemal poolel.
- Indiviidi küsimuse võidab selgelt IRL, kuna nad näitavad, et meil on ühiskonnas märkimisväärne hulk inimesi, kes teenivad vähe ja maksude tõttu jääb neile kätte veel vähem. Reformierakonna mudel küll abistab pisut kõiki, aga antud väitluses ei suudetud näidata, kuidas see avaldaks suurt mõju probleemide lahendamisel, muuhulgas konkurentsivõime osas.
Viimane punkt tundub ka osapooltele kõige olulisem, kuna suurem osa tõestusest ja energiast kulutati sellele ning siinkohal oli veenvam IRL, kes võitis väitluse ka kokkuvõttes. Muus osas on erakondi tegemata töö tõttu raske eristada.