Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Üksikkandidaat Urmo Karusoo: pooldan narkopoliitika reformi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Urmo Karusoo | FOTO: Erakogu

Üksikkandidaadina riigikokku pürgiv Urmo Karusoo kirjutab, et soovib tuua kandideerimisega ühiskondliku arutelu keskmesse vajaduse muuta Eesti uimastipoliitikat.

Miks kandideerin?

Ma ei ole poliitik. Kandideerin siiski lihtsa tööinimesena 2015. aasta valimistel riigikokku, üksikkandidaadina Tartu linnas. Otsustasin kandideerida, sest pidasin vajalikuks tuua ühiskondlikku arutellu vajaduse muuta riigi uimastipoliitikat.

Sain küll võimaluse oma mõtte välja öelda 2014. aasta alguses artikliga «Kanep võidab viinakuradi», aga järgnenud demagoogial põhinevale järelkajale vastamiseks ei antud mulle enam erilist võimalust. Meedia jätkas oma hirmutuspoliitikat ja rahva lollitamist ning üldsuse tähelepanu sellele juhtida oli võimatu.

Nägin rahva tervist mõjutavate valede levitamist ja isegi Tervise Arengu Instituudi teavitamine sellest ei toonud kaasa muutust. Kanepi legaliseerimise avaliku pooldajana ei saanud ma ka võimalust noori hoiatada eluohtlike sünteetiliste kannabinoidide eest. Arvasin, et minu hoiatust võtaks tarbijaskond vahest tõsisemalt, sest sulaselget väärinformatsiooni levitav meedia on kaotanud oma usaldusväärsuse kõigi silmis, kes seda teemat natukenegi valdavad.

Sellest tulenevalt otsustasin maksta kandideerimiseks vajaliku tagatise, et rõhuda ühiskonnas laiaulatuslikele probleemidele, mille otseseks põhjustajaks on Eesti riigi muistenditel põhinev uimastipoliitika. Loodetavasti kaasatakse mind seda teemat puudutavatesse debattidesse, et saaksin väljendada ka oma arvamust, mis põhineb isiklikel kogemustel, laial tutvusringkonnal ja läbitöötatud teemakohasel teaduskirjandusel.

Üksikkandidaadina kandideerimise põhjuseks pean soovi säilitada sõltumatus oma vaadetes ja koostöövõimalus kõigi võimalike partneritega esindamaks rahva huve. Üksikkandidaadina ei ole ma sunnitud esindama väikese suletud grupi hüvesid. Ma luban piisava tõendusmaterjali olemasolul avalikustada kõik katsed kaasata mind omakasupüüdlikku skeemitamisse. Olgu see väide tagatiseks rahvale ja hoiatuseks kõigile üritajatele.

Võimetuna endale hävituslennukeid reklaamnägudeks palgata, ei saa valimisvõitlus olema kerge. Samas on mul usku inimestesse, et nad on piisavalt informeeritud erakondade sisepoliitikast ja võivad jätta seetõttu omale sümpaatse meediategelase valimata. Ta ju ei esinda omi vaateid, vaid on lihtsalt «nägu», mis räägib seda, mida vaja. Tean, et mingi osa rahvast siiski valib sageda reklaami ja katteta lubaduste järgi, kuid ma ei pea seda hulka märkimisväärseks. Kui mu mõtted üldse inimesteni jõuavad ning üldine valimislärm mind kuuldamatuks ei muuda, siis näen reaalset võimalust mõne pealtnäha väikese muudatusega suurendada kogu ühiskonna toimetulekuvõimet.

Mille eest ma seisan?

Olen teatud ringkondades tuntud kui kanepi legaliseerimise avalik pooldaja, kellena ennast ka tihti esitlen. See pole tõest kaugel, aga on siiski vaid osake sellest. Tegelikkuses pooldan narkopoliitika reformi. Seni on narkopoliitika tulutult võidelnud illegaalsete uimastite leviku vastu, julgustades samas jõuliselt legaalsete uimastite tarbimist. Mina pooldan uimastipoliitikat, mis keskendub pigem kahjude kahandamisele ja võtab arvesse teadusuuringuid ja statistikat. Eestimaa Rohelised on diskussiooni ühiskonnas igatahes algatanud ja nüüd jääb vaid oodata, kes veel seisab vastu muutustele, mille poole on kogu tsiviliseeritud maailm liikumas.

Tänu oma taustale võiks olla paljudele eeskujuks ka üksikkandidaat Marek Ranne, kes ohtlike uimastite legaliseerimist ei poolda, kuid lubab võimalusel teha koostööd teaduspõhise lähenemise väljatöötamisel. See ei oleks lihtsalt katsetus, vaid teiste riikide näiteid ja üha põhjalikumaid teadusuuringuid arvestav läbimõeldud tegevuskava.

Olles Euroopas esimeste seas, oleks meil võimalus lõigata ka märkimisväärset majanduslikku kasu. Jäädes aga viimaste sekka, suureneb tööjõulise elanikkonna väljaränne veelgi. Kahjuks aga on meie noor riik nii vana, kui eakad on selle valitsejad poliitilistes tagatubades. Edasimineku seniseks peamiseks pidurdajaks pean inimesi vanusegrupis 18–30, kelle madal valimisaktiivsus on põhjustanud üldise poliitilise suunitluse pooldamaks vanemate generatsioonide arusaamu. Kurvaks teeb see, et generatsioon, kel edeneb kogu maailmast läbi interneti mitmekülgse info kogumine juba loomupäraselt, jätab oma sõna sekka ütlemata ja lubab riigi tuleviku välja kujundada ainult meie tugevalt kallutatud kohaliku meedia mõjusfääris elavatel kodanikel. Noored, palun ärge jätke oma kodumaad! Tehke oma hääl kuuldavaks!

Miks sõda alkoholile?

Suurele osale inimestest ei meeldi minu negatiivne suhtumine alkoholi. Ma ei väida, et alkohol oleks üdini halb ja kõige kurja juur. Ma olen veendunud, et meie praeguses ühiskonnas on alkoholil täita oluline roll vähendamaks inimeste sotsiaalset ärevust. Alkoholi liigtarvitamine põhjustab siiski hoomamatul hulgal probleeme nii tarvitajale endale kui ka teda ümbritsevale keskkonnale ja enda tarbimisharjumuste tõttu keeldume seda tunnistamast. Kahjude all ei pea ma silmas ekstüdrukule purjus peaga saadetud sõnumeid ja rumalaid liigutusi tantsupõrandal, vaid tõsiseid kahjustusi vaimsele ja füüsilisele tervisele, alkoholiga seotud otseseid ja kaudseid surmasid ning vägivalda. Kanepi tarbimisel ja isegi liigtarbimisel on põhjustatavad kahjud lugematu arv kordi väiksemad.

Ühiskonnana ja isegi lapsevanematena õpetame oma lastele väikesest peale, et alkohol on täiskasvanud inimeste jook, mida täiskasvanud inimesed tarvitavad oma meeleolu parandamiseks ja stressi leevendamiseks. Või kuidas teie seletate oma järeltulijatele seda, et nemad ei tohi juua, aga ise joote? Me reklaamime jõuluõhtul, kui kogu pere on teleka ees, et parim jõulukingitus on pudel alkoholi! Kas tõesti üritatakse meile veel väita, et ajal, mil selline reklaam on lubatud, on telerite ees vaid täisealised, kes vägijooki ei kuritarvita?

Ei saa ju pidada normaalseks joomarluse julgustamist ja samaaegset kättesaadavuse piiramist vaid eesmärgiga saada riigile kiiret rahasüsti piirangute lühiajalise eemaldamisega rahva tervise arvelt, nagu tehti 2014. aasta suvel, lubades ajutiselt avalikku tarbimist. Mõistan, et suur osa valimislubadustest saab alkoholiaktsiisi poolt rahastatud, aga me peame mõtlema ka selle peale, mis on lõppkokkuvõttes selle kõige hind.

Ma ei saa ka nõustuda akadeemiku ja KBFI (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut) rajaja Endel Lippmaa arvamusega, mille kohaselt mõjutab alkohol ajutegevust vaid kaudselt. Minu andmetel mõjutab alkohol otseselt ajus olevaid neurotransmitterite süsteeme. Vahetult pärast tarbimist, kui toimub alkoholi imendumine, suureneb aju teatud osades dopamiini tase ja suureneb heaolutunne. Soovides saada uut lühiajalist kogust dopamiini, tuleb tarvitada uus kogus. Mõju GABA retseptoritele aga samaaegselt aeglustab ajutegevust. Sellest tulenevalt tunneb tarbija ennast vabamalt, ei peida emotsioone endasse, on enesekindlam ja jutukam. Tarbides aga liigselt, hakkavad võimenduma alkoholi negatiivsed küljed ja stimuleeriv toime väheneb. Joobe suurenedes väheneb aju võime kontrollida keha ja emotsioone, võtta vastu adekvaatseid otsuseid ning hinnata olukorda, sest GABA retseptorid saavad rohkem mõjutatud.

Väidan alkoholi põhjustavat ajukeemias muutusi, tänu millele on raske tarbitavaid koguseid tarbimise käigus jooksvalt kontrollida. Alkoholi rohkel tarvitamisel ei ole võimalik saavutada seda positiivset tulemust, mida esimesed kogused organismile progresseeruvalt lubavad ja see soodustab liigtarbimist ning sõltuvuse teket. Alkohol on seetõttu üks ohtlikumaid uimasteid ja ei sobi stressi maandamiseks ega ammugi mitte depressiooni raviks. Traumajärgse stressi leevendamine alkoholiga iseenda järelevalve all toob kaasa pigem olukorra halvenemise kui paranemise, see on aga siiski meie ühiskonnas levinud epideemiana.

Kanepit seevastu on traumajärgse stressi nähtude leevendamisel edukalt katsetatud. Arenenud maailmas räägivad legaliseerimise vajalikkusest isegi feministid – seksuaalvägivalla ohvritele, kellest 80 protsenti tegelebki oma probleemiga üksi. Meie feministidel on kahjuks tähtsamaid rõhuasetusi kui vägivallaohvrite aitamine ja selle ennetamine.

Kindla eesmärgina näen alkoholireklaami täielikku keelustamist ja kodanike informeerimist alkoholi tegelikust mõjust. Olen veendunud, et kui tarbija oleks teadlikum ja joomise vajalikkust ei tuletataks igapäevaselt meelde, saaks mõne aja möödudes kaaluda ka alkoholi turustamisele seatud piirangute eemaldamist.

Kas peaks mind valima?

Uimastireformi jõustumisel saadavat ühiskondlikku kasu saaksingi esitleda oma olulisima eesmärgina. Tooksin siinkohal välja kolm peamist.

Esiteks, turvalisem elu kõigile ja üldine vägivalla vähenemine ühiskonnas. Leian, et mida vähem on riigis vägivalda, seda parem on riigis elada. Väheneks oluliselt lähisuhtevägivald, seksuaalne vägivald, peksmised, mõrvad, röövimised jne.

Teiseks, rahva tervise märgatav paranemine ja paljude haiguste efektiivsem ravi.

Kolmandaks, majanduslik tulu, mille arvelt saaksid võimule pääsevad erakonnad vähemalt osa oma lubadustest täide viia. Ja seda ilma vahendeid eraldamata kellegi kolmanda arvelt. Põllumajanduse elavdamine ja välisturistide arvukuse suurenemine.

Samas on uimastireformi pooldajaid veelgi ja ainult selle põhjal mulle hääle andmist ma ei julgusta. Minusuguse inimese olulisus riigikogus ja uimastireformi vajalikkus on täiesti erinevad teemad. Ainult reformi vajalikkus on ümberlükkamatu fakt.

Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad.

Tagasi üles