Siiri Oviir: vait olla on päris hea

Ärge arvake, et Brüsselis, kuhu paljud hirmsasti pürgivad, saab hakkama karmide võteteta. «Mu esimene mõte oli talle küüned näkku lüüa,» meenutab kogenud eurosaadik üht intsidenti. Foto: Toomas Tatar

Mis te arvate, küsib mult Siiri Oviir, kui on rüübanud sõõmu latte’t, mis rahvusest naisi töötab Euroopa Komisjonis kõige rohkem? Kui arvestada nende arvu võrreldes riigi üldise rahvaarvuga, täpsustab ta.

Kui ta sedasi küsib, peab vastus olema... «Eestlasi?»

«Lätlasi,» vastab Oviir. Ja lisab kohe: «Teisel kohal on eestlased.» Ja lisab veel: «Põhjamaalased tulevad alles 7.–8. kohal.» Siis küsib: «Need on seal meie tublid naised – miks me ei rakenda neid Eestis?»

«Ja miks nad siis töötavad seal?» uurin kaasa.

«Ega esimene küsimus ole palk, mis seal on teinekord kõrgem kui Euroopa Parlamendi liikmel,» selgitab Oviir, Eesti Naisliidu esinaine, viimaseid aegu Euroopa Parlamendi liige, «vaid see, et neid on seal väärtustatud – nad on kõik konkursiga saadud kohal. Need on kõik noored abiellumiseas naised. Neist väga paljud on seal abiellunud, ja mehed ei ole mitte üks teps eestlased, nii et ma väga kahtlen, et...»

Ühes ei maksa kahelda: Oviir teab, mida räägib. Veenduge selles järgnevas intervjuus!

Olete kahel korral pääsenud europarlamenti. Paljud ihkavad sinna. Avaldage valem, kuidas valituks saada!

Ma arvan, et ei ole valemit.

Mida ma ei ole kunagi teinud – ma ei ole bluffinud ega valetanud. Teinekord ei ole hea poliitik see, kes räägib kõike, mida teab. Ma arvan, et hea poliitik on see, kes teab, mida räägib. (Naerab mõnuga.)

Praegu tundub, et kõik, kes see­kord kandideerivad, räägivad, et need eelmised ei ole midagi teinud, et meie nüüd lähme ja teeme. See, et nad ei tea, mis me oleme teinud, istub kinni nende kõrvade vahel. Jah, üleriigiline meedia on meie vastu vähe huvi tundnud. Kui Strasbourgis lõpeb igapäevane hääletus, on raske saalist välja pääseda, sest kõikide riikide ajakirjanikud on kaamerate ja mikrofonidega ukse ees otsimas oma maa saadikuid. Mind ja teisi Eesti saadikuid ei otsi keegi. Viimase viie aasta jooksul olen seal ukse kõrvalt andnud võib-olla kaks-kolm intervjuud.

Miks see nii on?

Ma arvan, et ei olda kursis teemadega. Euroopa Liidu maja toob oma kulu ja kirjadega ajakirjanikke nii Brüsselisse kui ka Strasbourgi, ikka 10–15 korraga, me kohtume nendega, ja mis on resultaat: nad vaatavad sulle tuimalt otsa, joovad kohvi ja söövad võileiba, küsimusi esitatakse väga harva, ja pärast ei ilmu mitte ühte rida. Süüdistada ainult meid...

Kui palju tekitab frustratsiooni see, et kodumaal ei lähe teie tegevus Euroopas peaaegu kellelegi korda?

Teate, ega see, mida me teeme, ei huvita ka riigikogu. Euroopa Parlamendis on küllalt vastu võetud akte, ka direktiive, mis Eestis ei ole jõustatud. Näiteks 2008 võtsime vastu käibemaksu direktiivi, mis andis võimaluse teha erandeid riigisisestele teenustele. Neid on paar lehekülge. Nii viis Prantsusmaa oma restoranides käibemaksu kümne protsendi peale, samamoodi hotellides. Mis meie tegime: hops, tõstsime käibemaksu! Ja kui palju läks meil masuga restorane pankrotti, ja kui palju on neil võlgu, mida nad seniajani maksavad... Rääkisin sellest ka Keskerakonnas, aga Keskerakond ei teinud riigikogus midagi. Vaat niisugune asi tekitab frustratsiooni.

Miks te seekord enam ei kandideeri?

Olen kümme aastat Euroopa vahet sõitnud. Iga esmaspäeva hommikul kell neli heliseb äratuskell, kell viis tuleb takso, kell kuus millegagi läheb lennuk. Kohale jõuan kohaliku aja järgi kella kaheksaks ja siis otse tööpostile, õhtul hilja kohvriga koju. Esimesel aastal olid kõik mu tööpäevad kella kaheteistkümne-üheni. Kui eesti keeles loed diagonaalis ja saad aru, millest on jutt, siis võõrkeeles pead ikkagi põhjalikult lugema, kusjuures vormistamine... Ma olen jurist, teinud seadusi küll ja küll – aga seal ei saanud ma alguses üldse aru, mis, vabandust, jura me teeme. Raportid on nagu kirjandid, asjad korduvad. Muidugi, pikapeale harjud ära.

Kui palju selline elu ja tegevus väsitas?

Sa pead masinavärgist täpselt aru saama. Sest kui saad täpselt aru, siis oled õigel ajal õiges kohas ja räägid õige inimesega ning pakud ka iseennast õigesse kohta. Aga see kõik võtab aega.

Jah, olen seal kümme aastat olnud, mul on teatud kompetents, võib ju mõelda, et lähed joonelt edasi, astud järgmisele astmele – aga iga asjaga peab tulema ükskord lõpp. Nagu sport tuleb kunagi lõpetada, nii ka poliitika. Pealegi ei kuulu ma Eestis ühtegi parteisse, ja ma ei saa oma mõttemaailma nii muuta, et täna olen ühes parteis ja homme teises. Kuigi väga paljus on meie parteid sarnased – mõni on populistlikum, teine sisulisem.

Kuidas jõudsite otsusele, et just nüüd aitab?

See mõte küpses mitme aasta vältel. Oleks ma viimasel hetkel otsustanud, oleks sellest saanud stressiallikas – ja milleks endale stressi kaela tuua? Mul tekkis kohe muid väljakutseid, aga need olid kõik väljaspool Eestit. Kuna mu ema siis veel elas – me elasime koos, ta suri nädal enne 90. aasta sünnipäeva, sellest saab suvel kaks aastat –, pidin Brüsselist iga nädal nii ruttu, kui sain, koju tagasi tulema. Peale selle on mul lapsed ja lapselapsed.

Kui läksin poliitikasse, oli mu noorim tütar nelja-aastane. Poleks olnud minu ema – tookord said naised 55-aastaselt pensionile, ja tema jäi kohe pensionile ja aitas mind väga palju –, ei oleks ma poliitikas kindlasti nii edukas olnud, sest pere nõuab ikkagi oma osa. Muidugi, teinekord sai lapsi ka koosolekuile kaasa veetud. Tütar oli poliitikaga vägagi kursis. Ükskord hommikul aitasime mehega teda kiiresti riidesse, esikus veel omavahel arutasime, kas teha nii või naa või kolmandat moodi – see oli tohutu seaduste tegemise aeg –, kui äkki tõstis nelja-aastane tütar nina püsti ja küsis: «Aga millised on alternatiivid?» Siis leidsime, et tuleb suu poliitikast kinni hoida, sest äkki tütar räägib lasteaias edasi. (Naerab.)

Kas seda tööd, mida tegite Euroopa Parlamendis, armastasite ja nautisite ka?

Nautisin küll. Sest olin globaalsete teemade keskel ja see arendas mind, kuigi olin enne seda juba 20 aastat poliitikas olnud ning mul olid tekkinud suhted eri riikide poliitikute ja ministritega, kellest paljud said Euroopa Parlamendi liikmeks.

Mis mulle Euroopa Parlamendis meeldis: ei olnud tigedust ega vastuseisu. Eestis võib sul olla õige ettepanek, aga kui oled vales poliitilises seltskonnas, pole see vastuvõetav. See lõpuks väsitab. Ja kui algul oli Eestis rohkem vastasseisu erakondade vahel, siis pärast, kuna poliitika muutus tööks, tekkis erakonnas sisemine konkurents, nii et ei võinud alati usaldada ka oma kaaslast. See on nii ka täna.

Euroopa Parlament on seega sõbralikum kui riigikogu?

Euroopas on meie töö üles ehitatud konsensusele. Lisaks on seal kogenud poliitikud, kes näevad, kas ajad niisama juttu või oled asjas pädev. Kui oled pädev, ei peagi kokkuvõttes end väga palju tõestama. Mulle tekitas teinekord väga head meelt, kui öeldi, et «Siiri ütleb niimoodi – niimoodi ka hääletame».

Kui kaua läks teil aega, et end kehtestada, et teid kuulataks?

Mulle meenub siinkohal üks lugu. Esimesel kahel aastal vaatasin väga huvitatult ringi, kes mida ütles, ja Astrid Lulling Luksemburgist ütles alati midagi. Ta oli auväärne liige, teda ei katkestatud. Kui mina rääkisin kaks minutit, siis tema rääkis lausa kümme, ja kui talle meelde tuletati, et aeg on täis, rääkis ikka edasi. Ma ükskord küsisin, kuidas te kõike teate. Ta vaatas mind ja ütles: «Tütarlaps, te läksite viiendasse klassi, kui mind juba Euroopa Parlamenti valiti.» Vaatasin siis järele: jah, ta hakkab 80 saama. Väga vitaalne, tohutu teadmiste pagas, liigub ringi nagu elus arhiiv.

Endal oli algul muidugi palju võõrast, kuid ega seda välja näita, et mõnest asjast aru ei saa – niipalju poliitik olen ma küll. (Muigab.) Esimese aastaga said fraktsioonis siiski asjad selgeks. Küllap vaadati mu CVd, millega olin tegelenud ja mis teemades olen kodus.

Täiskogul sõnavõtu loa annab fraktsioon. Sõna antakse esmajoones nendele, kes teemat valdavad, sest fraktsioon on huvitatud, et tema nägu oleks hea. Iga asja arutamiseks on teatud aeg. Aga ühe minutiga midagi põhjapanevat ära öelda on väga raske.

Esimesel aastal oligi kõige raskem leida seda kõige olulisemat pointi, mida minutiga ära rääkida. Riigikogus ei kirjutanud ma juba ammu enne sõnavõttu midagi üles, v.a kavapunktid, millest rääkida. Seal aga ostsin suure, selgete numbritega äratuskella. Kirjutasin kõne valmis, panin kella minuti peale helisema. Ja ma jõudsin alles kolmandikuni, kui kell juba helises. Siis hakkasin teksti maha võtma. Siis lugesin seda, mis minutisse alles jäi – see ei ole ju mitte midagi, ainult ilusad sõnad. Võtad materjali uuesti kätte: milline point välja tuua?

Nüüd ma ammu enam kirjuta, sest olen minutiga harjunud.

Kui palju olete europarlamendis sõpru leidnud?

Eks neid tekib küll. Aga kõigil on palju tegemist, nii et sõbratseda pole väga palju aega. Ja nädala lõpus kiirustavad kõik kodumaale. Neid, kelle kohta võin öelda «sõber», on võib-olla kümmekond. Mu sõpruskond on 20–30 inimest, eriti Strasbourgis, kus elame kõik hotellides, käime õhtul koos söömas.

Kuidas arve makstakse?

Kui käime kümnekesi, siis täna on sinu kord ja homme on minu kord. Kui on 30 inimest, siis igaüks maksab ise.

Kas Eesti saadikud ka Brüsselis omavahel suhtlevad?

Suhtleme küll. Oleme käinud koos kontsertidel, üksteisel külas. Sööme koos. Ja kui on vaja hääli juurde, olen pöördunud kas Tunne Kelami või Ivari Padari või Indrek Tarandi poole. Mäletan, kui võtsime vastu prostitutsiooniteemalise raporti, olin selle eest vastutav. Ma ei saanud toetavat häält ühe oma fraktsioonikaaslase käest, ja mis veelgi hullem – ta oli vastu. Lihtsam on teinekord saada toetust väljastpoolt. Mul on hea koostöö olnud Kelamiga, põllumajandustoetuste osas Padariga, kes on selles vallas superspetsialist: ta seletas teistele Eesti saadikutele selle teema ära, sest sa ei jõua ju kõike sügavuti jälgida, ja me omakorda võimendasime seda oma fraktsioonides.

Kui pingeline ja mahukas on see töö, et parlamendi arutatavates küsimustes vähegi orienteeruda?

Kaanest kaaneni loed läbi oma komisjonide asjad, mis on iseenesest suur maht. Siis on teatud asjad, mis sulle huvi pakuvad – kas neid just kaanest kaaneni loed, aga kuulad fraktsioonis tähelepanelikumalt. Lisaks olen nii kaua poliitikas olnud, et juba hooman paljusid asju, sest ega ükski teema ole selline, et on täna kuskilt Marsilt tulnud.

Kui peate päevad läbi võõras keeles võõraste inimestega kõikvõimalikke asju arutama, koosolekutel osalema, sõna võtma, kas see ära ei kurna? Lõppeks on ju mõned inimesed lausa energiavampiirid.

Just! Mult on küsitud, kas Brüsselis on lihtsam, sest olen vaba perekohustustest, ei pea kellelegi süüa tegema jne. Ausalt öeldes kella kaheksa ja üheksa ajal tunnen (näitab käega kõri ette), et enam ei taha seda keelte Paabelit. Sa pead ju tähelepanelik olema, naeratama jne, mitte ütlema, et ma ei kuula sind, kuigi vahest mõtlen küll, et mida sa räägid nii pikalt. Nii et olen läinud õhtuti hea meelega koju. Esimestel aastatel panin Brüsseli kodus rõdule üles taldriku, et ETVd vaadata. Nüüd vaatan iPadist. Ausalt öeldes on vait olla päris hea.

Mida veel Brüsselis tegite?

Kontserdil olen käinud. Näiteks Arvo Pärdi kontserdil, ja kui Neeme Järvi dirigeeris. Ooperis olen paar korda käinud. Brüsseli vanalinnas raekoja platsi lähedal on armas džässbaar, kus on eestlasi esinemas käinud. Ei saa öelda, et ma seal püsikunde olen; sinna tuleb pilet broneerida, siis on võimalus sisse saada.

Kes süüa teeb, kes nõud peseb?

Üks kohvitass, üks taldrik!... Päeval sööme parlamendihoones: seal on kaks lõunasöögikohta, üks on peenem ja kallim ning teine on iseteenindamisega. Kallimas maksab kolmekäiguline lõuna 30 eurot, iseteeninduses umbes 10. Väljas käies kolmekäigulist alla 50 euro küll ei saa.

Eelmine aasta elas noorem tütar minuga Brüsselis koos. Ta oli siis Leuveni ülikoolis magistrantuuris, sinna oli rongiga 20 minutit sõita – oli ju mõttekas mitte rentida seal korterit ja maksta tuhat või rohkem eurot renti. Nii et kui tulin õhtul koju, nägin juba eemalt, et tuli põleb...

Olen Brüsselis kolmes kohas elanud. Viimane elamine oli Euroopa Nõukogu maja vastas – kui te olete näinud telerist, kuidas Ansip sõidab musta autoga väravast sisse, siis see värav on minu akna all. Mind see ei seganud, aga viimasel ajal käisid seal Barack Obama ja Hiina president, mis tõi kaasa selle, et tänav blokeeriti okastraadiga. Turvakaalutlustel. Nii et külla mulle keegi tulla ei saanud, sest tal ei olnud ette näidata, et ta elab seal majas.

On teil ka kümne aasta jooksul juhtunud selliseid intsidente nagu Vilja Savisaar-Toomastil, keda on Brüsselis röövitud nii pargis kui ka kodus?

Üks värvikas lugu juhtus esimesel viiel aastal, kui tulin lennujaamast parlamendi autoga, mille saad vastu tellida. Istume valgusfoori taga, olen tagaistmel – ja järsku on mul üks noormees süles. See ikka ehmatas küll. Mul oli suurem käekott, mida ei hoia ju autos süles, vaid paned enda kõrvale. Seal olid korteri võtmed, ID-kaart, ka varu eurosid. Niisiis, noormees on mul süles ja rabab mu kotti. Mu esimene mõte oli talle küüned näkku lüüa. Aga kuna olen tegelenud sotsiaalteema ja ka aidsiga, siis mõtlesin, et äkki... Hakkasin teda küünarnukkidega taguma ja hirmsa häälega röökima – nii ma ta autost välja lükkasin. Kott jäi autosse. Oleks mul olnud väike käekott süles, oleksin sellest ilma jäänud.

Ütlesin autojuhile, et mina ei lähe politseisse, sest too noormees oli kiilaks aetud peaga, valge, aga tõmmu. Pool [Aafrikast ja araabia maadest pärit inimeste linnaosa] Ixelles’i rahvast käib kiilaspeaga ringi, nad on minu arust kõik ühte nägu – nii et ega ma midagi saavuta. Aga autojuhil on kohustus ette kanda ja ta viis asja politseisse, nii et käisin mitu korda tunnistusi andmas. Lõpuks ütlesin, et ma küll ei taha takistada politsei tööd, aga enam ma ei tule [tunnistusi andma].

Kas Brüsseli kodu sai teile koduseks või jäi see ikkagi ajutiseks üüripinnaks?

Esimesel aastal elasime ühes majas Toomas Saviga. Meil oli kummalgi ühetoaline korter, voodi oli kapi taga. See ei saanud tõesti koduseks. Lisaks oli see suure kaubandustänava otsas. Otsisime uue koha. Mina kolisin Juubeli pargi juurde, kus on tüüpiline Belgia maja, mis mulle väga meeldis – üks korter korrusel. Minu korter oli läbi kahe korruse: all oli lahtine köök-elutuba, selle keskel läks keerdtrepp üles. Voodi oli nagu lae peal.

Väga ilusasti tehtud, pööning sisuliselt täis ehitatud. Aga ma olin viiendal korrusel, kitsast trepist tuli üles ronida.  Lisaks tekkis peremehega probleeme: ta sullerdas arvetega, kasseeris mu käest sisse tont teab mida. Maksin kuus kõvasti üle kahe tuhande euro, ja maksin kogu aeg muudkui juurde. Püüdsin viis aastat jõuda temaga kompromissini, aga ei jõudnud ja tulin ära. Selline tunne tekkis lõpuks, et lolliks peetakse...

Siis sain elamise Euroopa Nõukogu hoone vastu. Selle omanik oli naisterahvas, kes töötas nõukogus, kus temaga ühes toas töötas eestlanna. Sisustuselt meeldis eelmine korter mulle rohkem, seal oli ka oma rõdu, aga polnud sellelgi midagi viga. Kui oled pikalt ära, siis otsid ikka korterit, kus tunda end koduselt. Ei ole võimalik elada kümme aastat nagu ühiselamus või käia hotellides, öösärk ja hambahari kaasas.

Mis nüüd tegema hakkate?

Oi, mul on nii palju tegemist!

Palgatööle ma ei lähe, et kuskil tunnist tunnini istuda. Olen ära ütelnud mitmed pakkumised, nii Eestis kui ka väljaspool. Ühe ülikooliga on läbirääkimised pooleli. Olen 13 aastat olnud õppejõud, mulle meeldib töö üliõpilastega, tean, mis see tähendab, aga ma ei taha võtta kohustust. Sest kui võtta, tuleb seda teha saja protsendiga.

Aga tegemist jätkub: olen Kumu kunstisõprade klubi liige, naisliit võtab oma aja. Neid asju on veel.

Nii muretult saab tulevikule mõelda vist ainult siis, kui on Euroopas korralik pension välja teenitud?

Jah, seda ka kindlasti. Mul on kurb meel, et me ei suuda Eestis maksta pensioni nii, et inimene ei peaks seepärast stressi taluma. Aga Lis­saboni aluslepingute järgi ei kuulu Euroopa pädevusse minimaalse pensioni ühtlustamise küsimus. See on riigisisene küsimus. Nii nagu ka miinimumpalk. Muidugi võiks minimaalpension olla 1400 eurot, et ka naabrinaine saaks rohkem. Aga kust see raha tuleb?

Siiri Oviir

Sündinud 3. novembril 1947 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 42. keskkooli (nüüdne Kadrioru saksa gümnaasium) 1966

Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna 1975

Riikliku arbitraaži sekretär ja konsultant 1966–1972

Eesti NSV justiitsministeeriumi vanemkonsultant 1972–1975

Eesti NSV ülemkohtu esimehe abi 1975–1990

Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent 1992–2003

Eesti Keskerakonna liige 1991–2012, olnud erakonna juhatuse liige ja aseesimees

Tallinna linnavolikogu liige 1996–2002

Riigikogu liige 1992–2004, sh riigikogu aseesimees 1999–2001

Sotsiaalhooldusminister 1990–1992, sotsiaalminister 1995 ja 2002–2003

Euroopa Parlamendi Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni liige 2004–2014

Eesti Naisliidu esinaine

Abielus endise riigikontrolöri Mihkel Oviiriga, kolme täiskasvanud tütre Maarja, Liisa ja Aina ema, viie lapselapse vanaema