Andres Herkeli kampaanianädal: ainult rääkiv poliitik on hea poliitik

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Herkel.
Andres Herkel. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Vabaerakonna esimees Andres Herkel kutsub oma kampaanianädala viimases loos kõiki kooseluseadusest vaevatuid nii ühelt kui teiselt vaenupoolelt erapooletu arbiitri ette astuma, kinnitades, et Vabaerakond on valmis selle rolli võtma.

Reede, 16. jaanuar

Nimekiri on üle antud, elagu nimekiri! Hommikusel «kriisikoosolekul» vaatame otsa kuhjuvatele probleemidele. Kuningas tahtnuks ka Komandandi Maja juures nimekirja üle andes trummi taguda, aga ta ei teadnud. Miks info ei liikunud? Kuid olgu, läheme suurte teemade juurde.

Millised debatid tulevad? Selgub, et kõige tähtsam, rahvusringhääling, ka alles kavandab neid. Ootasid, et kui palju täisnimekirju tuleb. Kes meilt tulle lähevad? Krista Aru, Artur Talvik, Jüri Adams, Kaul Nurm, Sergei Metlev, Peeter Kapten, Monika Haukanõmm, Enn Meri, Jüri Saar ja teised – kes kuhu?

Pole puhkusepoegagi pärast nimekirjade kokkusaamist ja üleandmist. Rõõmsad entusiastid planeerivad uut aktsiooni. Elusuuruses kandidaadid astuvad priiskavate välireklaamide ette, sest elav inimene on ju parem kui surnud plakat. Proovipilt on juba tehtud.

Niisiis, homme läheb lahti kell 12.00 Tallinnas Foorumi keskuse juures, Tartus Plasku juures, Elvas kultuurikeskuse parklas, Rakveres keskväljakul ja Türil Konsumi ees. Kohti võib juurde tulla. Ja veel, teisedki parlamendivälised parteid võiksid loominguliselt kaasa lüüa – kuni kartell lõpuks oma plagud kokku korjab.

Küsijad küsivad ja lobirühmad pinnivad. Vastukaaluks maa- ja metsaomanikele võtavad ühendust jahimehed. Siin on pika ajalooga konflikt. Margus Maidla tõdeb, et omand on püha ja meie seadused teevad maaomanikele liiga, aga vastasseis on võtnud irratsionaalsed mõõtmed. «See kätš on justkui vähendatud variant kooseluseaduse vastastest ja pooldajatest.»

Jüri Adams. Foto:
Jüri Adams. Foto: Foto: Mats Õun

Oi-oi, kas oli tarvis hunti välja kutsuda. Nimelt helistab mõne aja möödudes Varro Vooglaid ise ja küsib kõigi kandidaatide meiliaadresse. Tal on vaja välja uurida, kes on kooseluseaduse poolt ja kes on vastu, et siis järeldusi teha. Kõik 876 kandidaati, valmistugem suuremaks meiliuputuseks.

Jah, see jama ka veel. On neid, kes usuvad siiralt, et see ongi valimiste põhiteema. Nagu mõnel raskel hetkel ikka, helistan Jüri Adamsile. Jüri ütleb, et saab küll ühekorraga kaitsta eelistatult traditsioonilisi pereväärtusi ja teiselt poolt anda samasoolistele paaridele võimaluse deklareerida ühisvara, määrata vastastikku hooldusõigust ja teha muud mõistlikuks kooseluks tarvilikku. Viga tehti sellega, et sama seadusega asuti lahendama nii sama- kui erisooliste kooselu.

Mustvalgesse skeemi see mõttekäik ei mahu. Palun Jüril valmistada ette memo või, veel parem, «Adamsi plaan», kuidas valdkond mõistlikult ära reguleerida. See seadus, mis vastu võeti, tuleb igal juhul ringi teha, sellisel kujul ta tööle ei hakka. Puht tehniliseltki mitte. Samas pole vaja tormata midagi tühistama enne, kui on parem lahendus välja pakkuda.

Tavaliselt raiutakse põhiseaduse isa raamatusse ja kivvi, aga meie tahame vanahärra parlamenti tagasi tuua. Midagi pole parata, keegi ju peab kismameistritele aru pähe panema!

Seejuures jään mõtlema, miks juhtub ka minu Facebooki seinal tihti nii, et ükskõik, mis teemal ma sõna võtan, kommentaariumis läheb lahti kaklus kooseluseaduse vastaste ja pooldajate vahel. Ma ei blokeeri kedagi, kuid aeg-ajalt juurdlen põhjuste üle. Nüüd turgatab, et ju on see kummagi poole alateadlik ihalus erapooletu arbiitri järele. Aga mina ei innustu, vaikin. Ometigi on vaikimine kurjast, nagu üks õpetatud ajakirjanik eile oma raadiokommentaaris prantsuse filosoofide abiga selgitas. Ainult rääkiv poliitik on hea poliitik.

Niisiis. Tulge kõik, kes te kooseluseadusest vaevatud olete, tulge nii ühelt kui teiselt vaenupoolelt. Vabaerakond võtab selle rolli, meil tuleb Adamsi plaan ja me ütleme veel kord: «Aru pähe!»

Elus inimene oma mõtete ja vaba initsiatiiviga on olulisem kui plakatite surnuaed. Foto:
Elus inimene oma mõtete ja vaba initsiatiiviga on olulisem kui plakatite surnuaed. Foto: Foto: Jaanus Ojangu

Neljapäev, 15. jaanuar

Valimisnimekirja remont enne nimekirja sisseandmist on tänamatu töö, aga sedagi tuleb teha. Üks avaldus pole pärale jõudnud ja inimene on levist väljas. Õnneks leiame kiirelt reageeriva varu. Paar valesti täidetud ankeeti ja kiire suhtlus, et vead parandada. Digiallkiri Tõrvast ja teine Tapalt – enne südaööd on nimekiri koos.

Hommikul teen Arturile ja Küllikile volikirja Vabariigi Valimiskomisjoni minekuks. Aga vabaerakondlased nõuavad, et mürtsu tuleb ka teha. Volkonski miksib öösel «Aru pähe!» laulu lühivariandi ja Artur paneb kõlarid auto peale. Kolmveerand üksteist asub protsessioon Tõnismäelt teele. Veel uhke tiir Toompeal ja Komandandi Maja ette. «Aru pähe!» kaigub parlamendilossi sisehoovigi. Nonii, nüüd on see tehtud.

Jaanus Paasoja: olen aktiivne kodanik, mitte Must Hobune. Foto: Mats Õun.
Jaanus Paasoja: olen aktiivne kodanik, mitte Must Hobune. Foto: Mats Õun. Foto: Mats Õun

Musta Hobuse kohal kandideeriv Jaanus Paasoja teeb põhjapaneva avalduse: «Minu moto on jääda alati rahulikuks ja tasakaalukaks. Peamine väärtus on inimväärtus. Meie, tavalised inimesed, suudamegi seda riiki muuta. Keegi ei tee seda meie eest – ei Valge Laev ega Must Hobune. Ma saan aru küll, et avalikkus tahtis näha sel kohal James Bondi või vähemalt Siim Kallast, aga hoopis mina olen.»

Sellega on see sensatsioonihimust üles köetud müsteerium lahenduse leidnud. Ükski kommentaariumites pakutud Musta Hobuse nimi ei läinud täkkesse. Jätke meelde: Jaanus Paasoja, informaatika õpetaja, kandideerib Põhja-Tallinnas, Haaberstis ja Kristiines.

Delfis ilmub keskerakondlase kommentaar, et Vabaerakonna näitel on kõrge kautsjoninõue elitistlik ja Eesti demokraatiale ohtlik. Edaspidi võiks kautsjoniraha asemel nimekirjalt toetusallkirju nõuda. Kena Oudekki, Vabaerakond tänab, kuid lükkab Keskerakonna abikäe tagasi. Teil on fookus täitsa vale. Tegelikult võiks kõik nimekirjad ja kandidaadid kautsjoniraha ise koguda. See on arendav ja patriootlik tegevus, uskuge mind! Aga pärast seda, kui nimekirjad on esitatud, peaks iga täisnimekiri saama võrdselt kampaaniatoetust.

Oht demokraatiale on see, kuidas erakonnad riigieelarvest iseendale raha võtavad. Veel suurem oht on see, kuidas Keskerakond Tallinna linnakassat lüpsab. Aitäh riigikontrollile suurepärase analüüsi eest! Kui keegi pole aru saanud, siis veel kord: omavalitsuste niinimetatud teavituskulude hüppeline kasv enne valimisi on sulaselge poliitkorruptsioon.

Meilile on taas laekunud hulk küsimusi ja debatipakkumisi, mida me pole viimastel päevadel hallata suutnud. Tuleb annetajaid tänada ja mõelda kampaaniavahendite kogumisele. Üks eesmärk käes, teeme homme kohe kriisikoosoleku, kuidas järgmiste tegevustega hakkama saada. Oleme professionaalse PR-teenuse mõistetavatel põhjustel tagasi lükanud, kõik käib oma jõududega.

Vahepeal kuulan ülekannet Presidendi Kärajatelt. Oleks kena seal olla, aga aeg ei luba. Oot-oot, mis nad nüüd räägivad? Tahaks vahele hüüda: «Kuulge, sõbrad, kui te räägite põhiseaduse muutmisest ja riigikogu vähendamisest, siis panete taas riigireformile pommi alla ja meie silmad seda ei näe. Mõtleme parem, mida kohe teha saab. Nagu Volk ütles: «Aru pähe ja kohe!»»

Kersti Kaljulaiu analüüs on hea. Praegu on Euroopas selliste poliitikute põlvkond, kel pole muutmise vaadet rohkem kui 0,7 maksuprotsenti siia-sinna. Aga meil võiks olla, me ju oleme suurt ühiskonnamuutust paarikümne aasta eest näinud ja teinud. Kuulake Kerstit, ta näitab selgelt, kuidas me praeguse maksutupikuni jõudsime.

Siinkohal jäävad kärajad pooleli, lubasin Ants Ermile, et käin läbi Ukraina sõprade meeleavalduselt Vene saatkonna juures.

Kolmapäev, 14. jaanuar

Vabaerakonda iseloomustab kumulatiivne kasvamine. Mis see tähendab? Kui meil oleks veel pisut aega, siis liituks meie valimisnimekirjaga ju veel rohkem arvamusliidreid, veel rohkem tuntud inimesi. Aga valimisi sellepärast edasi ei lükata, et meil on osa potentsiaali veel avamata. Pealegi poleks mõnede kandidaatide asendamine uute ja avalikkusele tuntumatega päris aus.

Foto: Erakogu

Meil on välja kujunenud arvukas töötuumik. Inimesed, kes uskusid meie ühisesse töövõimesse algusest saati, käisid suvel telgiga väliüritustel ja on tegelenud kõikvõimaliku poliitilise tööga – nii programmilise kui korraldusliku tööga. Kümned ja kümned inimesed. Osa neist on valimisnimekirjas, aga paljud jäävad ka tagasihoidlikult kõrvale.

Ühel hiljutisel juhatuse koosolekul tegi Jüri Saar (kriminoloogiaprofessor, Pärnu esikandidaat) ettepaneku, et kogu see seltskond tuleks eraldi auraamatusse kanda. Tal on tuline õigus. Kui poliitikat rohujuure tasandilt üles ehitada, siis jõuavad valimisnimekirja tippu ja suurde poliitikasse ikkagi üksikud, kes seisavad kümnete suure töö tegijate õlgadel.

Ja kui poliitika on nõnda üles ehitatud, siis ei saa poliitikud ka oma toetajaid unustada. Sest just vabatahtlik töö on hindamatu ja tõeliselt kodanikuühiskonda vääristav. Seda tänu ei saagi väljendada, see lihtsalt on ja jääb. Riigilt raha võttes reklaami- ja meediateenuste sisseostmine või broilerite palgaarmee ei anna kunagi sarnast tulemust.

Täna pärastlõunaks saime kautsjoniraha kokku. Kiire pilk pangaarvetele kinnitab, et viimastel päevadel laekus sümpaatselt palju väikeannetusi. See kinnitab, et inimesed usuvad Vabaerakonda. Ja me ise usume seda, mida teeme. Täpsem tänukokkuvõte tuleb nädala lõpus. Kõik, mida me kogusime, tuli kumulatiivselt, kasvava hooga.

Samamoodi kasvab liikmete, kandidaatide ja toetajate valmisolek rääkida kaasa kõikvõimalikes programmilistes küsimustes. Kas hariduse ja kultuuri kohta tuleb midagi? Kas me seda ideed toetame? Kas me tolle huvirühmaga kohtume?

Siin on kõige tähtsam mitte pead kaotada. Mitte lubada kõigile kõike ja mitte karta tunnistada, et mõni teema on jäänud ja jääbki enne valimisi läbi töötamata. Osa tööd on tegemata, osa vaidlusi vaidlemata, aga peamised teemasihikud on paigas. Riik vajab reformimist ja ettevõtlus, eriti väikeettevõtlus vajab kaitset.

Eesti ei pea olema eliidi projekt, Eesti on ennekõike kodanike riik. Sest vabade kodanike kumulatiivne mõtteenergia on uskumatu vägi. Suuname seda altpoolt tuleva energiaga, et ergastada stagneerunud poliitilist süsteemi seal kõrgel, üleval.

Enne õhtust Vabaerakonna juhatuse koosolekut vaatan murelikult meilikasti ja näen, et pole juba eile õhtust saadik jõudnud kõigi meilivate kodanikega suhelda. Kutsed, küsimused, erinev kampaanianõu. Aitäh kõige eest!

Homme kell 11 viime nimekirja Vabariigi Valimiskomisjoni. Kas jenkat tantsides, lillede ja lippudega või musta täku seljas, hakkame kohe arutama. Liil (Ramjalal) on täna sünnipäev, tema ütleb.

Foto: Erakogu

Teisipäev, 13. jaanuar

«Terevisioonis» tervitab meid hommikul hakatuseks Lutsepp – Ain Lutsepp. Edasi kiirustan end kurssi viima Vabaerakonnale saadetud sõnumite ja pakkumistega. Mida lähemale valimistele, seda tihedamaks läheb. Hulk meediaväljaandeid tahab valimiskampaaniaga tuulde visatud rahast oma osa kätte saada. Suuremad ja väiksemad kanalid ja portaalid teevad erakordseid pakkumisi. Lubavad meid raha eest võluväel nähtavamaks teha. Meilivad ja helistavad.

Külliki (Kübarsepp) vuristab oma tavapärase vastuse: «Aitäh pakkumast, aga saage aru, meie ei ole riigierakond, me praegu ei saa endale sellist kohustust võtta. Paari nädala pärast, kui võimalus tekib, võtame teiega ühendust. Seniks, aru pähe!»

Kaul Nurm oma abilistega on öösel saatnud pressiteate projekti. Soovitab rääkida, nagu asi on, et meie erinevalt teistest kogume kautsjoniraha avatud annetustega ja kutsume inimesi kas või viie ja kümne euro haaval toetama. Tegelikult on Eesti poliitilisele eliidile kautsjoni ajalooline mõte täiesti hämar. Algselt oligi see nii mõeldud, et kandidaat või nimekiri peab olema nii tubli, et toetajad on valmis tema peale tagatisraha välja panema. Et riigierakonnad võtavad vajamineva summa riigieelarvest ja kannavad siis riigile üle, on ju üsna jabur uuendus.

Põlevkiviteadlane Jüri Soone. Foto: Jaan Uustalu
Põlevkiviteadlane Jüri Soone. Foto: Jaan Uustalu Foto: Erakogu

Üheteistkümne paiku saame teha uue ülevaate kautsjoniraha seisust. Umbes 82 protsenti vajaminevast summast on kogutud. Mõni tund hiljem tehakse uudis, et Vabaerakonnal on 7500 eurot nimekirja esitamisest puudu. «Oi-oi, see on ämber, valimiste eel ei tohi end nõrgana näidata,» kurdab üks kandidaat. Selle asemel võinuks ju kirjutada, et oleme 37 000 juba kogunud. Aga tuleb, tuleb küll! Jaan Riis ütleb, et täidab avalduse, kui hädaldamine rahapuuduse üle lõpeb.

Keskpäeval on kontoris Nõmme kandidaat Jaan Uustalu ja Ida-Virumaa Avo Blankin. Vaatame nimekirjaseisule otsa. «Üks on ikka puudu,» tõdeb Blankin. Uustalu: «Kas me Jüri Soonega oleme rääkinud? Ah ei ole, ma kohe helistan.» Põlevkiviteadlane ja endine Kiviteri juht peab rahulikku pensionipõlve, Jaani kõne on ootamatu. Aga jutt klapib, Uustalu ja Blankin sõidavad aega viitmata Soonele külla.

Vahepeal püüame kautsjoniraha graafikut taas üles kruttida. Avaliku pangalingi kaudu tuleb armsalt liigutavaid väikeannetusi. Suur-suur tänu kõigile! Neli-viis tippkandidaati panevad veel viiesaja euro kaupa isiklikku raha sisse. Uuendame kodulehel graafikut, 90 protsenti on koos, täisnimekirja esitamine on reaalne.

Üks hea uudis veel, Jüri Soone ongi me mõttekaaslane. Ida-Virumaal võtab nimekiri ilmet. Samas halb uudis Viljandist. Ain Ostra ütleb, et üks kandidaat peab perekondlikel põhjustel loobuma. Ohkan: «No pange kas või Sakalasse kuulutus, et Vabaerakond otsib homse päeva jooksul ühte tubli inimest!» Ain on tõesti südamega töötanud, nüüd selline pauk. Aga pole viga, on hullemast välja tuldud. Täisnimekiri tuleb!

Enne loo ärasaatmist käin Kamahouse'ist läbi. TV3 info, et Vabaerakonna nädalavahetusel toimunud nimekirja kinnitamise üritus maksis 350 eurot, pole päris täpne. Pääseme vähemaga. Kas Reformierakonna 50 000, Keskerakonna 18 000 ja sotside 25 000 vastab tõele, on juba nende asi.

Kontoris algab esimese ringkonna kampaaniakoosolek. Enne seda poseerivad Ivika Puust ja Lii Ramjalg logoga.

Foto: Erakogu

Esmaspäev, 12. jaanuar

Ütlen kohe ära, et voldikute jagamisest trammis ja kortermajade vallutamisest siin juttu ei tule. Vabaerakond on neil päevil nimekirjaviimistluse faasis. Vähemalt kontor, nii palju, kui meil seda on. Mult küsitakse umbes kümme korda päevas, kes on Must Hobune. Nii ajakirjanikud kui lihtsalt tuttavad ja kaasaelajad. Ka konkurendid.

Eilsel üldkogul. Foto:
Eilsel üldkogul. Foto: Foto: Kaja Vajak

Naljakas lugu, kuidas nimekirjareale kirjutatud juhuslikust sõnapaarist kasvab intriig ja õhin. Luban, et teeme Musta Hobuse lähipäevil värviliseks. Või et vaadake, äkki Vabaerakond ongi Must Hobune. Pühapäeval pälvis Peeter Volkonski aplausi «Aru pähe!» loosungi eest. Meile see sobib.

«Aru pähe!» on tegelikult just see loosung, mis hüütakse välja mängu lõpus, kui muud võimalused hakkavad ammenduma. Skeptikud arvasid, et me ei saa erakonna registreerimiseks vajalikku liikmearvu täis. Aga me saime. Siis arvasid skeptikud, et me ei suuda täisnimekirja välja panna. Aga me suudame.

Nimekirjaviimistluses on probleeme siiski rohkem kui Mustale Hobusele nime andmine. Kümmekonna jah-sõna öelnu avaldus pole veel kausta vahele jõudnud. Ning Ida-Virumaal on üks kandidaat puudu. Kautsjonirahast on hommikuse seisuga kogutud 68 protsenti.

Vahepeal peavad Avo Blankin, Inna Rose ja Peeter Kapten isekeskis kampaanianõu ja teevad üldkogust lahtiseks jäänud otsused ära. Kapten, endine diplomaat ja nüüdne õigusnõustaja, on Vabaerakonna Ida-Viru esinumber. Kunagine superlaskur Inna Rose on teine.

Kampaaniabuss. Foto:
Kampaaniabuss. Foto: Foto: Kalle Pilt

Meenub üks jutuajamine umbes aasta tagasi. «Ma saan aru, et haritlaste hulgas on nõudmine mõistliku erakonna järele, aga kuidas te ehitate üles piirkonnad maakondades,» küsis mu vestluspartner. Tõsi ta on, mida kaugemale Tallinnast, seda keerulisem. Sõitsime suvel Eesti risti-rästi läbi, toetajaid leidsime kõikjal, aga kandideerimiseks on vaja teistmoodi pealehakkamist ja tsiviilkuraasi. Kohalikud võimusuhted võivad sellist pealehakkamist pärssida.

Aga Kapten ja meisterlaskur saavad Ida-Virumaal hakkama. Töiseid tegevussidemeid on mõlemal seal küllaga, lisaks on Kapten seal ka sündinud ja kasvanud. Justkui selle kinnituseks võtab vahepeal ühendust Narva volikogu liige Tamara Luigas ja lubab meiega liituda. «Tuleb! Tuleb küll!» – ütleme isekeskis.

Märkan, et nimekirja tipupoolest on meedia lisaks Talvikule hästi tähele pannud ka Kaul Nurme, Ain Lutseppa, Neeme Kuningat. Kiidetakse, et mitu naist on üldnimekirja tipus: Krista Aru, Külliki Kübarsepp, Monika Haukanõmm. Pean seletama, et see polnudki poliittehnoloogia, vaid kandidaatide hulgas tehtud küsitlus andiski nii poliitkorrektse tulemuse.

Artur Talvik. Foto:
Artur Talvik. Foto: Foto: Kaja Vajak

Ah, saaks need nimekirjatäpsustusküsimused lõpetatud, siis saab kampaaniat teha. Olla telgiga väljas, teha mitte millestki midagi! Sest inimestel on hoogu. Enne kui asun kirjatüki kallale, astub kontoriuksest sisse Alar Mutli. Talupidaja ja endine Rapla vallavanem. Mutli ütleb, et oli linnas käimas ja nüüd tuli vabatahtlikuna appi, et kandideerijate andmeid ankeetide pealt Exceli tabelisse sisestada. Vau! Mu ettekujutus traditsioonilisest kontoriabitööjõust variseb põrmuks – positiivses mõttes!

Uurin Arturilt, kuidas tal varikabineti kokkupanek edeneb. «On edusamme,» kinnitab optimismist pakatav Talvik. Talviku varikabinet tuleb laiapõhjaline, erakonnaülene ja Vabaerakonna potentsiaali maksimaalselt kasutav. Veebruari esimeses pooles tuleb pressikonverents. Kuidas meedia Talviku varikabineti vastu võttis? «Las jahuvad,» arvab Artur. Külliki ütleb kõrvalt, et «Aktuaalne kaamera» sai pointile pihta, aga kommertskanalid eriti mitte.

Kautsjonit on õhtuks juurde tulnud, umbes 75 protsenti on olemas.

Peale selle tuleb meilile liikmeavaldusi ja abipakkumisi. Nii on see alati olnud, kui Vabaerakonnal on olnud mõni suurem üritus koos suurema meediakajastusega. Pühapäevane üldkogu oli just selline. Aitäh kõigile, kes eile Kamahouse'is käisid!

Kui eelmisel nädalal tõi Postimees lugejateni nelja parlamendipoliitiku mõtisklused lähenevatest valimistest ja kampaaniast, siis sel nädalal pidasid kampaaniablogi nelja riigikogus esindamata, kuid sinna pürgiva erakonna kandidaadid: Vabaerakonna esimees Andres Herkel, Eestimaa Roheliste esimees Aleksander Laane, Konservatiivse Rahvaerakonna pressiesindaja, juhatuse liige ja valimiskampaania juht Urmas Espenberg ning Rahva Ühtsuse Erakonda kuuluv Piret Haljend.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles