Euroopa Liit peaks seadma siduva ja kõrge energiasäästu eesmärgi, leiab tänases Postimehe online-väitluses põllumajandusminister Ivari Padar (SDE). Europarlamendi kandidaat Anvar Samost (IRL) kaitseb vastupidist seisukohta.
Lugege mõlema poole avakõnet ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!
IVARI PADARI AVAKÕNE
Praeguste prognooside kohaselt ei suuda EL saavutada 2020. aastaks püstitatud energiasäästu eesmärki - vähendada energiatarbimist 20 protsenti. Tegemist ei ole siduva eesmärgiga erinevalt taastuvenergia ja kliimamuutuste eesmärkidest. Euroopa Parlamendis vähemuses olevad jõud soovivad sellise olukorra jätkumist. Vastasjõud sotsiaaldemokraatide eestvedamisel toetavad siduvat, 40 protsendi energiasäästu eesmärgi kehtestamist. Eriti oluline on see muutunud julgeolekuolukorras ning praeguse Euroopa Liidu kidura majandustulemuse ja kesise konkurentsivõime tõttu.
1. Vähendame sõltuvust Venemaa manipulatsioonidest
ELi energiapoliitikasuurimaks ohukson Euroopa Liidu riikide liigne sõltuvus nafta ja maagaasi tarnetest EL välistest riikidest, kes ei jaga ELiga samu väärtusi. EL kulud imporditavale energiale on 10 aastaga kasvanud kolm korda, ulatudes 421 miljardi euroni, mis moodustab 3,3 protsenti euroliidu SKT-st.
Tegemist on ka julgeolekuprobleemiga, kus Euroopa tarbija maksab kinni Putini Venemaa sõjalise võimekuse kasvu ning geopoliitilised ambitsioonid.
EL suudaks kulutõhusalt säästa umbes 41 protsenti energiatarbest ning see tooks majapidamistele ja ettevõtetele kaasa hinnanguliselt 239 miljardi euro suuruse puhaskasu. Siduv energiasäästu eesmärk aitab seda saavutada.
2. Panustame majanduskasvu
Energiatõhusus on 720 miljardi euroga suurimaks keskkonnatehnoloogia lahenduste turuks maailmas ning selle maht kasvab iga-aastaselt 10 protsenti. EL on sellel turul liider 27 protsendise turuosaga, ent Hiina ja USA hingavad kuklasse. Energiasäästu globaalsed hiiud on välja kujunenud nendes EL riikides, kus on selge regulatiivne raamistik energiatarbe vähendamiseks ning see on ettevõtteid ärgitanud innovatsioonile.
Märtsis edastasid juhtivad EL ettevõtted nagu Philips, Knauf, Schneider, Danfoss jt avaliku kirja, kus kinnitasid, et siduv eesmärk pakub investorile ja tarbijale kindlust ning on EL konkurentsivõime kasvu eelduseks keskkonnatehnoloogia valdkonnas. Energiatõhusus on kriitilise tähtsusega ka tööstuse, iseäranis energiamahuka tööstuse konkurentsivõime seisukohalt. Eesti energiamajanduse uus riiklik kava leiab, et riigil on võimalik ambitsioonikama lähenemisega teenida aastani 2030 1,78 miljardit eurot maksutulu.
3. Parem tervis ja elujärg, puhtam keskkond
Euroopa energiatõhusamaks muutmisel on oluline osa elukvaliteedi paranemisel ning seda eeskätt läbi parema kütte- ja jahutussüsteemi, hoonete õhu kvaliteedi ning energiatõhusate valguslahenduste kaudu.
Elu- ja tööruumide puuduliku sisekliima mõju tervisele tähendab Eestis riigile igal aastal umbes 186 miljoni euro suurust väljaminekut aastas. Iga euro, mis investeeritakse energiatõhususse, vähendab 0,42 euro võrra kulutusi tervisele.
Elujärge parandab ka väiksemate energiaarvete läbi säästetud raha, mida me oma parema äranägemise järgi kasutada saame.
Energiasäästmine on oluline ka globaalse kliimamuutuse kontekstis. Siduv energiasäästueesmärk vähendab ohtlike kliimamuutust põhjustavate kasvuhoonegaaside heitmeid 49-61 protsenti, olles sellega ühtlasi kõige tõhusamaks viisiks heitmete vähendamisel.
ANVAR SAMOSTI AVAKÕNE
Kuna odavaim energia on tarbimata energia, siis pole kahtlust, et energiatõhusust motiveerivad programmid on asjakohased. Minu arvates toob Ivari Padar argumentidena aga välja vaid mõned valikulised aspektid Euroopa energiapoliitka agendast. Need argumendid ei tõesta midagi väitlusteema kohta. Küsimus on, kas oleks mõistlik kehtestada liikmesriikidele kohustuslikud energiatõhususe eesmärgid?
Ma ei pea seda ei sisuliselt ega Euroopa Liidu tulemusliku toimimise seisukohast mõistlikuks. Tegemist on pigem plaanimajandust jäljendava sammuga.
Energiatõhususe nõuete ja tehnoloogiate võtmeküsimuseks pole mitte täiendav Brüsseli ja liikmesriikide ametkondade tekitatav bürokraatia, vaid arusaamine, et energiatõhususeks on vajalik tootjate ja tarbijate majanduslik motiveeritus; omanike teadlikkus ja võimekus investeerida energiatõhusatesse lahendustesse ning innovaatiliste, aga energiatõhusamate toodete loomine ja turulepääs.
Lisaks lootusele, et Brüsseli kohustuslikud eesmärgid panevad asjad liikuma, eksisteerib suur risk, et taolised nõuded toovad kaasa hulganisti majanduslikke rumalusi, turumoonutusi ja jätkusuutmatuid lahendusi. Meenutagem esimese põlvkonna biokütuseid, ülikalleid ja konkurentsivõimetud tehnoloogiaid energiatootmisel.
Seega tuleks keskenduda Euroopa tasemel juba kokkulepitu elluviimisele. Eesti praktika puhul võib tuua näiteid, kus riigi, tootja, tarbija ja omanike koostööl võivad olla head tulemused: 1) kortermajade renoveerimise programm, mille kohaselt riik pakub investeerimistoetusi sõltuvalt saavutatavast energiakokkuhoiust; 2) soojamajanduse programm koos praegu riigikogus menetleva kaugkütteseaduse eelnõuga.
Kas kohustuslike säästueesmärkide kehtestamine loob majanduskasvu? Ei, sest see oleks ettevõtetele ja maksumaksjale veel koormavam kui märkimisväärset majanduslikku ja administratiivset mõju kaasa toov Euroopa Liidu energiasäästudirektiiv. Olukorras, kus Euroopa konkurentsivõime jääb alla USA-le ja suurtele Aasia majandustele, tuleb iga täiendavat koormust ettevõtetele väga tõsiselt kaaluda. Rääkida seejuures panusest majanduskasvu on eksitav.
Ka pole selge, kuidas hakatakse mõõtma riiklikke energiatõhususe eesmärke. Eesti kui energia netoeksportija jaoks on äärmiselt oluline, et arvestuse aluseks oleks lõpptarbimine. Selles ei saa kindel olla ning vastupidine tulemus mõjuks meie ekspordile pärssivalt.
Ivari Padar viitab silmatorkavalt võimalusele vähendada kohustuslike säästueesmärkide abil Euroopa Liidu Venemaa energiast tekkinud sõltuvust. See on otsitud põhjendus.
Kõige lihtsam viis vähendada sõltuvust Venemaa energiakandjatest on Euroopa Liidu ühtne energiapoliitika. Peame jõudma selleni, et Euroopa Liit lepib Venemaaga kokku ühistes tarnetingimustes ja hindades. Seejuures on oluline Venemaa korruptiivse mõju vähendamine. Ere näide viimasest on Nord Streami projekt, mis sidus Saksamaa veel tugevamalt Gazpromi huvidega, pärsib vaba konkurentsi ning pakkus Putini režiimile võimaluse enda teenistusse osta juhtivaid Euroopa poliitikuid nagu Gerhard Schröder ja Paavo Lipponen.
Lõpetuseks – usk riigi tarkusesse on olnud Euroopa Liidu nõrkus. Samal ajal on USA tänu kildagaasi revolutsioonile hüppeliselt parandanud tööstuse konkurentsivõimet, vähendanud tarbijate kulusid ja CO2 emissione ning suurendanud energiatõhusust. Ilma eesmärkideta, ilma osariikide eesmärkideta, ilma aruanneteta.
IVARI PADARI VASTUREPLIIK (lisatud kell 10.30)
Energiavajadus kasvab ja selle kontekstis naeruvääristada eesmärkide seadmist ei ole õige.
Te osutate ühtsele EL energiapoliitikale, viidates tarnetingimustele ja hindadele. Vaieldamatult on selle poliitika lahutamatuks osaks energia tarbimise vähendamine. Kui me Putini energiat vähem tarbime, siis ei saa ta ka seda meie vastu relvana kasutada.
Viited Brüsseli bürokraatiale on paljasõnalised. Kolmest 2020. a eesmärgist pole energiasäästueesmärk ainsana siduv ja ehkki kõik liikmesriigid kinnitavad sarnaselt Teile energiasäästu rakendamise vajadust, siis on selge, et siin 2020. a eesmärki täita ei suudeta.
Oponendil oleks kasulik teada, et ka EL juhtivad energiasäästu lahendusi pakkuvad ettevõtted ise soovivad siduvate energiasäästueesmärkide seadmist, et pakkuda investoritele ja tarbijatele kindlust ning luua innovatiivsetele lahendustele turg.
Keskkonna tehnoloogiad on valdkonnaks, kus Euroopa Liit on selgelt maailmas esirinnas. Siduvad eesmärgid aitavad nende ettevõtete hinnangul edu hoida.
Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös.