Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

ERR-i debatt – kui tõsiseltvõetavad on väikeparteid?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andero Uusberg, väitluskohtunik ja mõjutamispsühholoogia ekspert | FOTO: Erakogu

Väikeparteide esimese teledebati põhiküsimuseks ei kujunenud väljakuulutatud julgeoleku- ja välispoliitika, vaid osalevate erakondade tõsiseltvõetavus.

Kui Kristiina Ojuland (Rahva Ühtsuse Erakond) stuudiosse jõudis, olid saatejuhid parteide platvorme juba koolipapalikult nuhtlema asunud. Patroniseerivalt alanud debatist kujuneski teatud mõttes küpsuseksam, mille Ojuland ning Rasmus Lahtvee (Erakond Eestimaa Rohelised) läbisid, Heino Rüütel (Eestimaa Ühendatud Vasakpartei) ja Veiko Rämmel (Eesti Iseseisvuspartei) aga pigem mitte.

Kuigi ootamatute väljaütlemistega paistis silma ka Heino Rüütel („mingit julgeolekuohtu Eestile pole“), tegi saate krutskiterohkeima etteaste kindlasti Veiko Rämmel. Tema nägemus politseinike õiglasest töötasust kasvas „vähemalt tonnilt“ „kahele tonnile“ niipea, kui saatejuht jõudis mainida 1200 € ületavat tegelikku palganumbrit. Rämmeli suust kõlasid ka mahlakad metafoorid nagu „karvased ja sulelised“ (arvatavalt) sisserändjate tähistamiseks.

„Omamehelik“ stiil jäigi Rämmeli ainsaks trumbiks. Argumente joonistus tema hüplikest mõttekäikudes välja harva. Peale hägusa võõraviha ja Euroopa Liidu lagunemislootuse ei selgunud ka programmilisi seisukohti. Kokkuvõttes mahtus Rämmeli esitus avaliku poliitdebati žanripiiridesse harva. Võimalik muidugi, et taoline allumatus oli siiski mõjus neile vaatajatele, kes jagavad Rämmeli sügavat usaldamatust kõige peavoolulise suhtes.

Ka Heino Rüütli (Vasakpartei) väljendused olid väitlusolukorra jaoks üllatavalt jutustavad ja filosoofilsed. Erinevalt Rämmelist olid Rüütli mõttekäigud seesmiselt terviklikud. Neis puudus lihtsalt püüe kuulajat veenda, esitada lisaks väidetele põhjendusi, näiteid või fakte. Retooriliselt oli Heino Rüütel siiski sorav ja haarav.

Rüütel oli ka debati passiivseim osaleja. Näiteks märkas ta Kreeka hiljutise vasakpöörde Eestisse puutuvust alles saatejuhi osutusel. Seega sai temagi esinemine olla tõhus vaid vaatajatele, kes Vasakpartei seisukohti juba eos jagavad.

Debati võitjate hulka kuulub kindlast Rasmus Lahtvee (Rohelised). Kuigi mõned tema mõttehaakidest kippusid kärisema (julgeolekupoliitikast abipolitseinkuna töötamise juurde), suutis ta enamasti põhjendatult tuua lauale enda jaoks olulisi teemasid (Läänemere naftareostus kui julgeolekurisk).

Lahtvee kasutas debatti ka kõige paremini oma isikliku usaldusväärsuse kasvatamiseks. Faktide ja konteksti tundmine ning kiired reageeringud süvendasid asjatundlikkuse kuvandit. Samas ei üritanud ta küsimustest ülemäära agressiivselt mööda rääkida ning kohtles vestluskaaslasi austusega. Näiteks parandas ta omakasupüüdmatult Heino Rüütli keelevääratuse („Ukrania konfliktis osalevad USA ja Nõukogude Liit“).

Väitlusseltsi kohtunike hinnangul tegi debati parima esituse Kristiina Ojuland (Rahva Ühtsuse Erakond). Kindlasti oli Ojuland kõige starteegilisem väitleja, kes kasutas ohtralt võimalusi oma teemade arendamiseks. Kohati lähenes või ületas ta nõnda käitudes küll konstruktiivse osalemise piiri.

Ojuland oli koos Lahtveega ka debati parim argumenteerija. Tema väidetele järgnesid sageli nii viited autoriteetidele kui hõlpsalt mõistetavad näited („riigikaitses tuleks akende vahetamise asemel investeerida kuulivestidesse“). Lahtveed edestas Ojuland ennekõike väljenduse selguse ja soravuse poolest. Eestimaa Roheliste esindaja teatav konarlikkus lubas ühel twitteri-kommentaatoril mitte päris alusetult pakkuda, et „näib nagu mõtleks ta partei programmi koha peal välja“.

Headele esitustele vaatamata iseloomustas debatti tervikuna siiski teatud tõsiseltvõetavuse defitsiit. Osalt võib selles süüdistada teemaderingi - väikese riigi väikesel erakonnal polegi mõistlik omada põhjalikku välispoliitilist platvormi. Oma panuse andsid ka eksamineerijana käitunud saatejuhid ("no kui palju SKTst peaks siis riigikaitsesse investeerima?"). Aga kindlasti pole süüta ka Vasakpartei ja Iseseisvuspartei esindajate vähene ettevalmistus. Kui Lahtvee ja Ojuland suutsid eksami kõvale koolipoisi hindele läbida, ei tohiks partei väiksus kellelgi konstruktiivset väitlemist takistada.

Tagasi üles