Jüri Ratase kampaanianädal: toanurgas istumine tähendaks loobumisvõitu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Ratas
Jüri Ratas Foto: Laura Oks / Postimees

Keskerakondlane Jüri Ratas kirjutab oma kampaanianädala viimases loos, miks soovivad kandidaadid valimiste eel mõne arvates ehk liigagi aktiivselt valijatega suhelda ja kas riigikokku jõudmine on eesmärk omaette.

Pühapäev, 11. jaanuar

Märkamatult on kätte jõudnud pühapäev, mis tähendab, et selleks korraks saab Jüri Ratase kampaaniapäevik läbi. Samas jätkub valimiskampaania veel seitse nädalat ning pärast 1. märtsi tõsine töö alles algab.

Oma viimases postituses püüan vastata küsimusele, miks riigikogu kandidaadid enne valimisi (mõne hinnangul liigagi) aktiivselt valijatega suhelda soovivad. Tänavakampaania ei ole lihtsalt müügitöö ega katse ennast kingituste toel valijale armsamaks muuta. Valimistel hea tulemuse saavutamine ning riigikogusse jõudmine ei ole omaette eesmärk, vaid hädavajalik vahesamm.

Iga erakond soovib saada riigikogusse võimalikult suure esindatuse, et järgmise nelja aasta jooksul Eesti riiki juhtida. Oluline pole aga võim iseenesest, vaid oma seisukohtade elluviimine nii majandus- ja maksupoliitikas, julgeoleku alal, haridus- ja sotsiaalküsimustes kui ka kõigis teistes riigielu valdkondades. Seejuures on Eesti lähiajalugu näidanud, et ainult aktiivsed erakonnad ja kandidaadid saavutavad valimistel edu ning jõuavad valitsusse. 1. märtsini vaikselt toanurgas istumine ning oma tulemuse ootamine tähendaks sisuliselt loobumisvõitu. Loobumist Eesti edasises arengus kaasa rääkimisest.

Foto: Erakogu

Seetõttu palun ka inimestel suhtuda mõistvalt poliitikute ootamatusse soovi teiega külmal talveilmal paar lauset vahetada. Tänavakampaania on demokraatia lahutamatu osa ning aitab tõsta valimisaktiivsust ja tutvustada erakondade programmilisi seisukohti. Loomulikult on riigimeeste kohustus tegelikult inimestega aastaringselt suhelda ning nõustun, et siinkohal on Eesti poliitikutel kõvasti arenguruumi. Aga usun, et otsekontakt enne valimisi on ikkagi parem kui igasugune kontakti puudumine.

Lisaks ei tohi unustada, et suhtlus saab olla ainult kahepoolne. Soovitan kõigil poliitikahuvilistel ise aktiivne olla. Kirjutage oma ringkonna kandidaatidele ja küsige, mida nad konkreetselt soovivad Eestis teistmoodi teha. Analüüsige nende lahendusi inimeste heaolu tõstmiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks ning rahvaarvu tõusule pööramiseks. Nii omandate ka ise parema ülevaate riigikogu kandidaatide lubadustest ja eesmärkidest ning saate langetada valimispäeval kaalutletud otsuse.

Lõpetuseks soovin tänada kõiki lugejaid ning oma blogikaaslasi. Loodan, et suutsime koos Liisa Pakosta, Barbi Pilvre ja Arto Aasaga veidi avada poliitikute mõttemaailma ning valimiseelseid tegevusi. Soovin kõigile kandidaatidele ja eeskätt Eestile edu riigikogu valimistel!

Laupäev, 10. jaanuar

Väljas on kaunis talveilm, kuid Eesti poliitiline elu keeb. Igasugune online-meedia on tihedalt täis uudiseid kolme suure erakonna valimiskonverentsi ning riigikogu nimekirjade kohta. Ajakirjanikel ja politoloogidel jagub nüüd mitmeks päevaks arutamist ja spekuleerimist, kes on liiga madalal või kõrgel ning kes kandideerib üldse vales ringkonnas.

Foto: Erakogu

Reformierakonna ja SDE tegemiste kajastamise usaldan Arto Aasa ja Barbi Pilvre hooleks. Ise kirjutan lühidalt oma tänasest kampaaniast ning toon välja, mida põnevat arutati ja otsustati Keskerakonna valimiskonverentsil.

Hommikul arvutasin, et riigikogu valimisteni on jäänud ainult 50 päeva. Tundub, et alles eile oli 100, nii et ma ei mõista – kuhu juba pooled päevad on kadunud? Otsustasin tempot veelgi tõsta ning siirdusin Mustamäele ja Nõmmele, et jätkata toetuskampaaniat oma isale Rein Ratasele. Chuck Norrist õnneks või kahjuks ei kohanud, küll aga mitmeid tuttavaid inimesi, kes mulle ja isale valimisteks edu soovisid.

Foto: Erakogu

Kella üheks suundusin Tallinna Lauluväljaku konverentsisaali, kuhu oli juba kogunenud sadu inimesi. Erakonna esimees tõi oma kõnes välja Keskerakonna olulisemad eesmärgid riigikogu valimistel ning Mailis Reps tutvustas valimisprogrammi.

Keskerakonna programm sisustab meie kampaanialoosungi ehk selgitab, mida ja kuidas soovime Eestis teisiti teha. Näiteks taotleme õiglasemat maksusüsteemi, inimkesksemat sotsiaalpoliitikat ning reaalselt toimivat regionaalpoliitikat. Kellel on Keskerakonna seisukohtade vastu tõsisem huvi, saab lugeda valimisprogrammi loodetavasti juba lähipäevil erakonna kodulehel.

Päeva teises pooles arutatakse riigikogu kandidaatide nimekirja, mis alati meediale kõige rohkem huvi pakub. Minu isa Rein Ratas kandideerib Mustamäe ja Nõmme ringkonnas neljanda numbrina ning ise olen Harju- ja Raplamaa esinumber. Paigutus nimekirjas on küll oluline, aga reaalse riigikogu koosseisu otsustavad ikkagi ainult valijad.

Nagu eile meedias juba vihjati, siis olen Keskerakonna üleriigilises nimekirjas ankrumehe positsioonil. Siinkohal pole vaja skandaali otsida, sest tegemist on igati auväärse kohaga. Bjørn Dæhlie, Gunde Svan, Usain Bolt ning Michael Phelps on kõik olnud ankrumehed olümpiamängudel. Nii on ka minu kohus tuua kogu meeskond võidukalt finišisse.

Loomulikult tähendab 125. koht üldnimekirjas, et pean riigikogusse jõudmiseks ise väga hea tulemuse tegema. Keskerakonna üldhäälte ehk kompensatsioonimandaadi peale ei saa ma lootma jääda, kuid see polnud kunagi plaaniski. Käesolevaga lõpetangi kirjutamise ning siirdun taas oma valimisringkonda Harju- ja Raplamaale. Valimistöö tahab tegemist!

Foto: Erakogu

Reede, 9. jaanuar

Täna säästan valimisblogi lugejaid oma päevakava detailidest ja kirjeldan hoopis mõnda huvitavamat kohtumist Harju- ja Raplamaa ning Mustamäe korteriuste taga. Juttu tuleb näiteks ühistranspordist, Soome kelgust, selfiedest ja Chuck Norrisest.

Alustan eile õhtust, mil vestlesin Järvakandis pikemalt ühe prouaga, kellel oli mure seoses ühistranspordiga. Täpsemalt kirjeldas ta, et sai veel mõne aasta eest sõita bussiga Viljandisse ja sealt edasi Valgasse oma tütrele külla. Nüüdseks on tema sõnul bussiühendus Viljandiga lõpetatud ja oma tütre külastamiseks tuleb tal alustuseks sõita hoopis Pärnusse või koguni Tallinna ehk risti vastupidises suunas. Ja sealt siis omakorda teise bussiga Valgasse. Kontrollisin ka ise täna järele ning www.tpilet.ee andmetel ühtegi bussi Järvakandist Viljandisse tõesti ei lähe. Pakub ainult võimalust ümberistumisega läbi Pärnu või Tallinna, mis mõlemad jäävad täiesti teise suunda.

Miks ma sellest juhtumist pikemalt kirjutan? Sest liikumisvabadus on sisuliselt inimõigus ja riigil tuleb tagada kõigile oma elanikele toimiv ühistranspordiühendus suuremate ja ka väiksemate keskustega. Eesti maapiirkondade ääremaastumine on jõudnud juba kriitilise tasemeni ning vajab riiklikku sekkumist. Vastasel korral tuleb varsti lisaks poodidele, postkontoritele ning koolidele ka väiksemaid alevikke ja külasid sulgema hakata. Loodan, et olukorra parandamiseks taastatakse pärast riigikogu valimisi regionaalministri ametikoht. Veelgi parem oleks, kui Eestis tegeleks regionaalvaldkonnaga asepeaminister, kellel on reaalsed õigused ja võimalused Eesti piirkondlikuks tasakaalustamiseks.

Foto: Erakogu

Kuna reede õhtut ei ole sobilik liiga tõsisel foonil lõpetada, siis kirjeldan ka positiivsemaid kohtumisi. Näiteks soovin tänada abivalmit Raplamaa elanikku, kes eile väljas lund lükkas ja mind lahkesti külma käest trepikotta sisse lasi. Igal majal ei ole fonolukku ega korstnat ning poliitilistel jõuluvanadel on väga keeruline külla tulla. Seetõttu kulub heade inimeste abi alati väga ära.

Foto: Erakogu

Samuti oli mul meeldiv vestlus Eesti murede ja rõõmude teemal ühe Järvakandi prouaga, kes reipalt suure kortermaja esist lumevabana hoidis. Õhtu käigus tegin ka mõned sõbrapildid. Ühiseid pildistamisi on ennegi ette tulnud, aga seekord klõpsisin selle valimiskampaania esimese selfie. Jagan oma katsetust ka lugejatega.

Veel oli väga armas näha ühes trepikojas Soome kelku, millest loomulikult samuti pilti tegin. Mulle meenus kohe telelavastus «Meri ja Orav», kus Ivan Orav räägib Soome kelgust Lennart Merile. Kes veel näinud pole, siis soovitan Eesti komöödiaklassika kindlasti nädalavahetusel ERRi videoarhiivist üles otsida.

Täna tegin mõned huvitavad avastused ka Mustamäel. Näiteks selgus, et kurikuulus Chuck Norris elab ootamatult Tallinnas. Ja sain kinnitust, et mustamäelased on väga leidlikud ning rikkis uksekell neid küll ei morjenda. Olen erinevate valimiste käigus külastanud pea kõiki Mustamäe kortermaju, kuid nägin esimest kord silti «Uksekell on katki. Soovi korral raputa pudelit». Loomulikult raputasin.

Lõpetuseks edastan valijate tervitussõnad Kadri Simsonile. On alati rõõm kohata inimesi, kes meile mõlemale poliitikas aktiivselt kaasa elavad. Anname endast parima, et ka tulevikus teie poolehoidu väärida.

Foto: Erakogu

Neljapäev, 8. jaanuar

Foto: Erakogu

Alustuseks võtan lühidalt kokku oma eilse õhtu. Jätkasin Mustamäel ja Nõmmel toetuskampaaniat oma isale Rein Ratasele, kes on ka mind alati elus õpetanud ja toetanud. Pärastpoole käisin Keilas, Sakus ja Sauel oma helkureid jagamas. Rõõmustav on näha, et üha rohkem inimesi on pimedal ajal hädavajalikku helkurit kandma hakanud. Pole oluline, kas see on Jüri Ratase helkur või mõni muu, peaasi, et töötab.

Tänane hommik algas senistest kampaaniapäevadest teistmoodi ja perekesksemalt. Nimelt hoidsin kodus oma keskmist last ning kasutasin kaasaegseid virtuaaltöö võimalusi. Internet võimaldab küll kodunt lahkumata tööasju ajada, kuid inimlikku kontakti see siiski ei asenda. Soovitan alati ka koolides ühiskonnaõpetuse tundi andes noortel oma vanematele ja vanavanematele külla minna, mitte ainult Facebooki kaudu sünnipäevaks õnne soovida.

Lõuna paiku märkasin, et tänane Delfi kirjutab muuhulgas ka minust. Täpsemalt sai kinnitust, et ma ei mõtle oma kampaanialugusid välja, vaid Jüri Ratast on tõesti Harju- ja Raplamaal nähtud. Lugesin ka ise mind kohanud inimeste tagasiside läbi ning tänan heade soovide ja mõtete eest. Vabandan ühtlasi, et kõik näost näkku kohtumised pole olnud nii pikad, kui osale inimestele ja ka mulle meeldinuks. Kahjuks on asulate vahemaad Harju- ja Raplamaal suured ning valijaid elab ringkonnas üle 130 000. Arvutasin just välja, et näiteks üheminutiline kohtumine 130 000 inimesega võtaks 2167 tundi ehk 270 tavalist tööpäeva. Tuleb välja, et oleksin pidanud kampaaniat alustama juba enne jaanipäeva. Järgmine kord olen targem.

Puhtmatemaatiliselt olen küll algusest peale lootusetult hiljaks jäänud, aga ma ei näe põhjust käega lüüa. Alati on kellelgi raskem. Näiteks meenub, et detsembris selgitasid USA teadlased välja, et jõuluvana peab tegema 822,6 külastust sekundis. Tal on küll lendavad põhjapõdrad, abivalmis päkapikud ja pikaajalistest kogemustest tulenev konkurentsieelis, aga ikkagi, kerge tema töö ei ole. Samal ajal pole vist keegi näinud jõuluvana oma rasket saatust kurtmas?

Jõuluvana tasemeni ma niipea ei küündi, aga annan endast parima, et võimalikult paljude inimesteni jõuda. Nii enne kui ka pärast valimisi. Hetkel siirdun Raplamaale ja jätkan seal oma ukselt uksele kampaaniat. Täna loodan taimeteega kostitada Raikküla, Vigala ja Juuru inimesi.

Foto: Erakogu

Kolmapäev, 7. jaanuar

Nagu lubatud, alustan sealt, kus eelmine postitus eile õhtul pooleli jäi – Rapla kortermajade juurest. Väljas läks üha külmemaks (oli vist –16 kraadi), kuid karge talveilm oli tegelikult väga ilus. Nautisin täiskuud ja tähti, mida suuremates linnades on tehisliku valgustuse tõttu märksa harvemini näha, ning mõtlesin, et peaks õhtuse «Aktuaalse kaamera» ajaks kampaaniatöö lõpetama. Muidu jääb inimestel minu pärast veel mõni oluline uudis nägemata ja seda küll oma südametunnistusele ei tahaks.

Kuskil 20.30 paiku sain aga ootamatu pakkumise. Nimelt olin just jõudnud järgmise trepikoja ukseni, kui üks härra kõrvaltrepikojast minu juurde tuli. Olin ta prouale ennist teepaki andnud ning esialgu arvasin, et ju meesterahvas tuli juurde küsima. Tegelikult kutsus härra mind hoopis enda juurde kohvile, et paar sõna juttu ajada. Eesti inimesed ei kipu sageli võõrastega suhtlema või neid endale külla kutsuma. Seetõttu oli laadne ettepanek külmal talveõhtul üllatav, kuid väga liigutav. Olen alati rõhutanud, et peame kaasmaalastest rohkem hoolima ja üksteist tunnustama, nii et tänan siinkohal veel kord.

Valimiskampaania osas olen üldse täheldanud, et kuigi kohtad erinevat suhtumist, siis kõige eredamalt jäävad meelde ikka positiivsed hetked. Näiteks meenub mul jõulueelsele ajale mõeldes kohe hea piparkoogilõhn ning õhtud, mil lahked inimesed mulle ahjusoojasid piparkooke pakkusid. Kuidas saab pärast seda veel öelda, et ukselt-uksele kampaania on liiga raske? Ühtlasi loodan, et Liisa Pakosta sai vastuse oma eilsele küsimusele, miks ei tohi kampaania ajal koju jääda. Nii jääd ju värvilise glasuuriga piparkookidest ilma.

Tõsisemate teemade osas märkasin, et Eesti Ekspressis on täna kummaline intervjuu peaministriga. Taavi Rõivas on mulle alati julge ja kindlalt edasi sammuva inimese mulje jätnud, aga nüüd selgus, et ta kardab Keskerakonna valimisvõitu. Näed siis, isegi riigijuhil on oma hästi hoitud hirmud!

Soovin Rõivasele avalikult kinnitada, et mind ega Keskerakonda pole küll vaja karta. Oleme ennegi valimisi võitnud, aga mingeid halbu kavatsusi tema osas ausalt ei ole. Ja kui peaminister minu heast sõnast hoolimata ikka rahulikult magada ei saa, siis soovitan üle küsida Andrus Ansipilt või Siim Kallaselt. Mõlemad on varem Keskerakonnaga koalitsiooni moodustanud ja Maa pole selle peale teistpidi pöörlema hakanud. Seega ei juhtu midagi hirmsat ka pärast 1. märtsi. Võid kindel olla!

Foto: Erakogu

Teisipäev, 6. jaanuar

Eilse kampaaniapäeva lõpetasin kahe sõbraga Pirital metsajooksu tehes. Liikumisaasta sai küll läbi, aga tervislik eluviis on oluline läbi kogu elu. Kusjuures juba mitmendat aastat täheldan, et ukselt-uksele kampaania annab lisaks otsesuhtlusele ka päris hea füüsilise koormuse. Ambrose tõus Pirital tuli eile juba märksa kergemini. Ega siis treenerid ilmaasjata trepijooksu ei propageeri.

Tänase kolmekuningapäeva hommiku pühendasin taas isa toetuskampaaniale Mustamäel ja Nõmmel. Külastasin mitmeid kortermaju ning jagasin elanikele Rein Ratase teepakke. Ilmad lähevad ju üha külmemaks ja soe tee tuleb kindlasti kasuks. Oli siiras rõõm näha paljusid tuttavaid inimesi ja eks mõned tundsid ka mind ära. Kasutasin ühtlasi võimalust, et täna on viimane päev, mil võib head uut aastat soovida. Homme õnnitlen inimesi ilmselt Oskar Lutsu ja Paul Kerese sünniaastapäeva puhul.

Spordisõbrana meeldib mulle valimisi võrrelda olümpiamängudega. Valimiskampaania aeg on nagu viimane treeninglaager, mille eesmärk on õigeks hetkeks tippvormi jõuda. Sarnaselt mitmete suurte tiitlivõistlustega toimuvad ka riigikogu valimised ainult korra nelja aasta tagant. Kõik kandidaadid teavad, et 1. märtsil tuleb latt avakatsel ületada, sest oma tulemust niipea parandada ei saa.

Foto: Erakogu

Päeval teiste Harju- ja Raplamaa kandidaatidega kohtudes tuletasin ka neile meelde, et tuleb piisavalt magada ning igal hommikul korralik kausitäis putru süüa. Ainult kange kohvi toel valimisteni vastu ei pea ja oma tervist tuleb hoida. Tippsportlased teavad väga hästi, kui palju võib ootamatu haigestumine sooritust halvendada. Seega on märksa õigem terviseprobleeme ennetada.

Pärast päevaseid kohtumisi sõitsin edasi Raplasse, kus osalesin kõigepealt Rapla piirkonna juhatuse koosolekul. Meeldiva üllatusena oli uue aasta puhul kaetud maitsev toidulaud. Ühise arutelu ja einetamise järel tuju kohe tõusis ning oli märksa toekam tunne 14-kraadise külmaga Rapla poodide ees helkureid jagada. Tuletan siinkohal ka lugejatele tõsiselt meelde, et pimedal ajal helkuri kandmine ei ole moeasi, vaid see on eluliselt oluline.

Helkurikampaania järel asusin koputama Rapla inimeste koduustele. Siin on alati tore käia, viimati kohtasin näiteks Rapla TYCO mängijaid. Kas ja keda huvitavat ma täna õhtul kohtan, saate lugeda juba homme. Siinkohal pean kirjutamise lõpetama, et siirduda järgmise kortermaja ukse taha. Kaunist õhtu jätku!

Esmaspäev, 5. jaanuar

Neil riigikogu valimistel kandideerin enda jaoks uues ringkonnas – Harju- ja Raplamaal. Kuna konkurents on tõsine ja siin elab märksa rohkem inimesi, kui mu senises koduringkonnas Mustamäel ja Nõmmel, siis alustasin kampaaniat juba novembris. Olen kohtunud ligi 15 000 Harju- ja Raplamaa elanikuga poodide ees, bussipeatustes, rongides ja korteriuste taga. Minu eesmärk on veebruari lõpuks saavutada otsekontakt 40 000 inimesega.

Valimiseelsel ajal olen alati pannud põhirõhu näost-näkku suhtlusele, mitte kallitele väli- ja telereklaamidele. Ausalt öeldes ei oleks mul niikuinii piisavalt raha, et neil rinnetel peaministrikandidaatidega konkureerida. Loomulikult toetab mind ka koduerakond, kuid päris palju kulutusi tuleb katta isiklikest vahenditest. Minu nõrkus ja teisipidi tugevus ongi, et pean väikese, kuid tubli meeskonnaga toime tulema ning seetõttu veedan väga palju aega tänavatel.

Foto: Erakogu

Riigikogu valimistel kandideerib Mustamäe ja Nõmme ringkonnas ka mu isa Rein Ratas. Tänasel kaunil talvepäeval alustasingi tema toetuskampaaniat. Kuna sel nädalal riigikogu istungeid ei toimu, siis käisin hommikul Sõpruse puiestee kortermajade uste taga. Soovisin lahkesti ukse avanud inimestele head uut aastat ja kinkisin neile Rein Ratase taimeteed.

Pärast isa toetuskampaaniat osalesin paaril kohtumisel ja koosolekul, mistõttu sõitsin Harjumaale pärastlõunasel ajal. Olen juba jõudnud pea kõigisse Harju- ja Raplamaa omavalitsustesse ning täna otsustasin külastada Loksa linna. Jagasin poe ees ja bussipeatustes helkureid kirjaga «Turvalist koduteed» ning uste taga tervislikku taimeteed ja oma voldikuid. Inimesed olid positiivsed ja soovisid ka mulle head uut aastat.

Foto: Erakogu

Mustamäe ja Nõmme elanikud on harjunud mind aastaringselt nägema ning mitme jaoks oleks pigem üllatus, kui ma ukse taha tulemata jätaksin. Mõnevõrra teistsugune on olukord Harjumaal, kus mõni proua on esialgu umbusklikult ukse vahelt piilunud ja pärinud, et kas on ikka päris Jüri Ratas. Esialgsest üllatusest toibununa on inimesed sõbralikud ning tunnevad helkuri või taimetee üle rõõmu. Siinkohal tervitan kõiki Harju- ja Raplamaa inimesi ning kinnitan, et mul pole oma teada ühtegi teisikut. Ikka ise tulen koduukse taha väikese meenega.

Foto: Erakogu

Valimised on iga poliitiku jaoks raske ning vastutusrikas aeg. Neli aastat on riigikogus tööd tehtud ja nüüd otsustavad valijad, kes väärib võimalust parlamendis jätkata. Soovin tunnustada kõiki ametikaaslasi, kes külmast ja pimedast aastaajast hoolimata tänavatel ja uste taga inimestega kohtuvad. Usun, et valijad hindavad päris kontakti märksa kõrgemalt kui majaseina suuruseid plakateid või massiivset meediareklaami.

Postimees tõi ühe nädala jooksul lugejateni nelja parlamendipoliitiku kirjeldused sellest, milline on kandidaadi argipäev. Oma kampaaniast ja valimistest kirjutasid reformierakondlane Arto Aas, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Liisa Pakosta ning keskerakondlane Jüri Ratas. Riigikogus esindamata erakondade poliitikud teevad oma ettevalmistustest kokkuvõtteid järgmisel nädalal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles